Arvustus W. G. Sebaldi romaanile „Austerlitz”

Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi

W. G. Sebald (18.mai 1944 – 14.detsember 2001) oli üks säravaimaid tänapäeva Saksa kirjanikke. Ta oli tunnustatud akadeemik, keda teatakse kõige paremini tema romaanide järgi, kuid ta on kirjutanud ka luulet, artikleid ja reisikirju. Eesti keeles on ilmunud kõik tema neli romaani – „Saturni rõngad”, „Peapööritus. „Tunded”, „Väljarändajad” ja minu arvustatav „Austerlitz”, mis jäi ka tema viimaseks teoseks.

„Austerlitz” on romaan juut Jacques Austerlitzist, kes saadetakse nelja-aastasena natsi-Saksamaa võimutsemise ajal Prahast Inglismaale. Poiss lapsendatakse Walesi kalvinistliku abielupaari poolt, talle antakse uus nimi ja identiteet, mälestused Prahast, juudijuurtest ja lapsepõlvest kaovad kuhugi poisi hingesügavustesse. Pime teadmatus looritab tema elukäiku, Austerlitz ei kuulu kuhugi ja ta tunneb, et on määratud igavesse üksindusse ja üksildusse, ajavoolu, mis tuleb sisustada lugemise, kirjutamise ja Euroopa arhitektuuri uurimisega. Kui tuleb ilmsiks tema juudipäritolu, hakkab ta üle kivide ja kändude otsima oma juuri. Tšehhoslovakkias leiab ta oma endise lapsehoidja ja vanemate lähedase sõbra, kes heidab natuke valgust Austerlitzis valitsevale pimedusele.

Sebaldi stiil on ääretult tihe. Väljamõeldis vaheldub tihedalt pikitud huvitavate faktidega, ühes lauses võib sisalduda asjaolusid täiesti erinevatest aegadest, inimestest. Üks lause oli näiteks seitse lehekülge pikk. See asjaolu muutis teose lugemisse sisse minemise alguses natuke keeruliseks, aga kui sain Sebaldi rütmile pihta, ei saanud enam pidama, kogu see tihe vool tundus oma kerges kunstlikkuses loomulik, nii pidigi see raamat kirjutatama. Sebald aga halastab lugejale ja aeg-ajalt ilmuvad meie ette must-valged fotod, kergelt irreaalsed, mis aga annab ainult juurde teose üleüldisele nostalgilisusele ja melanhooliale. Teoses puuduvad lõigud ja otsekõne, mis tekitab meelevaldse kirjutamise tunde, aga kõik need faktid, hämmastavad faktid, näitavad ainult Sebaldi geniaalsust: kas talle tõesti kirjutamise voolus meenuvad säärased asjad? Nii autori, kui tema tegelase mõtlemine on väga avatud ja lendlev.

Sebaldi romaan, ja üldse tema looming, käsitleb teemasid nagu mälu, aeg, tsivilisatsiooni allakäik läbi peategelase Teise maailmasõja aegse ja järgse trauma. Austerlitz, kes jutustab oma elulugu sõbrale, kellega kohtus Antwerpenis, on terve elu tundnud ootamatuid ja haaramatuid nostalgiahooge, mis viitavad sellele, mida ta on alati alla surunud ja unustada püüdnud; eriti just vaksalites, suletud uste ees, tühjadel tänavatel, arhitektuuri häbiplekkide ja suurteoste läheduses. Vahepeal näeb ta hallutsionatsioone möödunud aegadest, tänavatel sõidavad temast mööda kaarikutes istuvad 19.sajandi daamid, keegi härra kohendab silindrit enda hallis peas, sillutis muutub munakiviteeks. Tsiteerin Austerlitzi: „Tihti küsin ma endalt, kas kannatused ja valud, mis olid sinna aastasadade kestel kogunenud, saavad iial mööda, kas meie tee ei ristu ka praegu veel läbi hallide ja üle treppide minnes nende omadega.” Igalpool, kus Austerlitz käib, tunneb ta seda kannatust, mis tema jalge all oleval pinnal on tuntud. Kus on kannatatud, seal on alati valu. „..Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi”. Austerlitz piinleb lugude pärast, mis on sündinud, mida iial kirja ei panda, mida keegi ei tea, mis omavad nii suurt tähtsust, aga on kadunud, sest maailm tühjendab end ise läbi surma. „Tõde on kusagil mujal, veel ühegi inimese poolt avastamata kõrvalisuses”.

Teine teema, mida Sebald mälu küsimuse kõrval käsitleb, on aeg. Raamatu üsna alguses on oluline sümbol vaksalis reisjate peade kohal trooniv kell. See juhib meid, selle järgi me tegutseme, elame, magame; ja samas on see lihtsalt inimese üks kunstlikemaid väljamõeldisi. Austerlitz, kellel pole elu jooksul mitte ühtegi kella olnud, räägib kerge kibeda huumoriga selle ülemuseks tehtud illusiooni meelevaldsusest, võrreldes omaenda telje ümber keerleva planeedi järgi juhindumist võrdväärseks kalkulatsiooniga, mis lähtuks puude kasvamisest või paekivi lagunemisest. Ta on ka sügavalt järele mõelnud kuulsa antiikfilosoofi Herakleitose metafoorile: „Ühte samasse jõkke astume ja ei astu”. Austerlitz arutleb: „Nagu me teame, on iga jõgi paratamatult kahest küljest piiratud. Mis aga oleksid sedaviisi nähtuna aja kaldad? Millised oleksid tema erilised omadused, mis vastaksid näiteks vee omadele, mis on vedel, üsna raske ja läbipaistev? Mil moel erineksid asjad, mis on aega kastetud, neist, mida aeg pole kunagi puudutanud? Mis tähendab see, et valguse ja pimeduse tunde nähakse ühes ja samas ringis? Miks seisab aeg mõnes paigas igavesti paigal ning teises paigas annab minna ja lendab käkaskaela? Kas ei võiks öelda, et aeg pole aastasadade aastatuhandete kestel ise üheaegne olnud?”. Ehk võrdub aja püsimatus vee vedelusega, inimesele ajaga kaela riputatud raskemeelsus vee raskusega, olemasolematus aga vee läbipaistvusega?

Austerlitzi lugu ei ole ilmselt ainus omataoline maailmasõjajärgses Euroopas. See on kohutava reaalsuse käes muljutud inimese lugu. Lugedes vasardas mu alateadvuses kogu aeg meelespea – E. N. Lorenzi determineeritud kaos. See meteoroloog lükkas ümber sajandeid püsinud arusaama, et universumi olek on mineviku mõju ja tuleviku põhjus. Ta mõistis, et imeväike asi võib universumi kulgu muuta. Liblikas võib valla päästa tornaado. Mis on see liblikas, mis on valla päästnud genotsiidi ja küüditamise?

www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Arvustus Harper Lee’ romaanile „Tappa laulurästast”

      

Neegril pole ea niimoodi... plindrisse jääda.

Harper Lee on Ameerika kirjanik, kelle esimene ja viimane romaan tõi talle 1961.aastal Pulitzeri preemia. „Tappa laulurästast” on üks nendest raamatutest, mida peab lugema, isegi kui pole aega või ei meeldi lugeda või on rassismi teema sind juba ammu ära tüüdanud, ehk siis klassika. Kirjanik on küll kvantiteedi mõttes jätnud kirjanduslukku vähe, kuid arvan, et näiteks USAs on „Tappa laulurästast” romaan, mille põhjal on koolides kirjutatud kõige rohkem kirjandeid ja esseesid. Sest teema on aegumatu. Ja aegumatud teemad teevad kõige kvaliteetsemad raamatud.

Romaani tegevus toimub Lõuna-Ameerika osariigi Alabama väikses fiktiivses kolkalinnas Maycombis kolme Suure Depressiooni aasta jooksul. Jutustaja on väike tüdruk, keda kutsutakse Nirksilmaks, ja ta jutustab traagilistest sündmustest, mis puudutavad nii teda, vanemat venda Jemi ja loo moraalselt kangelast lesestunud advokaat Atticust, kes on nende isa. Ja tegelikult kõiki. Nirksilma kuue elu-aasta tõttu ei saa ta kõigest veel päris täpselt aru ja seetõttu pole jutustamisstiilis mingit vassimist ega silmakirjalikkust, ta vaatleb maailma halastamatu aususega, olles veel rikkumata hing, mis mõjub nii-nii siiralt ja on kõnekam, kui ükskõik milline viis, kuidas seda lugu jutustada oleks saanud. Romaani põhiküsimus on, kas valge inimrämps on parem korralikust mustanahalisest. Atticus kaitseb kohtus mustanahalist Tom Robinsoni, keda prügimäe taga elav looderdav joodik Bob Ewell süüdistab oma tütre peksmises ja vägistamises. Atticus esitab nii veenvad tõendid, et pole kahtlustki, et Tom on süütu, kuid vandekohus mõistab ta sellegipoolest süüdi, sest Lõuna osariikides tollel ajal ei juhtunud kunagi, et valge mehe sõna musta omale alla jääks. Selle kohtuasja taustal ilmneb Maycombi -tegelikult üldse Lõuna osariikide- silmakirjalikkus, ebaõiglus, vägivaldsus, mõttetu usk klassisüsteemi ja arusaama, et kõik inimesed on võrdsed, täielikku puudumist. Kogu perekonda kiusatakse, kuna Atticus on nn mustade-mestimees. Nirksilm ja Jem on lapsed, kelle kasvatuse vundamendiks on õiglus. Seetõttu jääb neile arusaamatuks, miks Tom siiski vangilaagrisse hukkamist ootama saadetakse. See sööb neil hinge seest, nad ei suuda seda oma puhtuses mõista, mis on ka õige – seda ei tohi ega saagi mõista. Sügavuti. Jem üritab inimhingest aru saada ja rassistlik kohtuotsus paneb teda aina enam selle headuses kahtlema. Nirksilm küsib õigeid küsimusi arusaamatute asjade kohta, mida koheselt peetakse kohatuteks ja kästakse tal rohkem noor daam olla (mis tähendab koketeerimist ja emotsioonide ja mõtete alalhoidmist olulistel teemadel nagu rassism).

Teine oluline teema on klassisüsteem. Selle ehedaks kehastuseks võib pidada Atticuse õde Alexandrat. Tema arvates polnud suurtel vanadel ja rikastel suguvõsadel asja suhelda vaeste inimestega, sest see on hierarhia tõttu kohatu. Kui Nirksilm soovib külla kutsuda oma äärmiselt vaesest perekonnast pärit klassivenda Walterit, keelab tädi selle katekooriliselt ära. Nirksilmale kui avatud rikkumata hingele jäid mõistatuseks need aegunud ja samas muutumatud arusaamad. Nirksilm suhtus ka oma perekonna mustanahalisse teenijasse kui perekonnaliikmesse ja kui temani jõudis arusaam, et Calpurinal on ka v ä l j a s p o o l Finchide kodu oma perekond, sõbrad ja tegemised, avaldas ta kohe soovi teda külastada, mille peale tädi Aexandra reageeris äärmiselt otsustavalt: „Sa ei tohi!”. See näis tädi Alexandrale absoluutselt võimatu, keelatud ja ebamoraalne. Jällegi oli Nirksilma vaikselt kujunev maailmapilt mingisuguse täiesti arusaamatu põntsu saandud. Ka mulle on klassisüsteem arusaamatu. Inimesi tuleks pidada kõrgemaks ja madalamaks nende tegude, mõtete, iseloomu ja muu sellise alusel, mitte kui palju neil raha on või kui kuulus kindral nende vaarisa oli või kui vana on nende suguvõsa. Ka tänapäeval ei ole klassisüsteem inimkonnast välja juurdunud ja see on häbiasi. Inimese sotsiaalne staatus ei muuda teda ei paremaks ega halvemaks, ilmselt nõustuvad selle väitega enamik inimesi, aga samas kui jälgida nende suureliste sõnadega nõustuvate inimeste tegusid, siis.. mida me näeme?

Kolmas küsimus, mis teoses „Tappa laulurästast” üsnagi teravalt tähelepanu all oli, on soorollid. Nirksilm mängis oma venna ja oma kihlatu Dilliga ja kandis pükse ja võis päris kõvasti kellelegi peksa anda, kui tundis, et selleks on vajadust. Mida suuremaks ta kasvas, seda enam hakkasid kolkalinna prouad talle ette heitma, et tal oleks aeg olla rohkem daam ja lõpetada poistemängud ja kanda kleite. See ajas teda vihale. Tema silmis oli näiteks naeruväärne, et peened prouad panid kallid kübarad pähe lihtsalt selleks, et üle tänava naabriproua juurde kõndida. See on vale, et tol ajal oli naistel tunne, et neil pole õigust midagi arvata ega öelda tõsistel teemadel, nimetades neid nn ‚meeste-teemadeks’. Neile näis, et nemad peavad korraldama tee- ja koogiõhtuid ja püsima small-talki raamides. See oli lihtsalt üks järjekordselt liiga sügavale juurdunud mõte, et naised on rumalamad. Ühel väga kindlal hetkel sai Nirksilm aru, et tal ei jäägi muud üle, kui see madalam sooroll omaks võtta. Nad said ühel tobedal tee- ja koogikoosviibimisel halvad uudised, nuteti, pühiti pisarad, hingati sügavalt sisse ja mindi pea püsti tagasi daamide juurde ja tunti muret, kui kellegi kohvitass oli tühi ja pakuti põldmarjakooki. Sellele stseenile järgnes jutustaja mõttekäik: „Ma võtsin ettevaatlikult kandiku ja jõudsin õnnelikult missis Merriweatheri juurde. Kombekalt, nagu ma vähegi oskasin, küsisin ma temalt, kas ta ei sooviks küpsiseid. Lõppude lõpuks, kui tädi suutis sellisel silmapilgul käituda daamina, siis pidin ka mina suutma.”

Teos pani mind mõtlema sõnale ’inimlikkus’. Tagakiusamistest, genotsiididest ja orjandusest läbipõimitud ajalugu on sünnitanud inimesi, kel on kõrgenenud õiglustunne, aga neid on olnud vähem kui tagakiusajaid, orjapidajaid ja mõrvareid. Järelikult on need kolm inimesele rohkem omased kui õiglustunne. Kas on olla inimlik tappes ja sõdides ja orjastades? Sellisel juhul on mul häbi olla inimene. Kuid äkki kirjeldab sõna ’inimlikkus’ neid väheseid, kes headuse, võrdsuse eest võitlevad, nagu Atticus? Äkki ei olnud Maycombi elanikud üldsegi inimlikud on vigade ja eksimistega? Nirksilm ütles oma vennale nii: „E-e, Jem, minu meelest on kõik inimesed ühte sorti. Inimeste sorti” ja Jem vastas: „Kui on olemas ainult ühte sorti inimesi, miks nad siis üksteisega läbi ei saa?”. Jah, miks? Sest me leiame kõigele halvale, mis me teeme, õigustuse sõnast ‚inimlikkus’, sest me usume, et seesama inimlikkus annab meile õiguse „vigu teha ja eksida”. Inimlikkus on tegelikult see, mille poole inimkond vaikselt läbi ajaloo pürgib, andes naistele valimisõiguse, kaotades klassisüsteemi, rassismi, tagakiusamised ja nii edasi, nimekiri on lõputu ja muutused on geograafiliselt kakofoonilised. Kõik inimesed ei ole veel kaugeltki inimlikud. Ja ei tea, kas saavadki. Kuid pürgimine on olulisim.

Kokkuvõtvalt, teos oli omal ajal skandaalne, sest juhtis tähelepanu Ameerikas ja ka mujal valitsevatele absurdsetele kirjutatud ja kirjutamata reeglitele. See on raamat, mis materdab inimlikult (sõna selles tähenduses, milleni mina jõudsin), kirglikult ja kaastundlikult maha julma rassismi, tobeda klassisüsteemi ja on ehk ka pisut feministlik. Need 400 tõeliselt hästi kirjutatud lehekülge on mõneti isegi ehk õpetus inimväärikusest, austusest teiste omasuguste vastu ja sellest, kuidas silmakirjalikud, rumalad ja kurjad väärarusaamad ei tohiks valitseda maailma – kui need asjad jõuaks kõikidesse inimestesse nii põhjalikult, et muutuksid inimkonna universaalseks tõeks.. noh, siis oleks ehk päris hea. Kõik inimesed, olgu nad vaesed, poliitikud, homoseksuaalid, katoliiklased, juudid, mustanahalised, kes iganes, on laulurästad. Teose üks kuulsamaid tsitaate on Atticuselt: „..Pidage meeles, tappa laulurästast on patt!”.

www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Kas on olemas kaks erinevat asja – üks, mis meeldib, ja teine, mis on hea?

Arvustus Evelyn Waugh’ romaanile „Tagasi Bridesheadi. Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused.”

  Arthur Evelyn St. John Waugh (28. oktoober 1903 – 10. Arill 1966) oli äärmiselt kuulus briti kirjanik, biograaf, ajakirjanik ja Oxfordi ajal ka väikestviisi kunstnik. Ingliskeelsesse kirjandusse jäi ta eelkõige kui 20.sajandi suurim keelestilist. Eesti raamatukoidele on ta teada-tuntud autor, sest meie emakeelde on tõlgitud nii mõnigi Waugh’ teos – „Allakäik ja langus”, „Must murjan”, „Kallis kadunuke”, „Peotäis põrmu”, „Pommuudis” ja minu arvustatav „Tagasi Bridesheadi”, mis on ilmselt ka tema kõige kuulsam romaan, tema magnum opus.  „Tagasi Bridesheadi” alapealkirjaga „Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused”, koosneb struktuuriliselt kolmest raamatust, epiloogist ning proloogist. Väga kokkuvõtvalt öeldes on sisu ühe keerulise ja ilusa perekonna lugu läbi mina-tegelase Charlesi silmade läbi. Charles läheb Oxfordi ajalugu õppima ja tutvub seal kelmika Sebastianiga, kelle kaudu hakkab Charles suhtlema avangardliku sõpruskonnaga, kelle kunstilised, esteetilised ja vabameelsed veendumused talle sümpatiseerivad. Sebastian viib Charlesi oma perekonna elukohta (mida epiloogis nimetatakse näiteks piparkoogilossiks) Bridesheadi. Minategelasest saab peagi perekonna lähedane sõber, võib isegi öelda, et perekonnaliige, eriti ajal, kui ilmneb, et Sebastianil on tõsised alkoholiprobleemid. Teised olulised narratiivid on Charlesi ja Sebastiani õe Julia armastuslugu, viimaste luhtaläinud abielud, Charlesi kunstnikukarjäär ja perekond Flyte’i liikmete lood.  Lugesin pärast romaani lõpetamist natuke Evelyn Waugh’ elulugu ja on ilmne, et suuresti on lord Sebastian Flyte’i puudutav osa teosest Waugh’ Oxfordi ajast. Ilmselt väga paljudel lugejatel on tekkinud küsimus, kas Charlesi ja Sebastiani sõprus on ikka lihtsalt sõprus või on nad armastajad, sest kui trükkisin google’isse Brideshead Revisted, pakuti mulle ühe esimese laiendina „are they gay?”. Paula Byrne, kes on kirjutanud Waugh biograafia, ütleb, et jah, neil oli afäär, ja Sebastiani tegelane baseerub suuresti Waugh’ kahel meessoost armastajal kolmest. Byrne on veendunud, et Waugh on suurepärane biseksuaalne kirjanik. Kaldun ka seda uskuma, mis tekitab suure paradoksi, sest Waugh oli katoliiklane ja äärmiselt konservatiivsete vaadetega. Teoses on palju vihjeid, mille tõttu arvan, et Sebastian ja Charles olid armunud, kuid nende suhe oli platooniline. Näiteks ütleb perekond Flyte’i laste ise Alexandri pikaaegne armuke Cara nõnda: „Ma tean neid inglaste ja sakslaste romantilisi sõprusi. Ma arvan, et niisugune sõprus on väga tore, kui ta ainult ei kesta liiga kaua”. Waugh’ biograaf Paula Byrne ütleb, et Waugh’l oli Oxfordis akuutne homoseksuaalne faas, mis polnud sugugi ebatavaline, sest Oxford oli tollal vaid meessoost üliõpilastele.  Ehk hakkas Sebastian jooma just oma orientatsiooni pärast? Perekond Flyte oli vägagi katoliiklik. Neile on lapsest peale piiblitarkusi peale surutud ja homoseksuaalsus on katoliku kirikus surmapatt. Samamoodi Charlesi armulugu Juliaga, mis algas juba tollal, kui nad mõlemad olid abielus teistega. Julia oli küll õnnelik, aga samas näris teda kogu aeg valehäbi. Jah, mina kui ateist võin öelda, et see oli valehäbi. Lugedes tundub, nagu oleks kirjanik perekonna usuliste probleemide suhtes kergelt sarkastiline, sest minategelane on agnostik. Nii Julia kui Sebastian kaotavad väga pikaks ajaks Jumala; võib öelda, et Waugh küsib oma romaaniga, mis on inimeksistentsi mõte ilma jumalata. Täpsemalt oma jumala kaotanud inimeste eksistentsi mõte. Sebastian lõpetab eluaegse joomise tagajärjel väga haigena kloostris. Ta on taas väga usklik. Julia lõpetab suhted Sebastianiga, kui tema isa Alexander on saanud surmaeelselt viimase võidmise. Ja isegi terve elu patus elanud Alexander Flyte jõuab surivoodil tagasi jumala juurde ja otsib lunastust. Teose see osa, mis jutustab Lord Marchmaini suremisest, sisaldab väga tõsiseid usulisi küsimusi. Tsiteerin agnostik Charlesi, kui vaieldakse selle üle, kas kutsuda surevale patusele vanamehele preester või mitte: „Surijalt oodatakse teatud tahteavaldust; ta peab pattu kahetseema ja lunastust otsima. Aga ainult Jumal teab, kas surija on tõesti oma tahet avaldanud. Preester ei oska öelda; ja kui preestrit pole kohal ja surija teeb selle tahteavalduse ilma temata, siis on see ju niisama hea kui preestri juuresolekul. On ka täiesti mõeldav, et inimese tahe toimib ka siis veel, kui ta ise on juba nii nõrk, et ei suuda enam mingit välist elumärki anda. Ta võib lebada nagu surnu, aga tema tahe võib kogu aeg virge olla, võib lunastust otsida, ja Jumal mõistab seda”. Romaani lõpp on selliste arutelude ja küsimuste tõttu palju pretensioonikam lugemine, eriti ateistile, kui Oxfordi aeg veini, sigaretisuitsu, dändide, Sebastiani kaisukaru ja üleüldise pillerkaarega (mis oli tegelikult fassaad noore inimese eneseotingutele).  Peale dialoogide usulistel teemadel ei ole teoses palju otsest arutlust ja analüüsi. Sügavus, küsimused ja vastused ilmuvad lugejale läbi loo ja tegelaste. Armastan tavaliselt lugemise käigus intrigeerivaid ja huvitavaid lauseid-lõike alla joonida, kuid „Bridesheadi” nüüd lehitsedes näen, et allajoonitut on vähe. Teos terviklikuna oli intrigeeriv, lood ja inimesed tekitasid suuri küsimusi ja mõtteid, tundmata vajadust keskenduda ühele lõigule või mõttekäigule. Kõik oluline küsiti narratiivi käigus ja see on ilus. Pole ime, et Waugh’ kirjutamisstiili peetakse üheks 20nda sjajandi peenekoelisemaks. Selles on Inglaslikku reserveeritust, peenutsemist ja vaoshoitust. Toon näite (ei leia seda kohta raamatus üles, niiet jutustan oma sõnadega).– perekond Flyte läks jahile ja juba alkoholisõltlane Sebastian kasutas seda võimalust, et minna lähikülla kõrtsi jooma (majas oli kogu alkohol peidus ja luku taga). Kui Sebastian väga joogisena lõpuks tagasi koju õhtusöögile jõuab, kiidab ema Theresa sarkastiliselt, kuidas värske õhk on pojale hästi mõjunud ja kui hea too välja näeb ning võtku ta midagi joogipoolist, kokteilid on juba serveeritud. Waugh palub oma natuke nostalgilise ja sentimentaalse stiili pärast romaani eessõnas vabandust nõnda: „See oli igapäevase olmelise kehvuse ja ees ähvardava hukatuse kurb aeg (teos on kirjutatud Teise maailmasõja ajal), sojaubade ja elementaarse inglise keele ajastu, ja seetõttu on siin ka igal sammul tunda maiast ihalust toidu ja veini, lähimineviku võlude ilukõnelise ja lillelise stiili järele, mis mulle nüüd täiskõhuga tülgastav tundub”.  Paljud kirjanikud on pahandanud, kui nende teoste tegelastele otsitakse vasteid päirselust. Evelyn Waugh aga ütles nõnda: „You can only leave god out of fiction by making your characters pure abstractions.” Waugh kui konservatiivne katoliiklane püüdis oma loominguga kirjutada terviklikust inimesest, ehk siis inimesest, kellel on suhe jumalaga. Armastan just kõige rohkem raamatuid, kus otsitakse eksistentsi mõtet. Kõik inimesed leiavad (kui neil veab) selle kuskilt, Evelyn Waugh’ tegelased siis Jumalast. Otsing ja küsimused on kõige olulisemad. Tulemusega ei pruugi me alati nõustuda, nagu ei nõustu mina, et inimene pole jumalata terviklik, mida, nagu mulle näis, väljendasid „Bridesheadi” tegelased. Aga mõnikord on tore raamatuga vaielda. Mulle meeldis väga. Loen Waugh’d veel.

   www.vanaraamat.ee  Eva Elise Oll