Looja
lasi jalga
Milan
Kundera on Tšehhi-Prantsuse kirjanik (sündinud 1.aprill 1929), kes
ise nõuab, et teda klassifitseeritaks kui Prantsuse kirjanikku.
Paljud tema teosed on ka kirjutatud prantsuse keeles, samuti toimub
enamiku romaanide tegevus Pariisis. Ta on õppinud nii kirjandust kui
esteetikat, kuid oma kraadi sai hoopis kinematograafias. Ta oli
Tšehhoslovakkia keerulistel aegadel ka Kommunistlikus parteis, seotud
ka Praha kevade sündmustega 1968. aastal. Nõukogude võimu tõttu
lootuse kaotanuna kolis ta koos naisega Prantsusmaale ja elab seal
tänini, kuid näitab end harva ja ei räägi meediaga. Ta suhtleb ka
oma kodumaa sõprade-sugulastega, kuid ei käi seal peaaegu mitte
kunagi. Eesti keeles on temalt ilmunud päris palju, tema kuulsaim
teos „Olemise talumatu kergus“, „Elu on mujal“, „Identiteet“,
„Teadmatus“, „Nali“, „Hüvastijätuvalss“.
Jätan
süžee kokkuvõtte/ümberjutustuse tegemata, sest see oleks tõesti
liiga keeruline ja ka täiesti mõttetu – Kundera on isegi öelnud,
et „Surematuses“ puudub tegevusühtsus. See pole klassikaline
romaan, mis on oma olemuselt üsna lineaarne, sünnib keegi, kes teeb
midagi, mis viib kuhugi, kus on kulminatsioon ja siis pingelangus ja
the
end.
„Surematuses“ kohtume me 20. sajandil elava naistemees Rubensiga,
autor ise kohtub enda loodud karakteritega, Hemingway ja Goethe
sõbrunevad surmajärgses maailmas ja nii edasi.
Üldiselt
on „Surematus“ nendest teostest, mis ma Kunderalt varem lugenud
olen, võrdlemisi erinev. Näiteks puudub kodumaast võõrandumise
teema. Samas see, kuidas kirjanik otsib oma natuke halenaljakate
tegelaste tragikoomiliste tegemiste mõtet, neid analüüsib ja
põimib sisse pikki filosoofilisi arutlusi on väga tuttav. Pean seda
Kundera kõige iseloomulikumaks jooneks ja seda oli „Surematuses“
ootuspäraselt palju. Väikesed lood sünnitavad suuri mõtteid ja
vastupidi.
„Surematus“
algab sellega, kuidas kirjanik näeb üht vana naisterahvast tegemas
žesti, mis teda köidab ja see sama žest ongi doominokiviks, mis on
andnud kirjandusloole ligi 400 lehekülge. Seda žesti kohtame nendel
lehekülgedel korduvalt, alati sama mõjuga, kuid erinevate tegelaste
poolt tehtuna. See viib Kundera põnevale mõttele, et žeste on
maailmas palju vähem kui inimesi. Järelikult ei ole olemas ka
täiesti ainulaadset indiviidi. Tsiteerin: „Kas aga pole inimest,
ja romaanitegelast vahest veelgi rohkem, defineeritud kui
ainulaadset, kordumatut olevust? No kuidas on siis võimalik, et
žest, mida ma nägin ühe inimese puhul, mis oli temaga seotud,
iseloomustas teda, oli tema omapäraseks veetluseks, on ühtlasi ka
aluseks täiesti teistsugusele inimesele ja minu unistusele temast?“.
Edasi jõuab ta järeldusele, et inimesel on aritmeetiliselt võimatu
omada ainult omaenda žestide repertuaari. Kõik me kopeerime teisi,
võtame omaks nende kõnemaneeri, mõne liigutuse, parasiitsõna. See
on mulle üpris hirmutav – kas siis selle kõige õpitu all on
üldse mingisugune ’mina’?
Isegi
meie näod, mille järgi on lihtne end uskuma panna omaenese päris
isiklikku identiteeti, on segu isast, emast, vanatädist, mõnikord
kummalisel kombel on selles ka piimamehe näojooni. Raamatu ühe
peategelase Agnese mõte on minu meelest üpris põnev (kuid
kindlasti mitte rahustav) – Looja (mitte jumal) pani kompuutrisse
disketi meie elu programmiga ja lasi jalga. Selles polnud ei mingit
Agnest ega Kunderat, vaid lihtsalt „inimese prototüüp, kellest
tekkis terve hulk eksemplare; kuna nood on tuletatud algmudelist,
siis pole neil mingit individuaalset substantsi“.
See
teeb tegelase Bettina naeruväärseks. Ka Goethe tegelikult, keda
samuti „Surematuse“ lehekülgedel kohtame. Goethe loodab saada
surematuks teiste inimeste mälu kaudu, Wertheri ja Fausti abiga,
loomulikult. Küllap see muidugi on variatsioon surematusest, et me
kõik peame koolis „Fausti“ lugema, aga kindlasti mitte sõna
otseses tähenduses. Kuid Bettina läheb veel kaugemale – ta loodab
saada surematuks kunstnike, eelkõige Goethe kaudu, justkui rippudes
nende hinge küljes, mis triivib surematusse ja nõudes „ärge
jätke mind!, võtke mind kaasa!“. Bettina räägib ja kirjutab
suurest armastusest Goethe vastu lihtsalt suure hirmu tõttu surra ja
kaduda alatiseks. Kundera kirjutab: „Aastal 1809 kirjutas Bettina
talle:“Mul on kindel tahe sind igavesti armastada.“ Lugege
tähelepanelikult toda näiliselt banaalset lauset. Palju tähtsamad
kui sõna „armastada“ on siin sõnad „igavesti“ ja „tahe“.“
Bettina on meeleheitel. Goethe on meeleheitel. Mina olen meeleheitel.
Surematust inimesele pole, sest pole mina, pole ainulaadsust, pole
hinge. On surematus loomingule, žestidele, mõneks ajaks inimese
prototüübile. Meie pea kohal rippuv surmaoht muudab kõik mõttetuks
– kuidagi nii kõlas see valus Camus’ tsitaat. Inimene on nii
väike ja kartlik ja Looja lasi ka jalga. Bastard.
Veel
üks oluline teema on mälu. Vananev erotomaan Rubens vaatab tagasi
oma elule, meenutab oma arvukaid armukesi, kuid avastab õnnetuseks,
et see, mida ta pidas oma elu raskuspunktiks - naised, on tema mälus
ainult mingisuguste tühiste fotode näol. Näiteks oma ühest
lemmikarmukesest on tal ainult kolm nn fotot (loomulikult
erootilist). Samas teisest on tal meeles üksnes eesnimi,
tedretähnid, et naine oli abielus või et tal oli koer. Miks mäletab
ta selliseid asju? Kas siis see, mida ja kui palju me mäletame, ei
näitagi seda, mis on meile oluline? Või oleme me lihtsalt halvasti
programmeeritud kahejalgsed? Ühes peatükkis kirjutab Kundera nautke
Aristotelese „Poeetikast“ – viimane ei pea episoodist kuigi
lugu, see on juhuslik, pole millegi tagajärg ega põhjus, episoodide
vahel jookseb mingisugune kasuaalne ahel. Kundera aga täiendab seda
poolikut definitsiooni minu meelest mäletamisväärselt (palun,
mälu, luba mul see meelde jätta ja mitte kunagi unustada!)–
„Mitte ühelegi episoodile pole a priori määratud igavesti
episoodiks jääda, sest iga sündmus, ka kõige tähelepandamatum,
peidab endas võimalust varem või hiljem teiste sündmuste põhjuseks
saada ja muutuda sellisel kombel juhtumiks või seikluseks“. Ja
nüüd see, kuhu ma tahtsin jõuda – võib-olla meie mälu ei tee
siiski oma valikuid nii juhuslikult. Võib-olla see tahab meid
juhendada, vihajamisi tõugelda õigele teele, kui meenutame ja
avastame, et ei mäleta suurt midagi olulist, harva kellegagi
sarnaselt ja muud säärast. Mälu tahab meile öelda, et ole nüüd
mõistlik, inimene, see kõik oli juhus, tobe mõttetus, vahel valus,
naljakas, traagiline, ja ei hakka minagi sulle siin mingisugust
suuretähenduslikku mõtestatud valikut tegema, et sa saaksid ennast
lollitada lihtsalt, et oleks kergem. Aga näe, siin lollitan ennast
jälle ise. Kundera ei pea ennast kirjanikuks sõnumiga. Romaani kui
kunstiteose essents on tema jaoks iroonia ja otseloomulikult - „Irony
doesn’t give a damn about messages!“.
Kokkuvõtteks
ütlen, et „Surematus“ oli pagana irooniline tõesti,
traagiliselt lausa, tekkis tahtmine pead mõnda aega kõvasti vastu
seina taguda. Aga.. oot-oot, leidsin just raamatut lehitsedes natuke
lohutust (pisike pai Kunderalt) – „Kui me ei saa omistada
tähtsust maailmale, mis ise peab end tähtsaks, kui me ei leia selle
maailma sees oma naerule vähimatki vastukaja, siis jääb meil üle
üksainus võimalus – võtta maailma kui tervikut ja teha temast
meie mängu objekt: teha temast mängukann.“
www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll
