Arbat
sööb oma lapsi.
Arbat – kui palju erinevaid kandu on
seda tänavat kulutanud, kui palju ilukirjandust on seda tänavat kasutanud.
Nimekaimaks on tänaseks siiski jäänud Andrei Rõbakovi romaan “Arbati lapsed.”
“Arbati lapsed” on esimene osa
tetroloogiast, valminud juba 1960.-tel aastatel ja liikunud samizdatina käest-kätte.
Paar korda ka peaaegu trükki jõudnud, kuid oodata tuli siiski 1987. aastani, et
lõpuks kirjastatud saaks. Esimene trükk müüdi läbi imekiiresti. Siinkohal tuli
vene lugejale appi ka kirjastus “Eesti Raamat” ja andis täiendava venekeelse trüki
välja juba järgmisel aastal. Sama kibekähku sai teos üllitatud ka eesti keeles.
Paari aasta pärast avaldati ka tetroloogia järgmise osa eestindus - “1935 ja järgnevad aastad”. Kuna raamatud on orgaaniliselt seotud, kodude ja antikvariaatide riiuleis kõrvuti,
käsitleb siinne arvustus mõlemat osa. Tegevusliinid järgnevad osast ossa sama
seotult kui peatükist peatükki. Vaevalt võiks kohata kedagi, kes suudaks
peatuda pärast esimest osa ja mitte haarata teise järele, sest esilekerkivad
küsimused on painajalikult huvitavad ja tegelaste saatused kaasahaaravad.
Autor Anatoli Rõbakovi elulugu on kui kujundatud
kirjanikuteeks – sündida 1911. aastal Ukraina juudina, kolida lapsena
revolutsioonijärgsesse Moskvasse, saada tudengipõlves absurdsetel alustel
represseeritud, aga siiski nii kergelt, et hing sees ja keha kõnnib –
raiskamine oleks mitte neid kogemusi kirjutamisse panustada. Rõbakov pole oma
eluloost võtnud vaid inspiratsiooni ja olustikutundmist, vaid ka
autobiograafilisi jooni. Teose tegevustik toetub Moskva tudengi Saša Pankratovi
käekäigule eelmise sajandi kolmekümnendate Nõukogude Venemaal. Noormees, ta
lähikondsed ja kaaslased elavad pealinna elitaarses piirkonnas -
parteiladvikuga seotute Arbatil. Erilise õrnusega on autor joonistanud välja
Saša jooned, iseloomu ja muud. Saatusejoone ongi autor Sašale suuresti enda
järgi tõmmanud – transpordiinseneride instituut ja kolm aastat asumist nõukogudevastase
propaganda eest. Saša sai oma paragrahvi süütu seinalehe eest. Vaevalt see
autorilgi loogilisem oli, selleaegsed süüdistused suutsid harva ilukirjandust
ületada. Nagu noortele ikka, on ka Sašale oluline sõpruskond, raamat kirjeldab ka nende
elukäike, isiksuste ja suhete kujunemist. Samal tänaval ja samal ajal kasvanute elukäigud võtavad selgelt erinevaid
suundi – kes püüab kohanduda ühiskonna keeruliste oludega, kes sellest
isiklikku kasu lõigata ja kes jääda iseendaks. Represseeritult pole Saša
vastandumine ühiskonnale lõpuni vabatahtlik. Taas päris hea käik autori poolt -
see jätab raamatu ilma imalast idealismist, kus peategelane ujub kangelaslikult
vastuvoolu, sest jõe lähtmes kutsub teda ainult ta enda ebainimlikult suur
südametunnistus. Ei, Arbati lapsed on elulähedaselt varjundirikkad, nende
iludel ja koledustel on inimlikud tagamaad. Samal ajal, kui Saša maailmavaadet
avardab asumisel kogetu, pürib naabripoiss üha kõrgemale julgeolekuorganite
tööriistaks. Ning ka ülekuulatavat lüüa suutval uurijal on kujunemislugu –
valik- valikult, juhus- juhuselt. Seik- seigalt ja samm- sammult leidsid end ja
oma maailmavaateid ka tüdrukud. Varjat neist näib autor tõeliselt jumaldavat -
lõbus, kui võimalik, tõsine, kui tarvis, see ta on. Kui tõugatuna Saša
absurdsest arreteerimisest muutub Varja vaade ühiskonnale järjest
kriitilisemaks, püüab ta õde Nina endiselt uskuda nõukogude ideaalide puhtust
ja kõrgust. Aeg on selline, kus tuleb noortel kindlalt ja kiiresti valida
maailmavaade, sellest ei pääse teisedki sõbrad ja sõbrannad, ea- ja
hoovikaaslased. Erinevalt tänapäevast ei otsustanud vaated toona suuresti vaid
seda, kelle kõrval sa istud salongivestlusel. Inimese käekäik sõltus palju
otsustavamal määral suhetest ühiskonnaga. Tasub võrrelda, seda enam, et väga
realistlikult on autoril õnnestunud tuua välja terve vikerkaar kujunevate
isiksuste vormumisi, mida ei varjuta ka noorte haarav suhetepundar ja
sündmusterikas igapäevaelu. Karmidel aegadel kindlatele
karakteritele ehituvad saatused, mis ei lase raamatut käest panna.
Teose populaarsust on kindlasti taganud ka
see, et Rõbakov on niiöelda lugejasõbralik kirjanik. Enamgi veel – lugejate
sõbralik kirjanik, lugejaid on ju erinevaid. Raamatul on kaks pealiini
-sündmuste ja emotsioonide rohke liin noorte moskvalaste eludest ning niiöelda
kabinetiliin. Kabinetis toimus Rõbakovi nägemust mööda see, mis suuresti algas
Stalini peast. Justnimelt peast, sest hinge polnud tema tegelaskujule ette nähtud.
Stalini hing surmati legendaarse kirjeldusega ta esimese abikaasa matustelt,
kus ta oli öelnud, et sellega surid temas kõik soojad tunded inimeste vastu.
Nii ongi raamatu sündmusteaegne Stalin vaid kaalutlev ja mitte tundev,
paranoilisuseni kaalutlev ja oma otsuseid tundetult elluviiv. Lugeja, keda
huvitab just kaevata autori juhatusel Stalini võimalikesse mõtetesse,
skeemidesse ja strateegidesse, saab keskenduda eeskätt sellele liinile.
Erinevad peatükid on selgelt eristatud, Stalini vahepealsele muudele
tegevustele ohverdatult katkestatud mõttelõnga leiab kergelt järgmistelt
lehekülgedelt taas üles. Keda jällegi haiglase vanatoi siseilm, must ja kibe
kui piibupigi, ei huvita, saab lennelda segamatult koos noortega mööda nende
saatusi ja lapata kergel käel edasi kabinetilehed. Ühe liini hooletult lugemine
ei sega teise järgimist, samas pole liinid üksteisest ka hermeetiliselt
lahutatud – ühendavad neid otsused noorte saatuste taga, kabinetist tulev
ühiskondlik õhustik ja lõpuks ka noorte luust ja lihast sugulased, kes otsapidi suisa Stalini enda
ringkonda kuuluvad. Liinide seotus ja eraldatus on seega kirjaniku poolt
meisterlikult lahendatud, ja nagu öeldud, ääretult lugejasõbralikult.
Noorte
tipuni kõrgetel kohtadel asuvatel sugulastel – eeskätt Saša onul – on aga ka
oluliselt kandvam ülesanne kui vaid jutustuse liine siduda. Nii nagu tegelaste
elukoht - prestiižne Arbati tänav ja laitmatu päritolu, kinnitavad ka võimudele
lähedalseisvad sugulussidemed fakti, et repressioonide eest polnud keegi
kaitstud. Lugeja on ju alati kangelasest targem: “Mina plaaniksin oma
pangaröövi nutikamalt,” käib
kriminullilugeja peast läbi:”ega jääks vahele. “, “Ma põgeneks õigel ajal
Hollandist,” arvab Anne Franki isa kohta päeviku lugeja, “Ma oleks kuss ja
ettevaatlik, et mind ei arreteeritaks, ma oleks kuidagi kavalam” käib täiesti
inimlik mõte läbi alateadvuse lugedes karme saatusi karmidest aegadest. Rõbakov
on kõik selle eos välistanud näidates lugejale, et kuitahes kindlustatud keegi
poleks ka oma mõistuse, positsiooni või sidemetega, võib võimude omavoli ta elu
segi paisata kindla vääramatusega. Näitab, et kive visati ka Kremlist kiviviske
kaugusel olevate inimeste pihta, mida Arbati elanikud ka olid, nii ülekantud
kui ka täiesti otseses mõttes. Ei pääseks ka sina, lugeja. Ja eks ta õige ole
lugedes mitte keskenduda üleolekule, vaid arusaamisele.
Kummardust väärib autor ka selle eest, et käsitledes just koledate
kolmekümnendate teist poolt ei eita ta varasemaid repressioone. Väga õiglases
proportsioonis ta neid esile ei too, aga pole viga, sest on teoseid, kus enne
1935. aasta represioone hukkunud miljoneid ei peeta üldse miskikski. Kunstilise
võtte abil lugejani ühiskonna katastroofilise seisu kirjeldamise eest ja hetkel
hoolitseb ühiskorteri kaaslane, kes on omamoodi statistikat arhiveerinud ja
suudab usalduse võitnud Varjale tuua välja repressioonides hukkunute arvud.
Ning ääretult meeldejäävalt meenutab Varja, kuidas ta nälja eest põgenenute
brutaalset olukorda ja kohtlemist ka ise vaksalis nägi ja läks sealt edasi...sõbrannadega
suvilasse. Seesama Varja, kes hiljem oma sõbra deporteerimist nähes
närvivapustude saab... Vot see inimeseks olemine...
Rõbakov kui oletaks ajas, olus või
ruumis kauge lugeja küsimust nõukogude represseeriva ühiskonna kohta – kuidas
see oli võimalik? Nii oligi. Kui nüüd võtab raamatu kätte noor inimene läänest,
kes küsib metsikuste kohta nõukogude ühiskonnas, vastab autor tema küsimustele,
mis tahes nurga alt need ka esitatud oleks – kuidas see kõik sai toimuda? Mis
toimus nende inimeste peas ja meeltes, kelle läbi, puhul või kõrval hukkuti ja
hukutati? Imelise selgusega on autor neid küsimusi ette näinud ja imelise
kunstilisusega neile vastanud.
Üht-teist jääb siiski ka
tõstatamata. Üsna tüüpiline raskeid aegu kirjeldavate vene teoste puhul on see,
et käsitletakse küll ebainimliku diktatuuri käes kannatavat ühiskonda, aga ei
esitata küsimust, kuidas selleni jõutud on.
Kas siinkohal on tegemist muuhulgas ka teatava psühholoogilise
enesekaitsega? Stalini võimuletõus on kui vaid tema enda poolt initsieeritud
loodusõnnetus. Ei leia siitki teosest arutlusi ja viiteid, kuidas jõuti seisu,
kus stalinisugusel, keda ju vaikiseisus nagu kõiki inimtüüpe, igas ühiskonnas
leiduks, tekkis võimalus esiletõusuks. Aga palju ühest raamatust ikka tahta. Anatoli
Rõbakovi “Arbati lastest” ja “1935 ja järgnevates aastates” on juba niigi
kirjanduslikkust, sündmusi ja tõepüüdlust kümne teose jagu. Lugemismõnu mitte
vähem ja on nii hea, et me ei pea seda taga ajama nässakast samizdatist, kümnenda kopeerpaberi läbi trükituna,
teadagi. Meie saame lugeda selge trükikirjaga ja puha, pärast võime riiulisse
panna raamatu, ei pea rulli keerama ja hõlma sees tuttavale katlakütjale tagasi
viima. Ja üldiselt tasub seda teost riiulisse panna küll, ja vahel sealt välja
võtta.
----------------------------------
Kui teidki on iial huvitanud,
kust nii ebavenelik nimi nii sümbolirohkele Venemaa pealinna tänavale sai, siis
ilmselt idast. Araabia keeles tähendab arbad
äärelinna, ja sealt võib see olla levinud ka tütgi-tatari keeltesse, sealhulgas
näiteks tatari keelde. Tänav moodustus ju juba sadu aastaid tagasi, olles
tõesti väljaspool linnasüdant, mida toona piiritles kreml. Tatari keeles on ka
sõna arba, mis tähistab vankrit,
samuti üsna kerge tänavanimeks minema. Täit selgust ses küsimuses polegi. Kaeva
venelast, leiad tatarlase, öeldakse, kaeva vene teost või tänavat, leiad ka
tatari.
www.vanaraamat.ee
No comments:
Post a Comment