C. Nooteboom on väga tunnustatud Hollandi kirjanik, poeet ja ajakirjanik. Ta on saanud rohkelt kirjandusauhindu ning olnud Nobeli preemia kandidaat. Eesti keeles on temalt vee l ilmunud Mati Sirkli tõlkes „Järgmine lugu“.
Teos, mida ma tagasihoidlikult arvustada püüan, räägib kolm eksistentsialistlikku lugu, mille keskmes on mees nimega Inni Wintrop. Mees eksleb sihitult läbi elu, kirjutab horoskoope, müüb kunsti, huvitub börsist, on mugav diletant, kel raha tänu sugulastele on täpselt nii palju, et ei pea midagi tegema. Teda kummitavad hämarad eelaimdused ja sügav hirm millegi ees, mille kohta pole veel sõna. Teda saadavad igal pool kummalised juhused, millele ta siis üritab tähendust, selgitust, tõlgendust anda, et luua mingisugune mõte ses kaootilises maailmas. Tsiteerin: „Ta pidas elu üheks tiba veidraks klubiks, mille liikmeks ta juhuslikult sattunud oli ja kust võis ilma põhjust esitamata taas välja heidetud saada“.
Esimene lugu toimub 1963.aasta Amesterdamis. Inni naine Zita jätab Inni itaallasest fotograafi pärast maha, mille tõttu Inni kirjutab selleks päevaks oma tähtkujule horoskoobi, mis ennustab lahkuminekut ja enesetappu. Inni peab end tühimikuks, kameeleoniks, kellekski, keda pole olemas, kellekski, kes laseb end kõrvale juhtuda, nagu ütleb tema kohta üks sõber; lahkumineku valu ja alandus aga mõjub mehele nii, et ta tunneb viimaks enda olemasolu („jagamatu massiivne objekt“) ja üritab end üles puua, sest :“See oli kaos, ja kaos oli see, mis teda selles elus kõige rohkem hirmule ajas, kaos, millesse ta tagasi paiskub, kui Zita ta maha jätab.“ Talle meeldib aega lohistada enda järel kui mingisugust massi, nii minevik kui tulevik on tema jaoks kui amorfne ruum.
Teine lugu toimub 1953.aasta Amsterdamis, mil Inni oli veel noor mees. Selles loos kohtub Inni Arnold Taadsiga. Taads on ääretult pedantne, ta ei salli hilinemisi, muudatusi, inimesi, tema kodu on kui klooster, kus ta on „iseenda munk ja iseenda abt“. Lugu lõppeb surmaga – Arnold Taads leitakse surnuks külmununa oma mägionni lähedalt. Tema arutluskäik – „Ja ühel päeval ma mõtlesin: maastik, mis – öelgem nõnda – oma objektiivse majesteetlikkusega Jumala idee esile manab, võib muidugi sama hästi ka tema äraoleku esile manada.“ – kõlab natuke nagu ennustus tema surmale, kui ta külmus, kadus tema jumal ja kadus tema maastik. Olles ise eksistentsialistliku filosoofia huviline, äratas selles loos erilist huvi Taadsi kriitika selle filosoofilise voolu suunas – ta ei suuda nõustuda Sartre ideega, et me kõik vastutame maailma eest, teiste inimeste eest, ta ei mõista, miks ta peaks seda tegema, ta ei suuda hoomata iseenda valimise kaudu maailma valimist, sest tema „pole midagi palunud“ ja temal „pole mingit pistmist selle jõuguga, keda ma enda ümber näen“.
Kolmas lugu sünnib 1973.aasta Amsterdamis ja seal kohtub Inni Arnold Taadsi poja Philip Taadsiga. Pean ütlema, see oli mu lemmiklugu. Sünge, tseremoniaalne, valusalt aus ja tugevat intuitsiooni nõudev lugu. Autor on loo alguses tsiteerinud E. M. Ciorani: „Mitte sündida on kahtlemata parim võimalik retsept. Paraku pole see kellegi võimuses“. Philip Taadsiga kohtub Inni idamaiste kunstide poes, kus Taads imetleb teetseremoonia tähtsat komponenti – raku-kaussi. Miski tõmbab Innit selle kummalise mehe poole ja vist ka vastupidi, miks muidu ta ennast talle nii avab. Ta elab mingisuguses ideaalses vooruslikumas Jaapani kultuuris („Tänapäeva Jaapan on vulgaarne. Meie olema ta nakatanud. See hävitaks mu unistuse“). Ta elab oma üleni valges kloosterlikusja ei otsi väljast suurt midagi, kuid oma toas otsib ta iseennast, et end päästa („Minu unistus. Minu pääsemine“. ) Elu on talle koormaks, maailmast on vaja lahti saada, ta tahab vabaneda asjast, mis ta on, ta leiab, et „on talumatu vajada olemasoluks keha“. Arvan, et ta oligi põhimõtteliselt juba kõigest vabanenud, sest enamuse ajast veetis ta lihtsalt istudes, ta „mõtleb eimillegi üle“. Ta on mõistnud, et vastandid on põhimas üks ja seesama ja et kui kaob tema, ei kao tegelikult mitte just eriti palju („Minu mina pole midagi ainulaadset“.). Loo lõpupoole saabki Philip Taads oma püha raku-kausi ja korraldab Innile ja kunstikaupmehele teetseremoonia, mida kunstikaupmees nimetab „reekviemiks kolmele mehele“. Varsti pärast seda leitakse Philip Taads uppununa. See, kes elust välja astub, ei ole harmooniline. Kuigi isa ja poeg üksteist ei tundnud, on nad väga sarnased, nad on iseseisvalt jõudnud misantrooplikele järeldustele inimkonna suhtes ja vastandavad endid maailmaga, nad on otsustanud elada eraldatuses, nad ei harmoniseeri ja leiavad lahenduse surmas (mõlemad surmad olid enesetapud).
Raamatus küsitakse palju väga olulisi küsimusi – mis on elu mõte, kas kõik on ühtne, kus on jumal, kas on jumal, kes olen mina, mis on elu ja mis on surm – teos on olemise filosoofia ilukirjanduslikus kuues. Kõik tegelased otsivad kohta ses maailmas ja ei leia seda, sest seda pole. Kõik püüab tähendada midagi, kuid ei tähenda. Ma olen maailmal jalus ja maailm on minul jalus.
Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee
"Rituaalid" www.vanaraamat.ee veebipoes
No comments:
Post a Comment