Arvustus Julien Gracqi romaanile „Kõrbe ja mere vahel”
Minu seekordne arvustus räägib tunnustatud prantsuse kirjanik Julien Gracq’i hinnatud romaanist „Kõrbe ja mere vahel”. Lisaks romaanidele kirjutas ta ka näidendeid, luulet ja kirjanduskriitikat ning töötas ajalooprofessorina. Minu arvustatava teose eest sai ta aastal 1951 ka prežtiisika Goncourt’i preemia, millest ta küll loobus, tänu kõrgele moraalitundele ja soovist säilitada loominguline ja intellektuaalne vabadus. Teda peetakse üheks kaasaja huvitamaiks kirjanikuks.
Loo jutustaja on aristokraatlikust elust tüdinenud Aldo, kes otsustab teha lõpparve peenete pidude ja kergemeelsete aristokraadihakatistega ning laseb end kinnitada vaatlejaks väeüksuse juurde Syrtes’i mere rannikul, kohta, mida kutsutakse Admiraliteediks. Autor kirjutab: „Võimude silmis oli Syrtes otsekui mingi puhastustuli, kuhu pagendati teenistuskohustuste vastu eksinud, et nad aastaid kestva masendava igavlemise hinnaga oma patud lunastaksid.“ See on vana kindlus, kus tehakse patrullreide merel, kuna üle mere on salapärane riik Farghestan, millega ollakse põhimõtteliselt külmas sõjas – rahu pole kuulutatud, kuid sõjategevus on vaibunud. Farghestan kujutab Gracq`i sõnutsi barbaarset mosaiiki, kus idamaine rafineeritus külgnes nomaadide metsikusega.
Õhk on ootust täis, teosest immitseb ääretut pinget, kuigi õigupoolest mitte midagi ei toimu. Aldo uneleb eikellegimaal mõeldes, kas tuleks midagi teha olukorra muutmiseks, isegi kui tulemuseks on sõda, surm ja tsivilisatsioonide hävimine. Ta käib rannal ja ümbruskonna metsades ratsutamas ja otsib üleüldse üksindust. Tema lemmikkohaks on vana saal, mis täis vanu kaarte ja raamatuid; seal ta käib mõtisklemas ja uurimas kaartidelt seda abstraktset piiri kahe vaenujalal oleva riigi vahel. Aldo ja teiste vaatlejate ülemuseks on Marino, kellega koos noored õhtuti tegelikult üsnagi toredalt aega veedavad („Marino reserveeritus ja mungalik kidakeelsus sulasid pisut meie nooruse ülemeelikuses:”). Marino karakter oli mulle ülimalt sümpaatne, kui ta rääkis, siis hästi, näiteks: „Kõik asjad surevad kaks korda, esmalt oma funktsioonides, siis nagu märgid, nagu sümbolid, üks kord selles, milleks nad määratud on, teist korda oma tähenduses, mille nad meie läbi omandanud.” Tema ja Aldo suhe oli tegelikult eriskummaline, seal oli korraga austust ja põlgust, hirmu ja üksmeelt, usaldust ja etteheidet.
Vahepeal satub ta vana elu keerisesse, kui samasse kanti kolib tema dekadentlik aristokraadist armuke. Vanessa on tüdinenud hellik, „ta meenutas suurt poeeti, kelle sõna tabab alati, või siis suurt rahvajuhti, kelle viipe peale rahvas mässama hakkab”. Ma nimetaks tema põhiliseks omaduseks nn peenutsevat pettumust. Ja sellega nakatab ta ka Aldot, mille tagajärjel ületab ta koos meeskonnaga merel patrullides selle tabuliku abstraktse piiri kahe riigi vahel. Aldo mõtles: „Mulle näis äkki, et mulle on antud võim edasi minna, libiseda maailma, kus valitseb joovastus ja hingevärin. Samas oli maailm täpselt seesama: tühi veteväli, kus pilk upub lootusetusse kaugusesse, ükskõik, kuhu ka ei vaataks” ja „Üheski maailma keeles polnud nime väele, mis mind sinna kiskus. Tahtsin olla lähemal. Ei tahtnud olla lahus. Tahtsin osa saada sealsest valgusest. Seda puudutada.”.
Sellest väiksest eneseületusest, tembust ja provokatsioonist rullub lahti sõjaoht ja inimesed on õnnelikud. Tänavad on melu täis, juuakse veini ja lõbutsetakse, lõpuks on läbi see neetud stagnatsioon, see mitte midagi ütlev olelemine. Kui Vanessa kord Aldole ütles: „Silmad on, kuid neis puudub p i l k! Aga mina vajan just pilku, vaatamist. Et saaksin ise vaadata ja et ka mind vaadataks. Et oleks pilk. Heasoovlik pilk, mis annab osalustunde...”, siis nüüd inimesed näevad, nad teavad, et midagi on toimumas valitsuse kiviseinte vahel, et sõjavägi koguneb, et see ajas ja olemises uppunud olek saab peagi läbi. Suletuse ja eraldatuse hais hajub. Õhus on sõjaootus, see ei maga enam sügavat und.
Näib, justkui poleks Gracq´i esmane eesmärk jutustada mõnd tähenduslikku lugu, vaid luua elegantselt sürreaalne nn out-of-space-atmosfäär ja sellega sai ta suurepäraselt hakkama. Raamatu järelsõna kirjutanud Heli Seitam ütleb, et Julien Gracq on veendunud, et algusaegade kollektiivne identiteet on igaveseks kadunud ning et „üksildane võlumine” ehk poeesia on ainus võimalik tegutsemisviis maailmas. Minu loetud teose põhjal nõustun Heli Seitamiga täielikult. Teos on ääretult poeetiline ja pinge on tekitatud Aldo üksildusest, kus iga väiksemgi asi tekitab temas pulbitsevaid emotsioone, mõttekäike ja assotsiatsioone, mis omakorda loovad nõiaringi, kus iga uus emotsioon, mõttekäik ja assotsiatsioon tekitavad järgmise ja need omakorda järgmise jne. Ta on pidevalt üksi justkui hõljudes kosmoses ja tema orbiidile sattuvad teised inimesed häirivad ta rahu, ajavad ta marru, võivad tekitada katastroofi. Eelajalooline inimene ei suutnud loodusega võideldes üksinda ellu jääda, kui tänapäevases maailmas, mil inimene suuresti on vallutanud maailma ja on selle omavoliline omakasupüüdlik ülemus, on üksindus võimalik ja tihti ka paratamatu.
„Kõrbe ja mere vahel” on raske lugemine. Sõnavara on äärmiselt rafineeritud, laused kulgevad ja kulgevad ja süžee praktiliselt puudumine teevad sellest omapärase romaani. Autor ei püüa meile looga midagi öelda, mitte selles mõttes, et sel pole mõtet, vaid ta ütleb, et polegi midagi öelda, et maailma ei saa loogikaga lahti mõtestada, inimesele liiga omane ratsionalism ei ole võti elu mõistmiseks, sest kategooriaid, valemeid ja selgitusi pole olemas. See on justkui kuubi paigaldamine kera sisse. Mõttetu. Ja et Gracq meid mingil huvitaval moel siiski häirida suudab, äratab kirjanik meis alarmi ja hirmu eksistentsi juhuslikkuse ees. Viimane ei ole mõtestatud. Seda saab vaid kirjeldada ja tunnetada. Võib-olla kannab teos endas natuke agnostilist eesmärki meile öelda, et teatud metafüüsiliste väidete tõesust või väärust polegi tegelikult võimalik teada. Lihtsalt ole. Ära küsi, vastust sa nagunii ei saa. Või siis veeda lihtsalt aega küsides, et mässata valitseva teadmatuse vastu. Jah, see on vist õige. Mässama peab, kui inimesel on moraali. Ole üksi, küsi, mässa, tunneta ja hooli.
Märkasin, et romaanis pakuvad kirjanikule eriti huvi kahevahel olevad paigad. Oli ju Admiraliteetki mere ja maa vahel, palju kirjeldab Gracq metsatukki, kõrbe, merekaldaid, poolsaari. On ju raamatu pealkirigi „Kõrbe ja mere vahel”. Ehk ütleb kirjanik meile, et me kõik seisame tegelikult küsimuse ja ahastuse ja mässuga maailmaserval ja nõuame vastuseid, lepitust ja õiglust sealt, kus seda pole? Sirvides oma vanu luuletusi, leidsin paar rida, mis teemaga mu meelest haakuvad:
Tunnid nirisevad. On tummad.
Päev saab ööks, mis veelgi piinavam.
Tunnid nirisevad, tilguvad ja lõpuks peatuvad.
Kuid aja õel aeglus on mõneti lummav,
Sest tean, me tahe on sama-
Olla üksinda koos ses lääges valulikus ajas.
Ehk olen taaskord läinud arvustuse žanri piiridest natuke kaugele ja palun selle eest vabandust, kuid ma kirjutan vägagi võimsast romaanist, mis äratas minus tormi ja kogu selle eksistentsi pihta röökiva tulva. Ja nagu Aldo oli piltlikult piirivalvur, kes seisis merekaldal ja vaatas ja ootas ja üritas tungida meeltega sinna, kuhu silm ei seleta, oleme me seda kõik. Kogu aeg piiri peal. Lihtsalt Gracq ehmatas mind seljatagant samal ajal kui seisin serval. Eksistentsiaalses mõttes nõrganärvilistele pole soovitatav lugemine!
Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee
"Kõrbe ja mere vahel" www.vanaraamat.ee veebipoes
No comments:
Post a Comment