Elu läheb surmaks ja surm üle eluks nii tontlikult lihtsalt

Arvustus Jack Kerouaci romaanile „Teel”

Sissejuhatuse kirjutan endale meeldetuletuseks, et ma Jack Kerouaci loomingusse liiga sisse ei läheks. See on kaos, vastutustundetus, hoolimatus, alkoholi ja droogide liigtarvitamine, püsimatus, enese selline piitsutamine, et igaüks põleks lõpuks läbi. Kõike on nii palju! Kõike on l i i g a palju, et see kirjandusest tagasi ellu tuua. Arvustatav teos on biit-põlvkonna testament (biitnikest ja Kerouacist võib lugeda mu eelmisest arvustusest).

„Teel” on kolme nädala jooksul kirjutatud hääletamise ja trippimise lugu, mille all on peidus midagi palju sügavamat. Minategelane Sal Paradise tutvub New Yorgis eriti laheda tüübi Dean Moriartyga ja lepitakse kokku, et Sal hääletab üksinda USA põhjarannikult lõunarannikule ja siis nad vaatavad koos, mida elul neile seal pakkuda on. See ühelt rannikult teise trippimine on romaani skelett. Luude ümber on lihas - vajadus kõike ja kõiki näha ja tundma saada, paar dollarit taskus, jazz, oskus vajadusel näpata ja pidev VAU-tunne, mis kõik liikuma paneb. Vereks aga.. sellest ma ei julge rääkida. Tegelikult sellest rääkimine ongi banaalsus. Kerouac ei ole pseudofilosoof, kes armastab suuri sõnu teha, tema filosoofia on loos. Selle tabamiseks on tarvis lugeda teost ennast, mitte loota minu tagasihoidlikule arvustusele. Arvan, et mul ei ole mõtet pikalt kirjutada nendest värvikatest karakteritest, keda „Teel” kohtasin, või rääkida detailselt, mis ja kus ja miks. Proovin kirjutada Kerouaci-vaimus – las voolab, las ma proovin nii vahedalt, kui suudan, kirjeldada seda, mis tunne mul oli tema raamatut lugedes, mis mõtted ja assotsiatsioonid mul tekkisid. Loodan, et see kedagi ei pahanda. Aga eks ole Kerouac’ki paljusid pahandanud.

Näiteks teine kuulus Ameerika kirjanik Truman Capote on tema kirjutamisstiili kohta öelnud: „That’s not writing, it’s typing”. See on mu meelest natuke liiga karmilt öeldud. Kerouac üritaski luua uut nn spontaanset proosat. Teda lugedes mõtlesin, et ehk on selle taga midagi sügavamat, kui lihtsalt tema ümber toimuva kaose sarnase tunde tekitamine stiili abil. Ehk oli see midagi sarnast, mida üritas Louis-Ferdinand Celine? Viimase nõudmine endale kui kirjanikule oli muuta keel taas tundlikuks. Celine pidas valeks piibli väidet, et alguses oli sõna, sest enne sõna pidi (ja ongi) olema emotsioon. Kogemushetke olevikus tekib tunne, millest sünnib sõna. Sõna on emotsiooni vari. Seetõttu mulle meeldibki Kerouaci kergelt toores, kaootiline, spontaanne kirjutamisstiil. See on sügavam kui meeletu filigraansuse tagaajamine, sest on vahetum ja tabab just seda õiget kohta. Koobas. Kõikjal on Platoni koobas. Sõnad on varjud koopaseinal ja lugu toimub hoopis väljas, seal kus on elu ja tunne ja mõte ja valgus. Kerouaci jazzilikult voolav ja kaootiline stiil tegid minu jaoks koopaseina varjud natuke värviliseks. Kerouaci, s.t. Sali Ameerika avastamine Dean Moriarty, püha Dean Moriartyga meenutasid mulle selliseid laulusõnu: „Three years down the line of being on an endless world tour, and mu memories of them were the only things that substained me, and my only real happy times”. Kui Sal oli leidnud mingisuguse rahualge, olid tal kohustused ja Dean jäi seljataha. Ja Sal teadis, et see on viga (my only real happy times..).

Kerouaci teos on minu meelest nagu bipolaarne inimene – maniakaalsed ajad vahelduvad depressiivsetega. Südikalt asutakse teele, kuid mingi hetk saab jõud otsa ja tahaks lihtsalt sooja tuba, magada ja süüa ja teada, mis saab homme. Inimesed ei tundu enam huvitavad, vaid tüütud. Maniakaalse poole kirjeldamiseks sobib hästi Sali mõte:”Kõik, mida mina teha tahtsin, oli vaikselt öhe hiilida ja kuhugi ära kaduda ja minna ja välja uurida, millega inimesed kõikjal, kogu maal, ametis olid”. Maniakaalne pool on inimkonda ja elu üldse nii jaatav, kui üldse olla saab. Ja see on ilus. Sal küsis alati naistelt, mis nad elult tahavad. Harva oskas keegi midagi vastata. Sal tahtis kõike tahta nii nagu tegi seda Dean Moriarty.

Oluline element romaanis on jazz. Ma pole üheski teises teoses nii hästi sõnadega edasi antud jazzi-elamusi saanud kui Kerouac’iga. Seal on lärm ja muusikasse sisseminevad mustanahalised, trompetid ja saksofonid ja alati ja igal pool Dean, kes on sama hullumeelne kui 40ndate jazz, kõige selle sees, midagi muud ei ole, kui muusika ja higi, higi, mis tekib organismi šokist, kui oled liiga lähedal SELLELE. Dean oli biitnik, kes ei osanud öelda, mis see SEE on, aga teadis, et see kusagil on, ja et selle leidmiseks on tarvis olla teel teel teel ja muusika, eriti just jazz, on ka tee, improvisatsioon; need odavates ülikondes mustanahalised oma trompetitega olid oma pillidega kuskil seal ja Dean jõudis tänu nendele kuskile lähedale, ja sellest higi. Šokk. Higi. Jazz. Sal jõudis üks kord (tänu kanepile) sarnase ekstaasini ja ta kirjutab: „Ja ma jõudsin vaid hetkeks ekstaasi, kuhu ma olin alati tahtnud jõuda, ekstaasi, kronoloogiliselt ajast samm edasi, ajatutesse varjudesse, imestusse viletsa sureva ilma üle ja tundeni, et mind sunnib edasi liikuma mu kandu nooliv surm, iseenda kandu talluv fantoom.”

Kerouac oli vihane, et ühiskond ei mõistnud, kui religioosne põlvkond biitnikud tegelikult olid. Võib näida, et „Teel” kangelased on lihtsalt moraalitud seiklejad, kuid tegelikult olid nad vaimsel otsingul. Sisekaemus, milleks sunnib neid pakitsev rahutuse valu. Hoolides mitte millestki hoolisid nad tegelikult kõigest. Kõik on võrdse tähtsusega. Varajane surm on Kerouaci elujaatuse kohapealt natuke paradoksaalne – jaatada elu nii väga, et magamatus, pohmell ja pidu kurnavad su varakult ära ja ongi kõik. Kerouac karjus elule vastu, tormas, nägi, kuulis ja tundis liiga palju ning suri seetõttu ka varakult. Läbipõlenuna. Tema ja biitnike elustiil oli aeglane enesetapp. „Teel” tõlkija Peeter Sauter on mu meelest päris õigesti öelnud:” Seal on sees paradoks, et kui sa ennast hulluks ei kirjuta, ei kõlba su kirjutamine kuhugi, aga kui end kirjutades hulluks ajad, ei kõlba varsti sa ise enam mitte kuhugi ega mitte kellelegi, jääb ainult see hull tekst, aga su elujõud on sinna sisse ära kadunud ja ise ei oska, ei taha, ei suuda enam miskit elus ette võtta ja viskad varsti sussi püsti.”

I was born to be the other woman,

Who belonged to no one, who belonged to everyone,

Who had nothing, Who wanted everything,

With a fire for every experience and an obsession for freedom that terrified me to the point that I couldn’t even talk about it, and pushed me to a nomadic point of madness that both dazzled and dizzied me.

(Lana del Rey „Ride”)

www.vanaraamat.ee  Eva-Elise Oll