Arvustus Evelyn Waugh’ romaanile „Tagasi Bridesheadi. Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused.”
Arthur Evelyn St. John Waugh (28. oktoober 1903 – 10. Arill 1966) oli äärmiselt kuulus briti kirjanik, biograaf, ajakirjanik ja Oxfordi ajal ka väikestviisi kunstnik. Ingliskeelsesse kirjandusse jäi ta eelkõige kui 20.sajandi suurim keelestilist. Eesti raamatukoidele on ta teada-tuntud autor, sest meie emakeelde on tõlgitud nii mõnigi Waugh’ teos – „Allakäik ja langus”, „Must murjan”, „Kallis kadunuke”, „Peotäis põrmu”, „Pommuudis” ja minu arvustatav „Tagasi Bridesheadi”, mis on ilmselt ka tema kõige kuulsam romaan, tema magnum opus. „Tagasi Bridesheadi” alapealkirjaga „Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused”, koosneb struktuuriliselt kolmest raamatust, epiloogist ning proloogist. Väga kokkuvõtvalt öeldes on sisu ühe keerulise ja ilusa perekonna lugu läbi mina-tegelase Charlesi silmade läbi. Charles läheb Oxfordi ajalugu õppima ja tutvub seal kelmika Sebastianiga, kelle kaudu hakkab Charles suhtlema avangardliku sõpruskonnaga, kelle kunstilised, esteetilised ja vabameelsed veendumused talle sümpatiseerivad. Sebastian viib Charlesi oma perekonna elukohta (mida epiloogis nimetatakse näiteks piparkoogilossiks) Bridesheadi. Minategelasest saab peagi perekonna lähedane sõber, võib isegi öelda, et perekonnaliige, eriti ajal, kui ilmneb, et Sebastianil on tõsised alkoholiprobleemid. Teised olulised narratiivid on Charlesi ja Sebastiani õe Julia armastuslugu, viimaste luhtaläinud abielud, Charlesi kunstnikukarjäär ja perekond Flyte’i liikmete lood. Lugesin pärast romaani lõpetamist natuke Evelyn Waugh’ elulugu ja on ilmne, et suuresti on lord Sebastian Flyte’i puudutav osa teosest Waugh’ Oxfordi ajast. Ilmselt väga paljudel lugejatel on tekkinud küsimus, kas Charlesi ja Sebastiani sõprus on ikka lihtsalt sõprus või on nad armastajad, sest kui trükkisin google’isse Brideshead Revisted, pakuti mulle ühe esimese laiendina „are they gay?”. Paula Byrne, kes on kirjutanud Waugh biograafia, ütleb, et jah, neil oli afäär, ja Sebastiani tegelane baseerub suuresti Waugh’ kahel meessoost armastajal kolmest. Byrne on veendunud, et Waugh on suurepärane biseksuaalne kirjanik. Kaldun ka seda uskuma, mis tekitab suure paradoksi, sest Waugh oli katoliiklane ja äärmiselt konservatiivsete vaadetega. Teoses on palju vihjeid, mille tõttu arvan, et Sebastian ja Charles olid armunud, kuid nende suhe oli platooniline. Näiteks ütleb perekond Flyte’i laste ise Alexandri pikaaegne armuke Cara nõnda: „Ma tean neid inglaste ja sakslaste romantilisi sõprusi. Ma arvan, et niisugune sõprus on väga tore, kui ta ainult ei kesta liiga kaua”. Waugh’ biograaf Paula Byrne ütleb, et Waugh’l oli Oxfordis akuutne homoseksuaalne faas, mis polnud sugugi ebatavaline, sest Oxford oli tollal vaid meessoost üliõpilastele. Ehk hakkas Sebastian jooma just oma orientatsiooni pärast? Perekond Flyte oli vägagi katoliiklik. Neile on lapsest peale piiblitarkusi peale surutud ja homoseksuaalsus on katoliku kirikus surmapatt. Samamoodi Charlesi armulugu Juliaga, mis algas juba tollal, kui nad mõlemad olid abielus teistega. Julia oli küll õnnelik, aga samas näris teda kogu aeg valehäbi. Jah, mina kui ateist võin öelda, et see oli valehäbi. Lugedes tundub, nagu oleks kirjanik perekonna usuliste probleemide suhtes kergelt sarkastiline, sest minategelane on agnostik. Nii Julia kui Sebastian kaotavad väga pikaks ajaks Jumala; võib öelda, et Waugh küsib oma romaaniga, mis on inimeksistentsi mõte ilma jumalata. Täpsemalt oma jumala kaotanud inimeste eksistentsi mõte. Sebastian lõpetab eluaegse joomise tagajärjel väga haigena kloostris. Ta on taas väga usklik. Julia lõpetab suhted Sebastianiga, kui tema isa Alexander on saanud surmaeelselt viimase võidmise. Ja isegi terve elu patus elanud Alexander Flyte jõuab surivoodil tagasi jumala juurde ja otsib lunastust. Teose see osa, mis jutustab Lord Marchmaini suremisest, sisaldab väga tõsiseid usulisi küsimusi. Tsiteerin agnostik Charlesi, kui vaieldakse selle üle, kas kutsuda surevale patusele vanamehele preester või mitte: „Surijalt oodatakse teatud tahteavaldust; ta peab pattu kahetseema ja lunastust otsima. Aga ainult Jumal teab, kas surija on tõesti oma tahet avaldanud. Preester ei oska öelda; ja kui preestrit pole kohal ja surija teeb selle tahteavalduse ilma temata, siis on see ju niisama hea kui preestri juuresolekul. On ka täiesti mõeldav, et inimese tahe toimib ka siis veel, kui ta ise on juba nii nõrk, et ei suuda enam mingit välist elumärki anda. Ta võib lebada nagu surnu, aga tema tahe võib kogu aeg virge olla, võib lunastust otsida, ja Jumal mõistab seda”. Romaani lõpp on selliste arutelude ja küsimuste tõttu palju pretensioonikam lugemine, eriti ateistile, kui Oxfordi aeg veini, sigaretisuitsu, dändide, Sebastiani kaisukaru ja üleüldise pillerkaarega (mis oli tegelikult fassaad noore inimese eneseotingutele). Peale dialoogide usulistel teemadel ei ole teoses palju otsest arutlust ja analüüsi. Sügavus, küsimused ja vastused ilmuvad lugejale läbi loo ja tegelaste. Armastan tavaliselt lugemise käigus intrigeerivaid ja huvitavaid lauseid-lõike alla joonida, kuid „Bridesheadi” nüüd lehitsedes näen, et allajoonitut on vähe. Teos terviklikuna oli intrigeeriv, lood ja inimesed tekitasid suuri küsimusi ja mõtteid, tundmata vajadust keskenduda ühele lõigule või mõttekäigule. Kõik oluline küsiti narratiivi käigus ja see on ilus. Pole ime, et Waugh’ kirjutamisstiili peetakse üheks 20nda sjajandi peenekoelisemaks. Selles on Inglaslikku reserveeritust, peenutsemist ja vaoshoitust. Toon näite (ei leia seda kohta raamatus üles, niiet jutustan oma sõnadega).– perekond Flyte läks jahile ja juba alkoholisõltlane Sebastian kasutas seda võimalust, et minna lähikülla kõrtsi jooma (majas oli kogu alkohol peidus ja luku taga). Kui Sebastian väga joogisena lõpuks tagasi koju õhtusöögile jõuab, kiidab ema Theresa sarkastiliselt, kuidas värske õhk on pojale hästi mõjunud ja kui hea too välja näeb ning võtku ta midagi joogipoolist, kokteilid on juba serveeritud. Waugh palub oma natuke nostalgilise ja sentimentaalse stiili pärast romaani eessõnas vabandust nõnda: „See oli igapäevase olmelise kehvuse ja ees ähvardava hukatuse kurb aeg (teos on kirjutatud Teise maailmasõja ajal), sojaubade ja elementaarse inglise keele ajastu, ja seetõttu on siin ka igal sammul tunda maiast ihalust toidu ja veini, lähimineviku võlude ilukõnelise ja lillelise stiili järele, mis mulle nüüd täiskõhuga tülgastav tundub”. Paljud kirjanikud on pahandanud, kui nende teoste tegelastele otsitakse vasteid päirselust. Evelyn Waugh aga ütles nõnda: „You can only leave god out of fiction by making your characters pure abstractions.” Waugh kui konservatiivne katoliiklane püüdis oma loominguga kirjutada terviklikust inimesest, ehk siis inimesest, kellel on suhe jumalaga. Armastan just kõige rohkem raamatuid, kus otsitakse eksistentsi mõtet. Kõik inimesed leiavad (kui neil veab) selle kuskilt, Evelyn Waugh’ tegelased siis Jumalast. Otsing ja küsimused on kõige olulisemad. Tulemusega ei pruugi me alati nõustuda, nagu ei nõustu mina, et inimene pole jumalata terviklik, mida, nagu mulle näis, väljendasid „Bridesheadi” tegelased. Aga mõnikord on tore raamatuga vaielda. Mulle meeldis väga. Loen Waugh’d veel.
www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll
No comments:
Post a Comment