Väga amatöörliku arvustaja arvustus väga isikupärase kirjutaja romaanist väga isikupärasele lugejale
Oma tagasihoidlikus arvustuses
püüan öelda midagi Alain Robbe-Grillet’ teose „Kondikava
revolutsioonile New Yorgis” kohta ja võin üsna veendunult väita,
et edasised read ei pruugi suurt midagi väärt olla. Väga keeruline
on oma tavalises laadis midagi arvata niivõrd omapärase romaani
kohta. Ja samas on minus ääretu vabadusetunne. Loodan, et suudan
selle kirjatüki lõpuks end väljendada nii, et oleks aru saada,
miks selline tunne on. Ongi üks pidepunkt arvustuse kondikavale
olemas. Edasist kondikava nii selgelt ei väljenda. Et ikka haakuks
romaaniga.
Ma ei kirjuta seekord midagi autori
kohta. See poleks sobilik, arvestades seda mõtet, mida ma
Robbe-Grillet’ romaanis kohtasin (kujundlikult). Ainus, mida on
vaja teada, on see, et ta oli üks kuulsaim Prantsuse nn Uue romaani
esindaja. Samuti jätan ma ära lühikese sisututvustuse. See pole
oluline. See pole tavaline romaan konkreetsete tegelaste, aja,
voolava narratiivi ja ühese jutustajaga, niiet olekski võimatu
midagi kokkuvõtvat loo kohta öelda. See on raamat, mis pole
kirjutatud loo jutustamiseks, see on raamat, mis on kirjutatud
lihtsalt kirjutamise pärast. Samas ei saa öelda, et tegu oleks
täiesti spontaanse ja abstraktse teosega. On elemendid, mida kohtame
lugedes jälle ja jälle – maja ees varitsev nuhk, rott, ukse alt
voolav veri, tikutoos, plank rohkete reklaamplakatitega,
piilujakalduvustega lukksepp, tulekahju, metroo, kokkupandav
triikimislaud, jutustaja. Samuti ei saa ma analüüside ühe või
teise tegelase käitumist ja motiive ja muud sellist, sest tegelased
sulavad üheks, muutuvad kellekski teiseks, on äkitselt üldsegi
reklaamplakati näod, fantaasia. Samuti tundus mulle lugedes, et
autor on mõned stseenid lavastanud lugejale kui võrdpildi uuele
romaanile ja selle segadusele ja spontaansusele. Mu lemmiknäide on
selline: „Alatasa leidsin ma neid (kriminaalromaane – arvustaja
märkus) vedelemas pea kõikides tubades, kuhu iganes sisse astusin –
toolidel, aknaludadel, põrandal. Mul on alati olnud tunne, et Laura
loeb neid kõiki korraga ja paigutab raamatud laiali vastavalt autori
poolt hoolega kaalutud pöördepunktidele, nii et toast tuppa
liikudes rändab ta otsekui ühest jutust teise, kusjuures moondub
muidugi iga köite mõte”. Mul oli lugedes sarnane tunne, sest
üheselt mõistatavat jutustusliini polnud, need põimusid, sattusid
samasse majja, hargnesid ja tulid tagasi, justkui kubistlik maal
sõnades.
Kubism on pretensioonikas. Ja nõuab
vaatajalt avatust. Nõnda ka „uus romaan”. Enne selle teose
lugema asumist tuleb mõelda, mida me raamatutest üldse otsime. Kui
nendeks otsitavateks on põnev lugu, intrigeerivad tegelased, ajastu
hõng, siis pole see romaan teile. Soovitaksin siinkohal Hermann
Hesse esseed „Raamatute lugemisest”. Seda ei tasuks küll täiesti
tõepähe võtta, aga arvan, et aitab natuke määratleda milline
lugeja igaüks on. Hesse arvates on lugejaid üldistavalt kolme
tüüpi, milledel on omakorda veel alatüübid. Ühte lugejatüüpi
nimetab Hesse „väga isikupäraseks lugejaks” –
„Kolmas lugeja on nii
väga isiksus, on nii väga tema ise, et suhtub oma lektüüri
täiesti vabalt.” Sel
lugejal pole kuigi aukartlikku suhtumist kirjandusse, ta ei kasuta
raamatuid erilisemalt kui midagi muud. Ta ei loe, et saada targemaks,
et uskuda, veenduda, kritiseerida või maailma kellegi abil
tõlgendada – ta tõlgendab ise, mängib kõigega. Seda tüüpi
lugeja peab olema teadlik maailma vastandlikkusest ja samaaegsest
ühtusest, seetõttu võib ta hermeneutiliselt kirjakunstiteose
osadeks jaotada, nendega mängeldes ringi käia, pahupidi pöörata,
sest ta teab, et kõik on tõene. Ta mõtleb sidestavalt ja ootab
seda ka teistelt. Seetõttu
võib ta samasuguse kirega (või siis passiivsusega) lugeda nii
kriminaalromaane kui ka Goethe' t. Hesse nimetab sääraseid lugejaid
oma fantaasia ja assotsiatiivsuse võime tipul olijaiks - mõnest
ajalehekuulutusest võib ilmutus saada. [-]
Võib ka lugeda
sigarikastilt "Colorado maduro", mängida sõnade, tähtede
ja kooskõladega ning seejuures sisimas rännata läbi sajad
teadmise, mälestuse ja mõtlemise riigid. Arvan,
et niimoodi mängeldes on kirjutatud ka „Kondikava
revolutsioonile”. See on teos, mida võiksid lugeda just need väga
isikupärased lugejad ja ka lugejad, kes tahaksid viimati mainitud
lugeja lugemiskogemust – teos on juba lahti lammutatud ja laiali
loobitud. Kirjutatud nii nagu kirjutab väga isikupärane kirjutaja.
Väga isikupärane kirjutaja ei
hooli möödunud sajandite kirjanduse „tõdedest”, mida ma ei
hakka loetlema, loodan, et jõuavad selle arvustuse lugejani edasises
tekstis. „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” puudub see tunne,
et lugu saab lahenduse, veel tobedamalt öeldes, õiglus seatakse
jalule. Selle loo maailm on muutlik, hoomamatu, polümorfne,
etteaimamatu, lugedes ei ole meil oma inimlikkusega midagi peale
hakata, sest edasine on tume ja arusaamatu ja hingetu. Inimene ja
maailm ei saa üksteisest aru. Nad ei haaku. Seetõttu ei olegi
„Kondikava revolutsioonile New Yorgis” reprduktsioon reaalsusest,
see on omaette produkt, see ei ürita meile maailma suuri asju
seletada, sest see on võimatu. Samas, kui ma nüüd mõtlen, ehk
ongi see just kõige õigem maailma lahti seletamise viise – me ei
saagi sellest aru saada. Kirjutades midagi täiesti arusaadamatut,
samas aga voolavat ja loetavat, üritas autor ehk illustreerida seda
maailmast arusaamise puudumist. Vaatan praegu kolme viimati
kirjapandud omadussõna, arusaamatu, voolav ja loetav - maailm on
selline. Niiet tegelikult on teos lähemal üldise reaalsuse
peegeldamisele kui klassikaline romaan. „Kondikava revolutsioonile
New Yorgis” on täis lünki, tühimikke, tagasi- ja edasihüppeid,
justkui põrandale laiali puistatud pusletükid, mis peaksid
moodustama pildi ja moodustavadki – see on pilt segadusest, mürast,
ebaloogilisusest, etteaimamatusest. Tükid sobituvad üksteisega
assotsiatiivsete elementidena. Kõik tükid sobivad kõigiga, sest
kõik võimalused on võimalikud, sest ümber on pimedus ja tühjus,
saatusetus, hingetus.
Arvan, et teose tegelaste
ühtesulamine ja koostlagunemine kõneleb uue romaani kirjanike
kalduvust psühhoanalüüsi suunas – viimane ütleb, et inimene ei
ole tervik, ei ole ainulaadne ega jagamatu. Inimesed on mass, inimene
massiosa. Robbe-Grillet on öelnud: „Tänapäev on rohkem
seerianumbri aeg”. Lugedes pole meil võimalik kellegagi samastuda,
sest kedagi piisavalt konkreetset ei ole, kõik on ühenduses,
mobiilsed, kõik tegelased on üks ja üks on kõik. Tegelasest
olulisemad on need ühendused, millede kaudu ühe fantaasia on teise
reaalsus, uks erinevate olukordade vahel. Võib-olla sellepärast
ongi teoses väga detailselt kirjeldatud elutuid asju nagu marmorlaud
või plangu sisse lõigatud uks.
Oluline ei ole tegelane, jutustaja,
aeg, metafoor, tunded, sümbolid, sidusus, animism. Kõik on üks.
Kõik on tühi. Kõik on võimalik. Ja sellepärast ongi minus see
vabadusetunne, millest kirjutasin sissejuhatuses. Kõik on võimalik.
Ka kirjanduses. Kui ma olin Londonis ja tahtsin minna kunsti vaatama
ja mul oli valida Tate Britan’i ja Modern Tate’i vahel, valisin
ma Modern Tate’i, sest moodne kunst on nii avatud, et ei saa olla
igav, on pretensioonikas ja tekitab alati emotsioone (ka halbu). Kõik
need vanad maalid Jeesusest ja Ristija Johannesest on küll toredad,
aga kaua neid ikka vaadata? Respekt respektiks, mina tahan
emotsioone.
www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll