Arvustus Evelyn Waugh’ romaanile „Tagasi Bridesheadi. Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused.”
Arthur Evelyn St. John Waugh (28. oktoober 1903 – 10. Arill 1966) oli äärmiselt kuulus briti kirjanik, biograaf, ajakirjanik ja Oxfordi ajal ka väikestviisi kunstnik. Ingliskeelsesse kirjandusse jäi ta eelkõige kui 20.sajandi suurim keelestilist. Eesti raamatukoidele on ta teada-tuntud autor, sest meie emakeelde on tõlgitud nii mõnigi Waugh’ teos – „Allakäik ja langus”, „Must murjan”, „Kallis kadunuke”, „Peotäis põrmu”, „Pommuudis” ja minu arvustatav „Tagasi Bridesheadi”, mis on ilmselt ka tema kõige kuulsam romaan, tema magnum opus. „Tagasi Bridesheadi” alapealkirjaga „Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused”, koosneb struktuuriliselt kolmest raamatust, epiloogist ning proloogist. Väga kokkuvõtvalt öeldes on sisu ühe keerulise ja ilusa perekonna lugu läbi mina-tegelase Charlesi silmade läbi. Charles läheb Oxfordi ajalugu õppima ja tutvub seal kelmika Sebastianiga, kelle kaudu hakkab Charles suhtlema avangardliku sõpruskonnaga, kelle kunstilised, esteetilised ja vabameelsed veendumused talle sümpatiseerivad. Sebastian viib Charlesi oma perekonna elukohta (mida epiloogis nimetatakse näiteks piparkoogilossiks) Bridesheadi. Minategelasest saab peagi perekonna lähedane sõber, võib isegi öelda, et perekonnaliige, eriti ajal, kui ilmneb, et Sebastianil on tõsised alkoholiprobleemid. Teised olulised narratiivid on Charlesi ja Sebastiani õe Julia armastuslugu, viimaste luhtaläinud abielud, Charlesi kunstnikukarjäär ja perekond Flyte’i liikmete lood. Lugesin pärast romaani lõpetamist natuke Evelyn Waugh’ elulugu ja on ilmne, et suuresti on lord Sebastian Flyte’i puudutav osa teosest Waugh’ Oxfordi ajast. Ilmselt väga paljudel lugejatel on tekkinud küsimus, kas Charlesi ja Sebastiani sõprus on ikka lihtsalt sõprus või on nad armastajad, sest kui trükkisin google’isse Brideshead Revisted, pakuti mulle ühe esimese laiendina „are they gay?”. Paula Byrne, kes on kirjutanud Waugh biograafia, ütleb, et jah, neil oli afäär, ja Sebastiani tegelane baseerub suuresti Waugh’ kahel meessoost armastajal kolmest. Byrne on veendunud, et Waugh on suurepärane biseksuaalne kirjanik. Kaldun ka seda uskuma, mis tekitab suure paradoksi, sest Waugh oli katoliiklane ja äärmiselt konservatiivsete vaadetega. Teoses on palju vihjeid, mille tõttu arvan, et Sebastian ja Charles olid armunud, kuid nende suhe oli platooniline. Näiteks ütleb perekond Flyte’i laste ise Alexandri pikaaegne armuke Cara nõnda: „Ma tean neid inglaste ja sakslaste romantilisi sõprusi. Ma arvan, et niisugune sõprus on väga tore, kui ta ainult ei kesta liiga kaua”. Waugh’ biograaf Paula Byrne ütleb, et Waugh’l oli Oxfordis akuutne homoseksuaalne faas, mis polnud sugugi ebatavaline, sest Oxford oli tollal vaid meessoost üliõpilastele. Ehk hakkas Sebastian jooma just oma orientatsiooni pärast? Perekond Flyte oli vägagi katoliiklik. Neile on lapsest peale piiblitarkusi peale surutud ja homoseksuaalsus on katoliku kirikus surmapatt. Samamoodi Charlesi armulugu Juliaga, mis algas juba tollal, kui nad mõlemad olid abielus teistega. Julia oli küll õnnelik, aga samas näris teda kogu aeg valehäbi. Jah, mina kui ateist võin öelda, et see oli valehäbi. Lugedes tundub, nagu oleks kirjanik perekonna usuliste probleemide suhtes kergelt sarkastiline, sest minategelane on agnostik. Nii Julia kui Sebastian kaotavad väga pikaks ajaks Jumala; võib öelda, et Waugh küsib oma romaaniga, mis on inimeksistentsi mõte ilma jumalata. Täpsemalt oma jumala kaotanud inimeste eksistentsi mõte. Sebastian lõpetab eluaegse joomise tagajärjel väga haigena kloostris. Ta on taas väga usklik. Julia lõpetab suhted Sebastianiga, kui tema isa Alexander on saanud surmaeelselt viimase võidmise. Ja isegi terve elu patus elanud Alexander Flyte jõuab surivoodil tagasi jumala juurde ja otsib lunastust. Teose see osa, mis jutustab Lord Marchmaini suremisest, sisaldab väga tõsiseid usulisi küsimusi. Tsiteerin agnostik Charlesi, kui vaieldakse selle üle, kas kutsuda surevale patusele vanamehele preester või mitte: „Surijalt oodatakse teatud tahteavaldust; ta peab pattu kahetseema ja lunastust otsima. Aga ainult Jumal teab, kas surija on tõesti oma tahet avaldanud. Preester ei oska öelda; ja kui preestrit pole kohal ja surija teeb selle tahteavalduse ilma temata, siis on see ju niisama hea kui preestri juuresolekul. On ka täiesti mõeldav, et inimese tahe toimib ka siis veel, kui ta ise on juba nii nõrk, et ei suuda enam mingit välist elumärki anda. Ta võib lebada nagu surnu, aga tema tahe võib kogu aeg virge olla, võib lunastust otsida, ja Jumal mõistab seda”. Romaani lõpp on selliste arutelude ja küsimuste tõttu palju pretensioonikam lugemine, eriti ateistile, kui Oxfordi aeg veini, sigaretisuitsu, dändide, Sebastiani kaisukaru ja üleüldise pillerkaarega (mis oli tegelikult fassaad noore inimese eneseotingutele). Peale dialoogide usulistel teemadel ei ole teoses palju otsest arutlust ja analüüsi. Sügavus, küsimused ja vastused ilmuvad lugejale läbi loo ja tegelaste. Armastan tavaliselt lugemise käigus intrigeerivaid ja huvitavaid lauseid-lõike alla joonida, kuid „Bridesheadi” nüüd lehitsedes näen, et allajoonitut on vähe. Teos terviklikuna oli intrigeeriv, lood ja inimesed tekitasid suuri küsimusi ja mõtteid, tundmata vajadust keskenduda ühele lõigule või mõttekäigule. Kõik oluline küsiti narratiivi käigus ja see on ilus. Pole ime, et Waugh’ kirjutamisstiili peetakse üheks 20nda sjajandi peenekoelisemaks. Selles on Inglaslikku reserveeritust, peenutsemist ja vaoshoitust. Toon näite (ei leia seda kohta raamatus üles, niiet jutustan oma sõnadega).– perekond Flyte läks jahile ja juba alkoholisõltlane Sebastian kasutas seda võimalust, et minna lähikülla kõrtsi jooma (majas oli kogu alkohol peidus ja luku taga). Kui Sebastian väga joogisena lõpuks tagasi koju õhtusöögile jõuab, kiidab ema Theresa sarkastiliselt, kuidas värske õhk on pojale hästi mõjunud ja kui hea too välja näeb ning võtku ta midagi joogipoolist, kokteilid on juba serveeritud. Waugh palub oma natuke nostalgilise ja sentimentaalse stiili pärast romaani eessõnas vabandust nõnda: „See oli igapäevase olmelise kehvuse ja ees ähvardava hukatuse kurb aeg (teos on kirjutatud Teise maailmasõja ajal), sojaubade ja elementaarse inglise keele ajastu, ja seetõttu on siin ka igal sammul tunda maiast ihalust toidu ja veini, lähimineviku võlude ilukõnelise ja lillelise stiili järele, mis mulle nüüd täiskõhuga tülgastav tundub”. Paljud kirjanikud on pahandanud, kui nende teoste tegelastele otsitakse vasteid päirselust. Evelyn Waugh aga ütles nõnda: „You can only leave god out of fiction by making your characters pure abstractions.” Waugh kui konservatiivne katoliiklane püüdis oma loominguga kirjutada terviklikust inimesest, ehk siis inimesest, kellel on suhe jumalaga. Armastan just kõige rohkem raamatuid, kus otsitakse eksistentsi mõtet. Kõik inimesed leiavad (kui neil veab) selle kuskilt, Evelyn Waugh’ tegelased siis Jumalast. Otsing ja küsimused on kõige olulisemad. Tulemusega ei pruugi me alati nõustuda, nagu ei nõustu mina, et inimene pole jumalata terviklik, mida, nagu mulle näis, väljendasid „Bridesheadi” tegelased. Aga mõnikord on tore raamatuga vaielda. Mulle meeldis väga. Loen Waugh’d veel.
www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll
Jan 28, 2015
Jan 9, 2015
Täiskasvanud on napakad
Arvustus Marcel Pagnoli romaanile „Minu ema loss”
Marcel Pagnol (28. veebruar 1895-18. aprill 1974) oli prantsuse romaani- ja näitekirjanik ja vägagi edukas filmitegija. Esimene loominguline periood hõlmab näidendeid (mida on etendatud ka Eesti lavadel), teine filme (mille eest valiti ta ka Prantsuse Akadeemia liikmeks) ja kolmas mälestustel põhinevaid romaane.
Minu arvustatav romaan on järg tema teosele „Minu isa kuulsusrikkad päevad”, kuid on täiesti loetav ka eraldiseisvana. „Minu ema lossile” järgnes „Salatsemiste aeg”, mida kahjuks pole veel eesti keeles ilmunud. Need kolm moodustavad seeria Pagnoli lapsepõlvest, kus esimeses imetleb Pagnol puhtsüdamlikult oma isa, teises jällegi ema. Kolmas on teos Pagnoli noorukieast.
„Minu ema loss” nagu ka „Minu isa kuulsusrikkad päevad” räägib loo noore Marcel Pagoli lapsepõlvest perekonna suvilas. Võib öelda, et romaan isast ei varja, et selle kangelane on isa Joseph, kiidusõnu ja imetlust ei varjata eufemismide taha, see on ülistus, samas kui „Minu ema lossi” puhul ei ole väga palju otsest juttu emast, kuid mida rohkem lugeda ja kui samal ajal mõelda raamatu pealkirjale, saab selgeks, kuidas Marceli ja Pauli habras, pisut haiglane ja tundlik ema on tegelikult loo olulisim karakter. Salajane jõud, kes paneb kõik toimima. Käsi, mis paneb marionetid liikuma. Ta on ka ainus, kes tekitab kaheksa-aastases Marcelis süümepiinu ja kelle vastu kõigil on äärmuslikult õrnad tunded. Oma haavatavusega ei lase ta end unustada. Samas on temas ka naiselikku kavalust, mida ta kasutab näiteks pereisa Josephi ülemuse abikaasa sõbrannaks saamisel, et perekonnal oleks rohkem aega viibida oma sügavalt armastatud suvilas.
Tuntud frankofiil Lauri Leesi on öelnud, et Marcel Pagnoli kolm romaani oma lapsepõlvest on prantslastele sama, mis eestlastele väikse Illimari lood või Oskar Lutsu „Kevade”. Ma võin seda täitsa uskuda. Samas, kui ma mõtlen sellele, et „Kevade” on ilmselt enamus eestlastel juba üsna noorena kapsaks loetud ja kui me Arno ja Tootsi lugusid täiskasvanuna loeme, on see pigem magus meenutus ja nostalgia, mis võib tekitada üksnes õrna varjundi sellest tundest, mille me saime lapsepõlves „Kevadet” lugedes. Jah, me kõik armastame Lutsu lugusid, aga minu tagasihoidlik arvamus on, et olulisim selle armastuse juures on see natuke kurb tunne, kui kiiresti aeg läheb (palun vabandust säärase klišee eest), ja nii väikse Illimari lood kui ka „Kevade” on natuke nagu ajamasin, mis toob taas hinge selle erilise lapsepõlvemuretuse. Mina lugesin Pagnoli 26-aastasena ja ei kujuta ette, kuidas oleksin sellesse suhtunud näiteks algkooliõpilasena. Peaksin vist välja uurima, millal on Pagnol prantsuse kooliõpilaste kohustuslik kirjandus (seda ta kindlasti on, selles pole kahtlustki), aga ma ei usu, et prantsuse koolijütsid loevad seda nõnda noorelt kui eestlased „Kevadet”. Jah, lugu on jutustatud lapse silmade läbi, selles on lapsikuid mänge ja mõtteid-tundeid, lapsikud prioriteedid ja lapsik muretus, aga see on kuidagi erinev. Muidugi ei saa mina eestlasena teada, mis tunne oleks veeta suvi Lõuna-Prantsusmaa idüllilises maakodus, aga lapsikus on igapool samasugune. Ja nii „Minu isa kuulsusrikkad päevad” kui ka „Minu ema loss” on kuidagi teistmoodi, täiskasvanud Pagnol on alati kohal. Toredate küttimislugude ja vempude vahel on siiski analüüsiv ja skeptiline nostalgitsev kirjanik.
Lugedes „Minu ema lossi” tuli mul meelde kohe minu isiklik tänu nii elule endale kui ka kirjandusele kujunenud kujutlus ajast ja inimese kujunemisest selles. Esiteks on lapsepõlv, mil me avastame kõike seda, mida täiskasvanud ehk edasijõudnud (kui nii võib öelda) juba teavad – sõnavara, mis emotsioonid järgnevad teatud tegudele, mis on sõprus ja seiklus ja nii edasi. Siis tuleb noorukiiga, mil tekivad küsimused, millele on ä ä r e t u l t keeruline vastuseid saada, sest inimene pole veel piisavalt küps, et suudaks näha näiteks mõlemat äärmust ja on ka liiga enesekeskne. Tänu nendele eksistentsiaalsetele küsimustele hakkasin mina meeletult lugema nii ilukirjandust kui filosoofiat, et leida vastuseid, mida on nii väga vaja, sest nii kuradi valus on olla teadmatuses ja mõttetuses ja üksinduses. Sellele meeleheitlikule ja valulikule ajale järgneb tavaliselt totaalne krahh, inimene on küsides vanemaks saanud ja mõistnud, et kõigile küsimustele ei olegi võimalik vastuseid saada ja see on kulminatsioon, millele järgneb tavaliselt mingisugune arusaamine, valgustus või siis lihtsalt leppimine, aksepteerimine. Mina olen endiselt selles valu perioodis, sest ma ei suuda läbi närida nendest mõttekäikudest kirjanduses, mis krahhile järgnevad. Mitte ükski kirjanik ei ole suutnud nii must-valgelt kirja panna, mis see siis täpselt on, mis tekitab rahu. Aga ma olen ka veel noor ja on veel vaja palju elada ja lugeda ja mõelda ja tunda, ehk saabub mullegi nn valgustuse moment, mil sõlmin eksistentsiga rahu. Saan aru, et see on liiga pikk mõttekäik minust endast arvustuse jaoks, aga kuhu ma sellega jõuda tahtsin on see, et Pagnoli „Minu ema loss” on, nii mulle vähemalt tundub, kirjutatud ajal, mil ta oli vahetult eluga rahu sõlminud. Oma lapsepõlvemälestused kirjutas ta pärast oma kahe-aastase tütre surma. Arvan, et see võis olla päästik, mis viis teda eespool kirjeldatud krahhini, kust ta siis kuidagi (mulle veel arusaamatul moel) välja tuli ja leidis lootust ja sai ehk aru, et ainus, mis meil on, on minevik ja see tekitas temas ehk hirmu, ei, päris tõsise arusaama, et aeg möödub (jällegi banaalne väljend, aga mõte väljendi taga on nii suur, et.. kõigil hakkab hirm), ja tema loomingulisus hakkas sees märatsema ja tütar oli surnud ja aeg möödub (!) ja seetõttu sai aru, et on tarvis panna Lõuna-Prantsusmaal idüllilises suvilas veedetud aja lugu paberile, et jääks lavendlilõhn ja metsiku tüümiani pehmus pea all männi all pikutades ja küttimine ja et jääks tema vend Paul ja sõber Lili ja et ema ei sureks ja keegi ei sureks ja kõik jääks.
Romaani üsna viimasel lehel kirjutab Pagnol nii: „Selline on kord juba inimese elu. Mõned rõõmud, mida ununematud kurvastused on väga varmad kustutama. Lastele pole vaja seda öelda”. Kas see pole mitte tõestus minu ehk liiga emotsionaalsele mõttekäigule, et Pagnol oli teose kirjutamise ajal asja väljunud sellest nn krahhist, milleni viisid teda need ununematud kurvastused, mis kippusid põhjas olles teda panema unustama kõike head, mis on olnud ja see omakorda viis ta ehk isegi kinnisideeni, et kõik hea tuleb ruttu talletada, enne kui see täiesti kaob. „Mõned rõõmud, mida ununematud kurvastused on väga varmad kustutama”. Õigekeelsussõnaraamat annab sõnale ‚varmas’ vasted ‚kiire, nobe, kärmas’. Jah, Pagnol pidi kõik kiiresti talletama, et see elu ja valu ja meeleheite kiire ja nobe ja kärmas võime annulleerida hea võitu ei saaks.
See on teos inimese sellest eluetapist, mil tundub veel võimalik elada koopas, magada heinast asemel, süüa marju ja seeni ja küttida ja iga puu tundub erakordne ja torm on ilus ja hirmus samaaegselt ja kõik on uus ja lootusrikas.
„Siis ma taipasin esmakordselt, et täiskasvanud ei tee kunagi seda, mis neile meeldib, ja et nad on napakad.”
www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll
Marcel Pagnol (28. veebruar 1895-18. aprill 1974) oli prantsuse romaani- ja näitekirjanik ja vägagi edukas filmitegija. Esimene loominguline periood hõlmab näidendeid (mida on etendatud ka Eesti lavadel), teine filme (mille eest valiti ta ka Prantsuse Akadeemia liikmeks) ja kolmas mälestustel põhinevaid romaane.
Minu arvustatav romaan on järg tema teosele „Minu isa kuulsusrikkad päevad”, kuid on täiesti loetav ka eraldiseisvana. „Minu ema lossile” järgnes „Salatsemiste aeg”, mida kahjuks pole veel eesti keeles ilmunud. Need kolm moodustavad seeria Pagnoli lapsepõlvest, kus esimeses imetleb Pagnol puhtsüdamlikult oma isa, teises jällegi ema. Kolmas on teos Pagnoli noorukieast.
„Minu ema loss” nagu ka „Minu isa kuulsusrikkad päevad” räägib loo noore Marcel Pagoli lapsepõlvest perekonna suvilas. Võib öelda, et romaan isast ei varja, et selle kangelane on isa Joseph, kiidusõnu ja imetlust ei varjata eufemismide taha, see on ülistus, samas kui „Minu ema lossi” puhul ei ole väga palju otsest juttu emast, kuid mida rohkem lugeda ja kui samal ajal mõelda raamatu pealkirjale, saab selgeks, kuidas Marceli ja Pauli habras, pisut haiglane ja tundlik ema on tegelikult loo olulisim karakter. Salajane jõud, kes paneb kõik toimima. Käsi, mis paneb marionetid liikuma. Ta on ka ainus, kes tekitab kaheksa-aastases Marcelis süümepiinu ja kelle vastu kõigil on äärmuslikult õrnad tunded. Oma haavatavusega ei lase ta end unustada. Samas on temas ka naiselikku kavalust, mida ta kasutab näiteks pereisa Josephi ülemuse abikaasa sõbrannaks saamisel, et perekonnal oleks rohkem aega viibida oma sügavalt armastatud suvilas.
Tuntud frankofiil Lauri Leesi on öelnud, et Marcel Pagnoli kolm romaani oma lapsepõlvest on prantslastele sama, mis eestlastele väikse Illimari lood või Oskar Lutsu „Kevade”. Ma võin seda täitsa uskuda. Samas, kui ma mõtlen sellele, et „Kevade” on ilmselt enamus eestlastel juba üsna noorena kapsaks loetud ja kui me Arno ja Tootsi lugusid täiskasvanuna loeme, on see pigem magus meenutus ja nostalgia, mis võib tekitada üksnes õrna varjundi sellest tundest, mille me saime lapsepõlves „Kevadet” lugedes. Jah, me kõik armastame Lutsu lugusid, aga minu tagasihoidlik arvamus on, et olulisim selle armastuse juures on see natuke kurb tunne, kui kiiresti aeg läheb (palun vabandust säärase klišee eest), ja nii väikse Illimari lood kui ka „Kevade” on natuke nagu ajamasin, mis toob taas hinge selle erilise lapsepõlvemuretuse. Mina lugesin Pagnoli 26-aastasena ja ei kujuta ette, kuidas oleksin sellesse suhtunud näiteks algkooliõpilasena. Peaksin vist välja uurima, millal on Pagnol prantsuse kooliõpilaste kohustuslik kirjandus (seda ta kindlasti on, selles pole kahtlustki), aga ma ei usu, et prantsuse koolijütsid loevad seda nõnda noorelt kui eestlased „Kevadet”. Jah, lugu on jutustatud lapse silmade läbi, selles on lapsikuid mänge ja mõtteid-tundeid, lapsikud prioriteedid ja lapsik muretus, aga see on kuidagi erinev. Muidugi ei saa mina eestlasena teada, mis tunne oleks veeta suvi Lõuna-Prantsusmaa idüllilises maakodus, aga lapsikus on igapool samasugune. Ja nii „Minu isa kuulsusrikkad päevad” kui ka „Minu ema loss” on kuidagi teistmoodi, täiskasvanud Pagnol on alati kohal. Toredate küttimislugude ja vempude vahel on siiski analüüsiv ja skeptiline nostalgitsev kirjanik.
Lugedes „Minu ema lossi” tuli mul meelde kohe minu isiklik tänu nii elule endale kui ka kirjandusele kujunenud kujutlus ajast ja inimese kujunemisest selles. Esiteks on lapsepõlv, mil me avastame kõike seda, mida täiskasvanud ehk edasijõudnud (kui nii võib öelda) juba teavad – sõnavara, mis emotsioonid järgnevad teatud tegudele, mis on sõprus ja seiklus ja nii edasi. Siis tuleb noorukiiga, mil tekivad küsimused, millele on ä ä r e t u l t keeruline vastuseid saada, sest inimene pole veel piisavalt küps, et suudaks näha näiteks mõlemat äärmust ja on ka liiga enesekeskne. Tänu nendele eksistentsiaalsetele küsimustele hakkasin mina meeletult lugema nii ilukirjandust kui filosoofiat, et leida vastuseid, mida on nii väga vaja, sest nii kuradi valus on olla teadmatuses ja mõttetuses ja üksinduses. Sellele meeleheitlikule ja valulikule ajale järgneb tavaliselt totaalne krahh, inimene on küsides vanemaks saanud ja mõistnud, et kõigile küsimustele ei olegi võimalik vastuseid saada ja see on kulminatsioon, millele järgneb tavaliselt mingisugune arusaamine, valgustus või siis lihtsalt leppimine, aksepteerimine. Mina olen endiselt selles valu perioodis, sest ma ei suuda läbi närida nendest mõttekäikudest kirjanduses, mis krahhile järgnevad. Mitte ükski kirjanik ei ole suutnud nii must-valgelt kirja panna, mis see siis täpselt on, mis tekitab rahu. Aga ma olen ka veel noor ja on veel vaja palju elada ja lugeda ja mõelda ja tunda, ehk saabub mullegi nn valgustuse moment, mil sõlmin eksistentsiga rahu. Saan aru, et see on liiga pikk mõttekäik minust endast arvustuse jaoks, aga kuhu ma sellega jõuda tahtsin on see, et Pagnoli „Minu ema loss” on, nii mulle vähemalt tundub, kirjutatud ajal, mil ta oli vahetult eluga rahu sõlminud. Oma lapsepõlvemälestused kirjutas ta pärast oma kahe-aastase tütre surma. Arvan, et see võis olla päästik, mis viis teda eespool kirjeldatud krahhini, kust ta siis kuidagi (mulle veel arusaamatul moel) välja tuli ja leidis lootust ja sai ehk aru, et ainus, mis meil on, on minevik ja see tekitas temas ehk hirmu, ei, päris tõsise arusaama, et aeg möödub (jällegi banaalne väljend, aga mõte väljendi taga on nii suur, et.. kõigil hakkab hirm), ja tema loomingulisus hakkas sees märatsema ja tütar oli surnud ja aeg möödub (!) ja seetõttu sai aru, et on tarvis panna Lõuna-Prantsusmaal idüllilises suvilas veedetud aja lugu paberile, et jääks lavendlilõhn ja metsiku tüümiani pehmus pea all männi all pikutades ja küttimine ja et jääks tema vend Paul ja sõber Lili ja et ema ei sureks ja keegi ei sureks ja kõik jääks.
Romaani üsna viimasel lehel kirjutab Pagnol nii: „Selline on kord juba inimese elu. Mõned rõõmud, mida ununematud kurvastused on väga varmad kustutama. Lastele pole vaja seda öelda”. Kas see pole mitte tõestus minu ehk liiga emotsionaalsele mõttekäigule, et Pagnol oli teose kirjutamise ajal asja väljunud sellest nn krahhist, milleni viisid teda need ununematud kurvastused, mis kippusid põhjas olles teda panema unustama kõike head, mis on olnud ja see omakorda viis ta ehk isegi kinnisideeni, et kõik hea tuleb ruttu talletada, enne kui see täiesti kaob. „Mõned rõõmud, mida ununematud kurvastused on väga varmad kustutama”. Õigekeelsussõnaraamat annab sõnale ‚varmas’ vasted ‚kiire, nobe, kärmas’. Jah, Pagnol pidi kõik kiiresti talletama, et see elu ja valu ja meeleheite kiire ja nobe ja kärmas võime annulleerida hea võitu ei saaks.
See on teos inimese sellest eluetapist, mil tundub veel võimalik elada koopas, magada heinast asemel, süüa marju ja seeni ja küttida ja iga puu tundub erakordne ja torm on ilus ja hirmus samaaegselt ja kõik on uus ja lootusrikas.
„Siis ma taipasin esmakordselt, et täiskasvanud ei tee kunagi seda, mis neile meeldib, ja et nad on napakad.”
www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll
Subscribe to:
Posts (Atom)