Klaustrofoobia
ajas
Javier
Marias (sündinud 1951) on üks populaarseimaid tänapäeva Hispaania
kirjanikke. Tema romaane, novelle ja esseistikat on tõlgitud ja
avaldatud umbes viiekümnes riigis. Eesti keeles on kahjuks ilmunud
üksnes kirjanduslike portreede kogu „Kirjapandud elud“ ja
romaanid „Nii valge süda“ ja minu arvustatav „Oxfordi romaan“.
Romaani
sisu lühidalt on selline – Madridist pärit Hispaania kirjanduse
õppejõud läheb kaheks aastaks tööle Oxfordi ülikooli. Väike
kinnine linnake oma naeruväärsete kirjutamata seaduste ja
tobenaljakate kolleegidega on jutustaja elu kaheks aastaks. Tal tekib
afäär abielus naisterahvaga ja mõned sõprussuhted. Hispaania
keevaline temperament versus brittide vaoshoitus tekitab palju
kummalisi olukordi, dialooge ja jutustaja huvitavaid märkusi.
Pean
tunnistama, et mul on seda arvustust üpris keeruline kirjutada. Ma
ei pea seda kindlasti kehvaks romaaniks, tegemist on vägagi
nauditava lugemisega. Lihtsalt tavaliselt midagi lugedes leian mõne
kandva filosoofilise idee, millest kinni haarata, millega vaielda,
nõustuda, kuidas kunagi. „Oxfordi romaan“ on täiesti puhas
ilukirjandus. Kunst kunsti pärast. Süütu ja hästi kirjutatud
kirjandus. Võrdluse võiksin tuua kujutavast kunstist –
natüürmordid. Neid on alati maalitud ja ilmselt maalitakse neid
kuni aegade lõpuni. Jah, need on tihti armsad, aga on maalitud
maalimise pärast. Kunstniku oskuste demonstreerimiseks. Meeleolu
loomiseks. „Oxfordi romaan“ on nagu natüürmort. Tõlkija Kai
Aareleid ütleb oma järelsõnas nii: „Autor Marias näib iga sõna
kaaluvat: ta sõnastab ja sõnastab ümber, otsib õiget sõna,
mõistet või ajavormi, lisab märkusi ning täiendusi, ja seda kõike
mitte ilukõneks, vaid sellepärast et niisugused kurvilised laused
ja mõttekäigud on ainus viis anda edasi inimmõtte heitlikkust ja
ebakindlust“. Natüürmorte maalitakse ehk samal eesmärgil.
Pintslitõmmetes ja modelleerimises ja värvides on seesama inimese
heitlikkus ja ebakindlus. Selle edasi andmine õunte ja korvide ja
pudelitega. Hea kunstnik suudab seda ka ilma sümboolsete maastike ja
väänlevate figuuride ja teatraalsete portreedeta. Marias on hea
kirjanik. Nii lihtne see ongi. Just nende sügavate mõttekäikude ja
eneseotsingute puudumisega „Oxfordi romaanis“ tõestas ta seda.
Kirjandus kirjanduse pärast.
Mõned
küsimused, millega autor selles romaanis tegeleb, on siiski olemas.
Näiteks kust läheb kirjaniku ja minajutustaja piir. „Oxfordi
romaan“ baseerub väga paljuski autori enda kogemustel
vahetusõppejõuna. Kohe teose alguses kirjutab ta nii: „Inimene,
kes siis jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama
inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari
ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud“.
Kõik, mis inimesega juhtub, muudab teda ja me oleme midagi
meenutades juba teised inimesed. Areng. Muutumine. Aeg. Lugesin, et
Mariast on natuke materdatud sellepärast, kuidas ta ennast „Oxfordi
romaani“ minajutustajast lahutab. Mina sain sellest teisiti aru. Ta
ei lahuta ennast üksnes sellest tegelasest, vaid üldse kõigest,
mis on juhtunud, sest ta ei ole sama, kõik muudab ja rikastab meid.
Autor selgitab seda järgmises tsitaadis tuhat korda paremini kui
mina: „Ma ei vältinud omaenda häält, oma tavapärast või
loomulikku kirjaviisi, mida võis kohata näiteks kirjades, mis ma
Inglismaal olles sõpradele olin saatnud. Kuid vaatamata sellele, et
olin tollele tegelasele, jutustajale ehk hispaanlasele, laenanud oma
hääle ja osa oma kogemusi, teadsin, et tegemist ei ole minu, vaid
kellegi teisega, kes on lihtsalt minuga sarnane. Kui see sobivam
tundub, võib tolle tegelase kohta kasutada väljendit „ta oli see,
kes mina oleksin võinud olla, ent ei olnud.““ Ajas hägustub
palju. Ajas muutub palju. Ja paralleelide tõmbamine kirjaniku ja
tema tegelaste vahel on asjatu. Ilmselt midagi sellist härra
kirjanik öelda tahtis. „Oxfordi romaani“ peategelane on
tegelikult aeg. Näiteks meenub mulle kohe lõik: „Too kott ja too
prügikast on vahel ainsad tunnistajad sellele, mis üksiku inimese
elus päeva vältel toimub, ning just sinna kogunevad päeva jooksul
jäänused ja jäljed temast, tema äravisatud pool, kõik see, mis
ta on otsustanud mitte olla ja mitte endale võtta, selle vastand,
mis ta on söönud ja joonud, suitsetanud, kasutanud, ostnud,
tootnud, saanud. Päeva lõpuks on kott või prügikast täis ja
selle sisu segamini, ent inimene on näinud, kuidas see koguneb,
muutub, kuidas sellest saab juhuslik segapundar, mille seletust ja
korda ta mitte ainult ei tea, vaid nimelt selles juhuslikus
segapuntras peitub inimese enda kord ja seletus. Nad on tema elulõng
ja tema kell.“
Käisin
hiljuti üht etendust vaatamas, kus üks tegelane kordas tihti
sellist mantrat: „See on mu saatus, see on kogu inimkonna saatus,
mul pole sellest pääsu“. Alguses ei mõjunud see mulle kuidagi
uudsena. Kuid äkki tekitas see minu totaalse šoki. Värin ja hirm.
Surmahirm. „Oxfordi romaani“ üht kohta lugedes sain aru, miks
see hirm tekkis. Romaanis kohtus minategelane ühe eriskummalise
tegelasega, kellega nad rääkisid ühest õudusjutte kirjutanud
kirjanikust ja see tegelane rääkis nii: „Macheni õudused on väga
peenekoelised. Need sõltuvad suuresti mõtteseostest.
Mõtteühendustest. Võimeist mõtteid siduda. Te ei pruugi kunagi
kahte mõtet sel viisil siduda, et need teile oma õudust ilmutaksid,
kumbki oma, ja nii ei saagi te oma elu jooksul teada, missugune õudus
neis peitub. Aga niisama hästi võite te elada üleni selle sees,
kui teil on piisavalt ebaõnne alati õigeid seoseid tabada“. Ma
pole nn õudusjutte elujooksul palju lugenud, natuke Edgar Allan
Poe’d ja see on kõik. Aga see tsitaat on kuidagi ülev. Ja kardan,
et tol viimasel korral teatris tabas mind ebaõnn siduda kaht mõtet,
mis tekitasid õudu. Ja paanikat. Surm. Ja selle absoluutselt täiesti
kindel saabumine. Piiratud aeg tekitab klaustrofoobiat.
