Arvustus Agota Kristofi kolmikromaanile „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale”.
Agota Kristof oli Ungari kirjanik, kes elas Šveitsis ja kirjutas prantsuse keeles. Šveitsi kolis ta 21-aastaselt, kui nõukogude sõjavägi hakkas Ungari kommunismivastast revolutsiooni maha suruma. Pärast viit aastat pagendust, üksildust ja üksluist tööd tehases jättis ta maha oma mehe ja lapse ning õppis selgeks prantsuse keele ning peagi hakkas just selles keeles ka kirjutama, esialgu vaid luulet ja näidendeid, kuid kirjandusmaailma tähelepanu sai ta just oma kolmikromaaniga. Ta on saanud mitmeid nimekaid rahvusvahelisi kirjandusauhindu. Eesti keeles on Kristofilt Loomingu Raamatukogus ilmunud ka jutustus „Eile”.
See kolmest osast koosnev romaan räägib kaksikvendadest Lucas ja Claus. Esimeses osas on nad veel lapsed, kes üritavad sõjaolukorras kuidagi ellu jääda; nende ema on nad suurlinnast viinud kolkakülla vanaema juurde. Nad kohanevad sõjaolukorraga, muutuvad julmaks, kavalaks, üliõiglaseks ja osavaks. Nad teevad vanaema aias rasket tööd, õpivad, kerjavad, harjutavad oma nahka paksemaks, meelekindlust, pime ja kurt olemist, nälgimist, julmust ja muud säärast, et poliitilise olukorra halvenedes olla valmis. Lugu on jutustatud lakooniliselt, ei mingeid mõtete ega tunnete avaldusi, lihtsalt laused, mis ütlevad lugejale, mis nende kahe poisiga juhtus. Ei mingeid omadussõnu, sest need oleks liiga isiklikud, ei mingeid looduskirjeldusi, tundepuhanguid, ei midagi poeetilist, lihtsalt lugu. Sest tõde ei peitu kuskil, eriti pateetiliselt ülespuhutud muinasjuttudes, sest "Sõnad, mis tähistavad tundeid, on üldse väga ähmased; parem on neid mitte kasutada ja kirjeldada hoopiski asju, inimesi ning iseennast, see tähendab: jääda truuks faktidele". Toon mõne stiilinäite „Kaustikust”:
„Me istume teineteise vasta köögilaua taha, vaatame teineteisele silma ja sõimame kõikide roppude sõnadega, mida teame.
Üks ütleb: „Pask! Perseauk”
Teine ütleb vastu: „Sitahunnik! Türapea!”
Nii jätkame seni, kuni ühtki sõna enam meelde ei tule ja meie kõrvad nendest enam välja ei tee.
Harjutame nii umbes pool tundi iga päev, siis lähme tänavatele patseerima. Me korraldame nii, et inimesed meid sõimama pistavad, ja viimaks jõuame niikaugele, et nende sõim jätab meid täiesti külmaks”.
See tsitaat kirjeldab Lucast ja Clausi pea et ideaalselt. Terve see osa kolmikromaanist on säärane. Julmus on lakoonilisusest olenemata kuidagi kaunis. Nad on kokkukasvanud, ei käi kuskil eraldi, kuid lõpuks on nad nii tugevad, et leiavad, et üks neist peaks minema vaatama elu teisel pool piiri, seal, kus pole sõda. Pagemine üle piiri toimub samuti julmalt, kalgilt, külmalt, selle käigus tapavad nad oma isa (täpsemalt lugege ise). Ja kui Claus on üle piiri, naaseb Lucas üksinda vanaema majja ja algab kolmikromaani teine osa „Katsumus”.
Teine osa kolmikromaanist räägib Lucasest, kes on jäänud pärast venna üle piiri põgenemist piinavasse üksindusse. Ta unustab kohustused, aja, elu üldse, ta ootab, ootab, et vend naaseks. Kuid tasapisi jõuab elu taas tema ukse taha ning ta laseb selle sisse. Tema juurde kolib Yasmine koos oma äsja sündinud poja Mathiasega. Lucas sõbruneb raamatukaupmees Victori ja parteis kõrgel kohal oleva Peteriga ning tärkab piinav armastuslugu Claraga. Kõik, mis toimub tema ja ta lähedastega, paneb ta kirja kaustikutesse; see on justkui kirjavahetus pagenduses oleva Clausiga. Et viimane ei jääks ilma millestki, mis Lucase ümber sünnib. Nende vaheline side on piinavalt tugev. Teist osa lugedes tuli mulle kohe meelde Platoni „Pidusöögist” Aristophanese kiidukõne armastuse tekkimisest: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest, kes olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud - nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud.
Kui vennad olid koos, olid nad vägevad, olles ise lapsed, suutsid nad toime tulla sõja olukorra ja kõigi elu katsumustega. Kuid „Katsumuses” oli Lucas nõrgem. Ta ootas oma teist poolt. Kõik, mis ta tegi, tegi ta vennale. Aristophanese lugu oli küll armastajatest, kuid miks ei võiks see müüt kehtida ka Kristofi teose kaksikvenna puhul?
Triloogia viimane osa „Kolmas vale” pöörab aga kõik pea peale. Esimeses jaos tundub, et vend Claus on teiselt poolt piiri naasenud ja tulnud otsima oma venda Lucast. Viisa probleemide tõttu satub ta vanglasse, kus hakkab kirjutama oma üksildasest lapsepõlvest „vanaema” juures. Kõik läheb segaseks, kaob piir Clausi ja Lucase vahel, kas üks neist on välja mõeldud, kas äsja loetud lood juhtusid või olid Lucase või Clausi luul? Tõde on kuskilekadunud.Vanakreeka sõna alētheia tähendab siirust-ausust ja tegelikkust (faktuaalsust, tõsiasjalisust, reaalsust); Kõik, mis ma lugesin enne kolmanda jao algust, näis just siiras, aus ja tõene, kuid kui jõudsin „Kolmanda valeni”, tundsin kuidas pind kaob alt ära, saan muidugi aru, et tegu on ilukirjandusega, kuid minu jaoks on romaanides kirjutatu siiski kuskil toimunud, kirjaniku ja lugeja vahelises dialoogis, mis on kuskil väljaspool ruumi, loomingumaailmas. Kas see siis pole tõene? Kas kõik looming on tegelikult valetamine? Nagu Kaplinski juhtis filmis „Kaplinski süsteem” tähelepanu eesti keele kummalisele anomaaliale, et sõna „luuletama” tähendab nii luuletuste kirjutamist, s.t. loomist ja samas ka valetmist. Aristoteles kirjutas oma metafüüsikas: „Öelda oleva kohta, et see on või mitteoleva kohta, et seda ei ole, on tõene”. Kui mina mõnda raamatut loen, siis see on mu peas, silme ees, ümbrus kaob (see ongi imselt keskendumine), järelikult ei ole see luuletamine kui valetamine, vaid millegi loomine, justkui ebamateriaalne väli, kus võib toimuda kõik, mida kirjaniku ja lugeja hinged ihaldavad (iha on siin kohal oluline, see paneb meid valima raamatuid, mis meile tõenäoliselt meeldivad.).
Mulle meeldis väga üks Lucase sõber Victori mõte: „Olen nimelt veendunud, Lucas, et iga inimene on ilma selleks ainult sündinudki, et kirjutada üks raamat, ei millekski muuks. Tuleb see raamat geniaalne, keskpärane või kogunisti vilets, sel pole tähtsust, kuid see, kes üldse midagi ei kirjuta, on kadunud hing, ta kaob maa pealt jälge jätmata”. Ta räägib küll kirjutamisest, kuid usun, et tegelikult mõtleb ta loomingut ja eneseteostust üleüldse. Hinga endast välja.
Kristofi teose lõpus vennad näiliselt kohtuvad; või on see jälle lugu loos, mis omakorda on teises loos? Üks vendadest on luuletaja, teine kirjutab proosat. Kui hakkab kõnelema luuletaja, on teose tekst täis tundlemist, assotsiatsioone, nostalgiat, mida, nagu ma mainisin, „Kaustikus” ja „Katsumuses” tahtlikult oli välditud. Selgub, et üks vendadest sai lapsepõlves traagilistel asjaoludel raskelt vigastada, ta viidi taastusravikeskusesse, nende ema hullumajja, isa suri ja teine vend läks kasuperre. Nad mõlemad olid olemas, ootasid üksteist, kuid vanas eas kohtumine ei kujunenud just selliseks nagu nad terve oma elu lootnud olid, ei olnud mingisugust taasühinemist, nad ei muutunud selleks ühtseks vägevaks tervikuks, millest kõneles Aristophanes. Tsiteerin vendi:
„Nägemiseni, härra. Loodan südamest, et leiate oma tõelise perekonna üles. Soovin teile selleks edu.”
„Sa oskad kenasti oma osa välja pidada, Klaus. Oleksin ma teadnud, et oled nii kalk, poleks ma sind otsima tulnud. Kahetsen väga, et tulin”.
Kristofi teoses on olulisimad teemad sõda ja häving, armastus ja üksildus, valimatuse vältimatus, meeleheide, kokkupuuted inimestega (tihti läbivalt kummalise tähelepanu otsiva seksuaalsusega), soovid ja ihad ning kaotused ja muidugi minu poolt oskamatult lahatud tõde ja vale. Just viimase kahe puhul on Kristof väga provokatiivne; olin raamatu sulgemise järel eksinud kuskil unistuse ja reaalsuse vahel; kus on parem? (Meenub kohe Aristotelese „Poeetika”, kus filosoof kirjutab:”Eelistada tuleb pigem seda, mis on võimatu, kui tõenäoline, sellele, mis on võimalik, kuid pole veenev.”)
„Elust pole midagi leida. Mida sa sealt otsid?”
„Sind. Sinu pärast tulin ma ka siia”.
„Minu pärast? Sa tead väga hästi, et mina olen olemas vaid su unenägudes. Peaksid sellega leppima. Kuskil ei ole tegelikult mitte midagi.”
Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee
"Kaustik. Katsumus. Kolmas vale" www.vanaraamat.ee veebipoes
No comments:
Post a Comment