M. Agejev. "Romaan kokaiiniga". Tallinn, 2015

"Romaan kokaiiniga"

M. Agejev (õige nimi Mark Lazarevitš Levi, 1898—1973) –  vene kirjanik, tõlkija, filooloog-germanist. 
Esimest korda ilmus „Romaan kokaiiniga“ vene emigrantlikus ajakirjas „Illustreeritud elu“ Pariisis 1936. aastal. Debütant M. Agejevit ei tundnud mitte keegi, vaatamata sellele osutus teos aga üsna populaarseks nii lugejate kui ka kriitikute hulgas. Siis kadus ta pikaks ajaks kirjandusorbiidilt, et aga taas välja ilmuda 1980ndatel. Pikka aega jäi küsimus raamatu autorist lahendamatuks. Nikita Struve versiooni järgi oli selleks Vladimir Nabokov ja pseodonüüm M. Levi oli lihtsalt müstifikatsioon. 1990ndatel tehti siiski ühemõtteliselt kindlaks, et teose autor on Mark Levi (Marina Sorokina, Garri Superfin). Praegu on „Romaan kokaiiniga“ arvatud vene kirjanduse kullafondi. Paar aastat tagasi teos ka ekraniseeriti.
Romaan räägib gümnasist Vadim Maslennikovist, tema elust Moskavas enne ja pärast oktoobrirevolutsiooni ning vaimsest degradeerumisest ja enesehävitamisest. 
Tegevus algab gümnaasiumi viimasel semestril. Vadimi plaanid on pärast gümnaasiumit juristiks õppida, kuid kõik pudeneb järk-järgult laiali tänu tema problemaatilise isiksuse tõttu. Vadim on memmepoeg, kes suhtub oma emasse – vaeseksjäänud leske – tülgastava julmusega, sõltudes selle kõige juures oma emast materiaalselt. Vadim haigestub suguhaigusesse ja nakatab sellega süüta ohvri ning jätkab pärast oma kire vaigistamist suvaliste partneritega. Hiljem saab talle osaks tunda tõelist armastust abielus naise Sonjaga, kuid tänu oma täielikule kahestatusele, ülitundlikkusele ja vaimsuse nõrgale tasemele, ei tule sellest mitte midagi välja. Viskudes pea ees keerisesse, hakkab Maslennikov hoogsalt tarvitama kokaiini, mis tugevdab temas enesehävituslikku tungi ja viib ta lõpuks täieliku moraalse laostumiseni. Viimase hoobi annab talle ema enesetapp ja tema kunagise sõbra Burkevitši taganemine temast. Vadim hukkub.
Raamat on üsna eklektiline, mis teebki temast XX saj kirjanduse. Teos rabab lugejat oma erakordse avameelsuse, poeetiliste kujundite äärmise detailsuse ja sünge koloriidiga. Mingitel hetkedel on raamatut väga rõhuv lugeda. Süda hakkab valutama ja sees tõmbub kõik kokku – sedavõrd tõepärased on kangelase arutlused heast ja kurjast, tema hea ja kurja vahelise imepeene piirjoone otsingud. Selle joone, millest üle astuda ei tohi. Samas on see teos ka omanäoline teejuht narkomaanide sisemaailma.
Kui analüüsida teose temaatilisi kihte, siis joonestuvad välja järgmised motiivid: maailmast  eemaletõukumine, metafüüsiline surm ja kangelase ebaõnnestunud lahtirebimine emast. Viimane motiiv on tsentraalse tähendusega: kangelase võimetus saada täiskasvanuks tänu haiglastele suhetele emaga, mis teevad võimatuks kangelase initsiatsiooni ja kohtumise esimese ja tõelise armastusega.
„Romaan kokaiiniga“ on hindamatu allikas lugejale ja uurijale, keda huvitab Venamaa 1930ndate aastate nn „märkamatu põlvkonna“ (revolutsioonijärgse) saatus ja maailmavaade. On arusaadav, et sellise sisuga teosed ei oleks saanud kodumaal mitte kuidagi ilmuda. Lisaks sellele on saavad teoses kokku Hõbeajastu ja XIX saj kirjandused ning ka uued lained Euroopa kirjandusest. Nii pole üllatav, et tegemist pole ilukirjandusega selle sõna tavalises mõttes. See on amalgaam publitsistikast, filosoofiast, kulturoloogiiast ja intertekstuaalsusest.

Arvustus Milan Kundera romaanile „Aeglus“

Inimene tantsib aegruumis

Tšehhi kirjanik Milan Kundera ei vaja ilmselt Eesti lugejale erilist tutvustamist. Tema mahukat loomingut on eesti keelde tõlgitud üksjagu („Olemise talumatu kergus“, „Surematus“, „Elu on mujal“, Identiteet“ on ainult mõned selles austustäratavas reas). Küllap tunneb iga enne 90ndaid sündinud eestlane Kunderaga suuremat või väiksemat solidaarsust, isegi omamehelikkust – tema näol on tegemist kommunistliku võimu tagakiusatuga. Kundera sümboliseeris nõukogude ajal seda mässumeelset tsensuurist hoolimatut ja pagendatud keelatud vilja, kelleks olemisele iga endast lugupidav julge läänemeelne intellektuaal pretendeeris. Aga Kundera on palju muudki, kui ajastu hammasrataste vahele jäänud literaat – ta küsib väga suuri küsimusi.

Minu arvustatav romaan „Aeglus“ sisaldab palju erinevaid süžeeliine, mis lõpus kentsakalt ja kaunilt kokku põimuvad. Meiega vestleb Kundera isiklikult jutustaja näol, saame nukralt haletseda Tšehhi päritolu putukateadlast, jälgida Vincenti ja Julie ebaõnnestunud armulugu, mõelda tantsija-teooriale lugedes Pontevinist ja samas vaadelda tantsija-teooria ehedat näidet Bercki, samuti loeme 18.sajandi novelli Madame T poolt nn auku tõmmatud rüütlist ja lugeja suureks rõõmuks analüüsib, kommenteerib, tõlgendab ja arendab Kundera seda romantilist janti põhjalikult, elule omaselt ootamatult.

Suurim küsimus, mida Kundera „Aegluses“ küsib, on milline on aja olemus - kas aeg on suhteline mõiste või põhineb millelgi, kas aeg muutuseta on mõeldav, kas minevik, olevik ja tulevik on inimese subjektiivne meelepete või aeg tõepoolest möödub. Tegemist on filosoofia ajalugu läbivate küsimustega ajast, niiet füüsikast ma kirjutama ei hakka. „Aegluse“ kõige ilusamad näited nende küsimuste metafooridest on juba romaani ülesehituses – niiöelda tõelisus põimub fiktsiooniga, 18.sajandi ja 20.sajandi põimumine läbi terve romaani, pluss Victori ja rüütli ootamatu kohtumine teose viimases peatükis. Leidsin ka põimumise hierarhiliselt peenema seletuse: „Iga teoreetiliselt võimalik eksistentsivorm, isegi kui see on praktiliselt võimatu, muudab eksistentsi tervikuna.“, ja sellega sobiv aja olemust iseloomustav valem on mu meelest ka päris kena: „Aegluse määr on võrdelises seoses mälu intensiivsusega, kiiruse määr on võrdelises seoses unustuse intensiivsusega“. Kunderale omase ladusa lihtsusega toob autor viimast tsitaati seletava näite: „Salajane seos valitseb aegluse ja mälu, kiiruse ja unustuse vahel. Kujutame ette päris tavalist pilti: inimene kõnnib tänaval. Korraga üritab ta midagi meenutada, kuid mõte ei anna ennast kätte. Sel hetkel aeglustab ta mehaaniliselt sammu. Vastupidiselt inimesele, kes tahab unustada äsja läbielatud ebameeldivat sündmust ja kiirendab alateadlikult kõndi, nagu lootes niiviisi eemalduda sellest, mis on ajas talle veel ülearu lähedal“.

Kogu teoses peegeldub ka küsimus modernse ajaloo olemuse kohta. Seda esindab „Aegluses“ putukateadlane Čechořípský. Ikkagi pean natukene füüsikast ka rääkima – see kakskümmend aastat raudse eesriide taga võimu poolt sunnituna ehitusel töötanud õpetlane on Einsteini aegruumis ringi liikuv objekt. Enne Albert Einsteini relatiivsusteooriat käsitleti aega ja ruumi eraldi mõõtmetena. Einsteini erirelatiivsusteooria sidus aja ja ruumi ühtseks aegruumiks: aega saab mõista üksnes aegruumi osana, aegruumi neljanda mõõtmena, millel on mitmeid ruumimõõtmetega ühiseid omadusi. Absoluutset aega ei ole olemas. Raudse eesriide taga aeg seisis, kasvasid ainult õpetlase musklid, sellal, kui lääne pool liikus kõik tormlevalt edasi, raudne eesriie kui ruumijaotav ja aegamuutev parameeter. Kärbsehuviline kohmakas õpetlane on kui aegruumi mõõtmete vahele kinni jäänud inimene, romaani kurva kuju rüütel. Iga traagiline tegelane armastab enda kurba saatust, kannab seda kui hinnalist krooni, taipamata, et sel moel labastab oreooli väärtust, sest ega keegi tegelikult kõiki Tšehhis toimunud sündmusi jälgida ei viitsinud. Eestlasena olen seda isegi kogenud, kuidas idabloki riike häguse uduna ühtseks tervikuks peetakse, vahet pole, kas Tšehhi või Poola, Riia või Tallinn, ühe saatusega kõik. Muusikateadlase ja pianisti pojana kirjutab Kundera nii: „Kaasaegset ajalugu jutustatakse kombel, mis sarnaneb suure kontserdiga, kus üksteise järel esitatakse kõik Beethoveni sada kolmkümmend kaheks oopust, kuid igaühest mängitaks ainult esimesed kaheksa takti. Kui sama korrataks kümne aasta pärast, siis mängitaks igast teosest vaid kõige esimene noot, seega kogu kontserdi jooksul sada kolmkümmend kaheksa nooti ühe ja sama meloodiana. Ja kahekümne aasta pärast võetaks kogu Beethoveni muusika kokku üheainukese hästi pika ja kõrge noodiga, mis meenutaks seda, mida ta kuulis oma esimesel kurtuse päeval.“

Modernset aega ja inimest iseloomustab hästi „Aeglusest“ pidevalt läbikäiv tantsija-teooria, mille autoriks tituleeritakse üleolev haritlane Pontevin. „Pontevin’i järgi on kõik tänapäeva poliitikud mingil määral tantsijad, ja kõik tantsijad omakorda sekkuvad poliitikasse, ehk neid vahepeal ei saa segi ajada. Tantsija erineb poliitikust tavaliselt selle poolest, et ta ei taha mitte võimu, vaid kuulsust. Ta ei soovi maailmale peale suruda üht või teist sotsiaalselt organisatsiooni (ta hoolib sellest sama vähe kui kärbsemustast), vaid tahab et laval säraks vaid  tema enese ego“. Tantsija on põhimõtteliselt avaliku elu tegelane, kes ei sekku suurtesse, ülevatesse ja ka poliitilistesse küsimustesse huvist nende vastu, vaid võimalusest särada laval, saada positiivset tähelepanu. Ta teab, millise näoilmega olla kaamera ees, teab millised peavad pateetilised sõnavõtud olema, et pugeda meediajälgija südamesse. Tema hea mulje jätmise instinkt on väga kõrgelt arenenud, nad on esinejad, eputrillad, ebasiirad. Kohe meenub Baudelaire’i dändi deviis – elada ja surra peegli ees. „Kui tantsijal tekib võimalus astuda poliitilistesse mängudesse, siis ta keeldub silmatorkavalt igasugustest salakaubitsemistest (mis igavesest ajast igavesti on olnud tõeline poliitika pärusmaa), nimetades seda valelikuks, ebaausaks, silmakirjalikuks ja räpaseks. Ta kuulutab oma arvamust, lauldes ja tantsides kuskil poodiumil, kõigi silme all, ning kutsub teisi nimepidi end järgima.“ Samas leiab Pontevin tantsijas ka ilu: „See, kes tunneb tantsijate suhtes vastumeelsust ja tahab neid mustata, põrkab ületamatule takistusele: see on nende ausus. End pidevalt avalikkuse tähelepanu alla seades on tantsija võtnud kohustuse laitmatult käituda. Tema pole, nii nagu Faust, sõlminud lepingut saatanaga. Tema sõlmib lepingu inglitega. Ta tahab teha enda elust kunstiteose ja inglid aitavad teda selles, sest ei maksa unustada, et tants on ju kunst. Tantsija tõeline olemus seisneb pidevas kiusatuses pidada oma elu kunstiteose aineks. Ta ei kuuluta moraali, ta tantsib seda. Ta tahab erutada ja pimestada maailma oma elamise kaunidusega. Ta on armunud omaenese ellu, nii nagu mõni skulptor võib armuda kujusse, mida ta parasjagu modelleerib.“ Mulle tundub, et 21.sajandil on enamus inimesi muutunud niiöelda tantsijateks. Tänu internetile, tarkadele telefonidele, YouTube’ile, Instagramile ja muule sellisele võib iga üks saada staariks, on iga üks maailma ees alasti esinemas.

Ei ole midagi teha, Kundera on omaette kvaliteet. Armastan, kuidas ta suudab totakad ja traagilised karakterid ja nende tegemised põimida sügavalt filosoofiliste ja ühiskonnakriitiliste sõnavõttudega. Kundera naerab läbi pisarate. Jah, „Aegluse“ näol on tegemist tema kõige lihtsama romaaniga, mida lugenud olen, aga sel on eriline väärtus. See on kui 200-leheküljeline mõnus juhitud meditatsioon aja ja inimsuse juhuslikkuse üle, mille taga kajavad naerupahvakad.

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Arvustus Anthony Burgessi romaanile „Kellavärgiga apelsin“

Hoorasoo kaos, mis on inimsus



Loodan, et ma ei eelda inimestest liiga palju, kui kirjutan nii – Anthony Burgessi romaan „Kellavärgiga apelsin“ ei nõua ilmselt kuigi palju tutvustamist. Samanimeline Stanley Kubricku film on muutunud lausa kultusfilmiks, küllap paljud isegi ei mäleta, et see baseerub tegelikult minu arvustataval romaanil. Mäletan ühte seika koolist, kui ütlesin kursaõele, et mulle meeldib bänd Blur ja tema küsis selle peale, et küllap on siis mu lemmikfilm „Kellavärgiga apelsin“. Just nii ikoonilseks see Kubrikcku interpretatsioon muutunud on. Tajusin autori kibestumist, kui lugesin üht temaga tehtud intervjuud ja ta sõnas, kuidas ta poleks pidanud seda raamatut kirjutama, kuna seda tõlgendatakse valesti, ohtlikult valesti.


Nendele, kes ei tea või ei mäleta, väike kokkuvõte – romaan räägib ühest Londoni noorsand Alexist, kes on endavanuste huligaanide gängi juht. Neid ei huvita seadused, teiste valu, moraal, nad peksavad ja vägistavad ja varastavad ja tapavad enda lõbuks. Kui Alex lõpuks mõrva eest vangi läheb, ilmneb, kuidas karistus ei ole meeltparandava toimega. Alexist saab uue halba väljajuuriva ajupesu vabatahtlik katsejänes, mille tulemusel igasugune vägivald tekitab temas kohutavaid füüsilisi piinu, omamoodi Pavlovi refleks. Seejärel saadetakse „paranenud“ Alex vabadusse, kus endised ohvrid talle kätte maksavad.


Esimese asjana torkab antud teost lugedes silma Alexi ja tema bande keelekasutus, mida nimetatakse nadsatiks. Selle Ameerika ja Inglise slängist ja Vene laensõnadest koosneva keelega harjumine võtab alguses natuke aega, paarikümne lehekülje lugemise järel pole enam tarvis raamatu lõpus olevaid sõnaseletusi otsida. Stiilinäide: „Pete’il ja Georgie’l olid teravad nossed, minul omakorda oli stara hoorasoo kõrilõikamisbritva, millel ma tol ajal mõistsin kunstipäraselt välkuda ja särada lasta. Me dratsisime, vana Luuna oma pinnal kakerdavate tšellodega oli parajasti tõusmas, tähed särasid nagu nossed, mis tahavad draakas kaasa lüüa. Sain oma britvaga ühe Billyboy kärsa plate-esise pealaest jalatallani puruks käristada, hästi hästi kenasti, niiet ma plotti üldse ei kriimustanud. Dratsiv Billyboy kärss märkas järsku, et ta on ülalt alla lahti lõigatud nagu hernekaun, kõht paljas ja vaesed vanad bulloksid välkumas, ning läks hästi hästi tujust ära, vehkis ruukasid ja karjus ja kaotas valvuse, nii et vana Dimi sepp sõitis talle vuhinal sisse šššššššššš, vana Di oli talle pannud otse ookade vahele, Billyboy kärss koperdas minema ja pidi oma kopsud rinnast välja röökima.“ Pole imestada, et Udo Uibo sai selle tõlke eest 2001.aastal Kultuurkapitali tõlkepreemia.


„Kellavärgiga apelsini“ peetakse tihti ekslikult ülistuseks vägivallale. Tegelikult on tegemist düstoopiaga (antiutoopia ehk kakotoopia), mis kujutab fiktiivset ühiskonda, kus enamasti valitseb totalitarism, vägivald ja masendav sotsiaalne kontroll. Nii nagu utoopia on kujutlus ideaalsest ühiskonnast, kujutlus sellest, kuidas kirjaniku arvates võiks ühiskond täiuslikult toimida, on düstoopia selle vastand, kujutlus sellest, kuidas ühiskond kuidagi toimida ei saa. „Kellavärgiga apelsin“ käsiteb vägivalla, kurjuse, inimese süngema poole olemust, eriti aga vaba tahte küsimust.


Autor küsib, kas pealesurutud headusel on üldse mingit väärtust. Kui headus pole siiras, kas see on üldse headus? Alexi puhul baseerus ajupesujärgne vägivallatus, vastik lipitsemine ja argus ellujäämisinstinktil – kui tal tulid vägivaldsed mõtted, reageeris tema füüsis sellele kohutava iivelduse ja valuga. Seega pidi Alex olukorrad mitte endale omasel viisil lahendama, saapaid lakkudes ja pugedes ja halastust paludes. Vaba tahe on moraalse vasutuse ja inimese väärikuse oluline eeldus. Alexile pealesurutud meeleparandusel puudub igaugune väärtus, ta polegi enam inimene, sest tal ei ole valikut. Ellujäämisinstinkt on ilmselt inimese põhiline instinkt, tuum-instinkt. Sellega manipuleerides ei jõua me ausate tulemusteni. Alexilt võeti tema vaba tahe, tal ei olnud enam võimalik ise enda olemusest lähtuvalt valida hea ja kurja vahel. Valikuta pole aga inimene enam inimene. Alex oli kui negatiivne dresseeritud Palvlovi kutsu, ebaloomulik, ebainimlik ka heana.


Iga inimese olemus avaldub valikuid tehes, eriti kriisiolukordi lahendades. Kas ta lahendab probleemi heaga, mängides sõnade, emotsioonide ja mõistlikkusega või ta unustab inimsuse ja ründab mõttetult? Siit jällegi tekib küsimus, kas me oleme ikka vabad, vabad enda olemusest? Kas me oleme vabad alludes enda instinktidele, füüsikaseadustele, inimanatoomiale, psühholoogilistele, sotsiaalsetele teguritele? Kust läheb piir? Kui tõusta kõrgele-kõrgele, näiteks osoonikihini, ja vaadelda alla maa peale ja näha, kuidas aastaajad vahelduvad, kuidas vesi voolab ja puud sahisevad ja linnud lendavad lõunasse ja tagasi põhja, ilma igasuguse juurdlemiseta, kas see on hea, tarvilik, mõttekas ja kõige selle juures näha seitset miljardit inimest sagimas, moodustamas maakerale mustreid kiirteede ja linnade ja enda käimiste, peatuste, elamisega, olles nii inimene, nii segaduses, mõeldes kõigele-kõigele-kõigele, kas on siis vaba loodus või on vaba tahte kuningas inimene? Loodus ei piinle valikute ehk vaba tahte ees. Inimene aga küll, arvan, et ainsana. Inimese valikuvõimalus ja vaba tahe teevadki temast inimese. Kas see on kuidagi kõrgem või ei, seda ma ei tea, arvan lihtsalt, et vabadus on inimsus. Siin puudub hierarhia, vaba tahe on inimsuse tuum. Sellest kaos, sellest segadus, sellest ilu, sellest väärtus.


Arvan, et ka romaani pealkiri „Kellavärgiga apelsin“ on valikuvõimaluse võrdpilt. Apelsin kui midagi loomulikku, ilusat, elusat, siirast ja lihtsalt toimivat versus külm, mehaaniline, hingetule distsipliinile allutatud kellavärk. Hästi geniaalselt kentsakas. Milline selline apelsin küll oleks? Vakuoolid piiratud terasega, mahl keemiliselt korrektne ja kõrvalkalleteta, küpsus saavutab tipu täpselt sel kuupäeval ja sel kellaajal, apelsini kuju on matemaatilist valemit järgides filigraanne kera, koore paksus igas kohas täpselt sama, hahhahahhaha. Selline apelsin ajab mind naerma. Selline inimene ajab mind nutma. Mitte, et ma muidugi oleks pooldanud Alexi toorest ja mõttetult vägivaldset loomust, aga ma ei saa ka pooldada pealesurutud headust, kuna sel puudub hing.


Vaba tahte küsimus on minus alati tekitanud kimbatust, abitust, nõutust, tundub, et ka Burgessis, tundub tegelikult, et kõigis inimestes. Iga väide tekitab miljon uut küsimust, iga küsimus tuhat uut vastust ja lõpptulemuseks on sõnademulin, mis kuhugi ei vii, väsinud segaduses inimesed, küsimas küsimusi, mis kunagi täielikult vastatud ei saa, ükski vastus pole nii ammendav, et sellega leppida, sest inimene ajab taga täiust ja ei lepi pooliku ja vigasega. Pagan küll. Keeruline ja ilus on olla inimene. Palun ärme löö üksteist.


Kokuvõteks üks tsitaat romaanist endast, mis minu meelest kõneleb ilusti sellest, kuidas inimene vajab enda vabat tahet: „“Ma nõuan ühtainsat värki,“ kritšaivaitasin mina, „ma tahan olla normaalie ja terve nagu staaradel aegadel, ma tahan tõeliste kärssadega maalenki lõbutseda, aga mitte nendega, kes ennast kärssadeks ainult nimetavad ja on tegelikult rohkem justkui reeturid. On see teile jõukohane, mis? Kas mõni tšello saab mind endiseks muuta? See on mu ainus soov ja see on ainus asi, mis mind huvitab.““


www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Arvustus Kaur Kenderi romaanile „Yuppiejumal“

BEIBI, BEIBI, MA OLEN SUUR AHV


Ilmselt pole Kaur Kenderit vajalik kuigi palju tutvustada. Skandaalne nagu ta on, teavad tema nime kõik eestlased, ilmselt on enamusel sellest mässavast ärimehest ka oma arvamus, isegi kui tema võrdlemisi mahukas looming on lugemata. Kender on staar. Kender on vihatud ja jumaldatud. Ma pole päris kindel, kui paljud teda õigetel põhjustel fännavad. Samuti pole ma kindel, kas teda vihatakse õigetel põhjustel.

Ise astusin ka praegu ämbrisse – peaksin kirjutama arvustust „Yuppiejumalale“, aga hakkasin kohe hoopis analüüsima Kenderit ennast. Vahi seda pagana meediat, isegi kirjandushuvilise tähelepanu on niivõrd palju mõjutanud, et arvustaja ei suuda teost autorist eraldada. Okei, pole mõtet heituda. „Yuppiejumal“ on romaan reklaamimaailmast. Tegelikult ikka Adama loomisest ja paradiisist pagendamisest. Väga raske on seda lühikest ja mõjusat romaani kokku võtta, 21. sajandi kirjandusele omaselt pole sellel klassikalise romaani ülesehitust. igikestev kulminatsioon, seda lugedes on tõesti kogu aeg tunne nagu oleks ora p.....s. Kenderi looming on suur tervik, mida eraldiseisvana on väga raske arvustada, veel raskem eraldada autorist. Elin Sütiste on kirjutanud: „Näib, et lisaks neile on tekkinud veel üks, kõiki eelmisi hõlmav tekst pealkirjaga "Kender". Vaadeldes Kenderi-teksti ja Kenderi kirjutatud tekstide suhet võib öelda, et see on nagu hermeneutiline ring: kõiki tekste mõtestatakse osaliselt nende autori kaudu ja autorit (ehk Kenderit kui teksti) mõistetakse osaliselt tekstide kaudu. Kender kui tekst ei ole tegelik inimene, vaid meedias loodav ettekujutus temast, tekst, millel on teatavad tunnused ja funktsioon.“ Staarimõõtu kirjanike traagika.

Metatekst. See on oluline mõiste „Yuppiejumalat“ lugedes, see peab kogu aeg meeles olema. Siis tuleb sügavus lihtsamini esile. See peab olema meeles täpselt nii nagu Rait Avestik kunagi Mati Unti analüüsides Sirbis kirjutas: „ Metatekst kui metakeelne tekst on teisele tekstile suunatud tekst, tekst teksti kohta. Tähtis on, kuidas võõras tekst on analüüsitavasse teksti lülitatud, mitte aga tema seosed algtekstiga. Teistest tekstidest lähtuvas tekstiloomeanalüüsis saab oluliseks mitte võõraste tekstide kasutamise konstateerimine ja nende mõjude otsimine teksti struktuuris, s.t mitte algtähendus, vaid tähendus teises tekstis ja uue lugeja jaoks.“ Rõhutan veelkord – tähendus teises tekstis. „Yuppiejumalas“ tuletab lugejale loomingu astmelisust meelde Pet Shop Boys: „“Ma räägin sulle ära. Kõik. Kuidas kõik käib. Nii, kõigepealt on vanad tekstid. Piibel. [...] On ka teised vanad tekstid. Neid loevad teadlased. Freud, Jung, Eco, kes iganes. Nemad saavad sealt inspiratsiooni ja kirjutavad oma tekstid. Vanad tekstid on kõrgkultuur. Suudad jälgida? Freud ja Jung on kaasaegne kultuur. Ka kõrge. [...] Nende tekste loen mina. Minusugused. Meie saame sealt inspiratsiooni ja kirjutame oma tekstid. [...] Seega, kogu liikumine käib ülevalt alla. Pühad ja vanad tekstid, aste alla, kaasaegsed tekstid, veel aste alla, popkultuur, veel aste alla, reklaam. Alt üles liikuda ei saa. See on selline laenamiste ahel.“ Mõtle, milline siiras kergendus valdas „South Parki“ tegelast Buttersit osas „Simpsons did it“, kui ta sai lõpuks aru, et midagi täiesti uut ei saagi luua. Armas laenamiste ahel. Armas Butters. Armas suur ahv.
Jah, Kenderi looming on tulvil fantaasiaküllast vägivalda ja julmust, okseleajavaid tegelasi ja nende vihaleajavaid tegemisi, tooreid seksistseene, provotseerivat raha-raha-raha ülistamist, selliseid jooma- ja narksipidusid, et pärast lugemist on endal ka pohmell ja ahastus. Aga see pole kaugeltki kõik. Kardan, et paljudele, kes teda üha uuesti ja uuesti loevad, meeldib ta just nende ülaltoodud külgedele pärast. Kardan, et Kenderi mõttesügavus kaob paljude tema fännide jaoks parmule lõuksi andmise ja kokaiini tõmbamise intensiivsuse alla ära. Mingi vastik päss loeb Kenderit ja mõtleb, jah, jah, õige, kurat, homme tõmban ka kellegi läbi, see on kuradi lihtne ja siis lähen jooma, vahet pole; ja oodates sellised kohti, libiido ja vägivaldsus mõtteselguse hävitanud, ei loeta päriselt. Ei loeta seda, kuidas Kender analüüsib täpselt neid samu suuri teemasid, mida terve kirjanduslugu alati ja igavesti. Sellest on hirmus kahju, sest ilmselt lollikarjale mõtteid pähe panna ongi võimalik ainult sel viisil kirjutades, tänapäevases keeles. Ja siis teisel pool on vanakooli pirtsutavad värsimõõtu ja poeetilist võrdlust hindavad esteedid, kes põlgavad Kenderit eelpool loetletud põhjustel ja ei märka oma vihapimeduses, et härral on head ideed, mitte ainult kepp ja papp, ta mõtleb inimesele, mõtleb jumalale, tõele, kunstile, armastusele. Aga kes seda ikka märkab, kui kangialuses antakse suitsu nuruvale parmule ülbelt molli ja koheldakse naisi nagu neid Kenderi raamatutes koheldakse. Kurat seda teab, paljud Kenderi tegelikult läbi hammustanud on. Ega ma endas ka kuigi kindel pole.

Hakkasin teda hiljaaegu lugema, kunagi ammu keskkoolis lugesin muidugi ka ühtteist, aga tollal olin liiga tundlik maailmavalutaja, et suuta maadelda tundliku maailmavallutajaga. Lugesin „Ebanormaalset“. Mõtlesin, hmm, mitte ei saa aru, on nagu rahajumaldav meesšovinist ja nagu pole ka (sest minu jaoks polnud ka miski enam endine, kui tutvusin Schiele joonistustega). Läksin raamatukokku ja võtsin veel hunniku Kednerit, sest ei saa olla arvamusteta, peab aru saama, häirib, kui aru ei saa, kõik räägivad ja mina võrdlemisi intelligentne inimene ei saa siis aru. Nüüd on loetud vist mingi viis romaani, võib-olla rohkem, see polegi oluline, sest need on tegelikult üksteisest lahutamatud, loetud on terve rida arvamuslugusid, nihilist.fm kirjutised ja artiklid Kenderist. Ikka päriselt aru ei saa, aga selles olen veendunud, et ta pole see kohutav maniakk ja korruptant ja pervert, kellena teda kujutatakse, ta on üleinimlikele asjadele mõtlev (muu hulgas) ja suurte kultuuriliste teadmistega kirjanik. Ja see, et ma ikka veel päriselt aru ei saa, on täiesti normaalne. Miski oluline pole must-valge ja nii selge, et saaks panna suured sildid kaela ja öelda, vot, see on see ja see on see, kõiges tuleb kahelda ja ise mõelda, kogu aeg ja mitte kunagi vastuse variante lukku panna, sest iial ei tea, mis uued asjaolud ja  küsimused tekivad. Ärge sildistage, raisk.

Kender on kirjanik, see on olulisim. Vahet pole see Sirbi-skandaal, keda huvitab, ainult ajakirjanikke ja kuivikutest kultuuritegelasi huvitab, olge inimesed! Vahet pole see lapsporno skandaal, ainult kollasest ajakirjandusest emotsioone saavaid inimesi huvitab! Lubasin endale, et sellest ei kirjuta, aga ei saa – maailmakirjandus puudutab alati ja igavesti vähemal või rohkemal määral teemasid, mis on vastuvõetamatud, tabud, muu hulgas ka pedofiiliat. Kui Kenderile juba debüütromaani eest anname kultuurkapitali proosapreemia ja nimetame teda kirjanikuks, miks siis ei saa nüüd tema „pedofiilseid ja pornograafilisi“ tekste pidada loominguks? Lapsporno levitamine – hahaahahha! Okei, see teema on nii ära nämmutatud, et mul hakkas praegu oma sõnade pärast halb. Provokatsioon! See on faking provokatsioon (2013.aasta Eesti õigekeelsussõnaraamat - provotseeriv tegu, pettõhutus, väljakutse)! Okei, aitab. Aa, siiski ei aita, Kenderi tekst nihilist.fm’ist – „“tapke mind ära või võtke mind nagu ma olen, sest mina ei muutu”. Nii ütles Marquis de Sade oma vangistajatele ja tagakiusajatele 18. sajandil. Ja nii ütlen mina üle kahesaja aasta hiljem teile. Kultuurilised kretiinid ja kirjanduslikud idioodid arvavad samamoodi nagu siis, et kirjandus peab olema moraliseeriv, moralistlik, moraalne. Ei pea. Kirjandus tegeleb ka kõige jälgimaga, mis inimhinges, südames, kehas, käitumises leida. Ja see on ülim tumedaim humanism. Mis tegeleb asjadega, mida mõistusega võtta ei saa.“

Kenderi lugemismaratoni ajal mõlkus mul kogu aeg meeles King Kong. See on vist päris hea võrdlus sellele, kuidas mina Kenderisse suhtun – laamendav, lõhkuv, intensiivne, suur inimesi värisema panev ahv, kes ronib mööda pilvelõhkujat (Paabeli torni ehk?) üles hoides õrnalt peos armastust, naist, seda, millest ta hoolib. Väga suur üldistus, aga.. mulle tundub nii.

www.vanaraamat.ee /Eva-Elise Oll

Arvustus Henry Milleri romaanile „Vähi pöörijoon“

Tähed, naba, Matisse ja äravoolu ummistav loode


Henry Miller (26.detsember 1891-7.juuni 1980) oli Ameerika kirjanik ja maalikunstnik. Tema teosed olid omal ajal võrdlemisi uuenduslikud, neis puudub lineaarne narratiiv, tegu on rohkem teadvuse vooluga. Tema romaanid olid aastakümneid mõningates riikides keelatud nende nn pornograafilise sisu pärast. Minu arvustatav teos on tema debüütromaan, mis kirjeldab kirjaniku elu 30ndate Pariisis. Eesti keeles on temalt ilmunud ka jutustus „Naeratus redeli jalamil“.

„Vähi pöörijoon“ meenutab oma kaootilise ülesehitusega kollaaži. Kollaaž, mis koosneb joomingutest, filosoofiast, ennui’st, Pariisi vaadetest, isiklikust ahastusest, lutikatest, sitast, ühiskonnakriitikast, inimesekriitikast, kultuurivaatlusest, näljast, külmast, keppimisest, lootusetusest ja täiesti geniaalsetest assotsiatsioonidest. Umbes nagu paljud tänapäeva romaanid, mis teeb selle lugemise kaasaegsele inimesele lihtsamaks kui kirjaniku kaasaegsetele. Tollal või see tunduda kerjuse sonimise ja hüsteeriana, mis teeb Milleri üheks esimeseks modernseks kirjanikuks. Ta oli suureks eeskujuks biitnikele (küllap on selles oma osa ka Milleri loomingu taunimine üldsuse poolt), paljud Milleri ideed elavad edasi näiteks tuntuima biitnikust kirjaniku Jack Kerouaci romaanides.

Nii nagu biitnikud eitasid äri ja ettevõtlust (pigem nende olulisust, kui täpsem olla), kodanlikku moraali, (sõja)tehnikat, tegi seda ka Miller. „Vähi pöörijoon“, mida enda peas nimetan romaaniks õllealustel, kubiseb selle näidetest. Ühest kodanlikust õhtusöögist kirjutab Miller nii: „Külmad kõõmasilmad. Halvasti lehkav hingeõhk. Kirevad sokid. Ja saiakuubikud hernesupi sisse, olge lahked. Reedeõhtuti on meil alati hernesupp. Kas sa ei taha punast veini? Punane vein sobib liha kõrvale, nagu teada. Kuiv, pude hääl. Kas sa ei taha sigarit? Jah, mulle meeldib mu töö, aga ma ei omista talle mingit tähtsust. Mu järgmine näide sisaldab pluralistlikku kõiksuskäsitust. Pöörlevad kaltsiumlampidega trumlid. O’Neill on omadega läbi. Ma arvan, kallis, et sa peaksid jalga sagedamini pedaalilt tõstma.“ Peategelane kuulab seda kõike kannatlikult, sest tal on nälg ja järgmine söögikord võib olla jumal teab millal. Nälja tõttu surub ta enda väärikuse alla. Esmased vajadused kõigepealt, küll pärast saab raamatus kiruda seda kõõmast hernesupilürpijat. Ja seda Miller ka teeb, mõnuga: „Tundub, nagu oleks ta võtnud välja oma ümberlõigatud noku ja pissiks meie peale. [---] Kui ma mõtlen, kuidas Tania selle lõhkise põiega voodisse ronib, saan ma maruvihaseks. Mõelda vaid, üks vilets koltunud tüüp, kelle trumbiks on odavad Broadway-näidendid, kuseb minu armastatud naise peale. Nõuab punast veini ja pöörlevaid trumleid ja saiakuubikuid hernesupi sisse. [---] Pista persse oma pluralistlik kõiksus ja oma asiaatlik akustika! Ära anna mulle oma punast veini ega oma anjou’d... [---] Sina mine istu purskkaevu juures ja lase mind sireleid nuusutama! Korja kõõm oma silmist välja... ja võta see neetud adaadžo ja keera oma flanellpükstesse!“. Kohtavalt nauditav sapine muie ja sõim kõrvade vahel, issand, kui tore seda lugeda on! Meenub Celine. Kui Celine oleks olnud biitinik, siis olekski tulemus Henry Miller. Saab üldse paremaks minna?

Miller ei ole mingi zen ja teda tõesti huvitab, mis ühiskonnas toimub. Biitnikele heidetakse ikka ette nende tegevusetust, sügavat individualismi (vaieldav, aga see pole praeguse teksti teema). Milleri puhul on see mõneti erinev. Tema hulkuv, ebastabiilne eluviis on protest, vabaduseiha, haakumatus üldkehtivate normidega. Ta hoiab oma suu kinni, kuni kõht on täis ja paar franki taskus, aga see ei tee teda maotuks. Ta ei teeskle paremat inimest, kui ta on. Ta poeb söögi või tööotsa eest persse ükskõik kellele ja on üldse üks kaabakas, aga sellest pole eriti midagi, sest maailm on nagunii hukas ja päästa pole siin midagi. Vähemalt ta ei silmakirjatse. Tema on kaabakas ja naised on hoorad ja mehed on hoorajäägrid. Ta näeb, et kõik on halvasti. Aga tema nn moraalirikkumised on seotud üksnes esmaste vajadustega. Kui nendega on kombes, läheb ta kohvikuterassile ja kirjutab, mida ta tegelikult mõtleb. Ja on pagana läbinägelik, nerootiline ja geniaalne: „Ikka rohkem ja rohkem sarnaneb maailm putukateadlase unenäoga. Maa kaldub kõrvale oma orbiidilt, tema telg on paigast nihkunud; põhjast tuiskav lumi koguneb noaterasinistesse hiigelhangedesse. On algamas uus jääaeg, ristõmblused sulguvad ja kogu maisivöötme viljakas maa sureb ja muutub elutuks luuks. Toll tolli järel jäävad kuivaks jõgede suudmed, jõesängid on siledad nagu klaas. Koidab uus päev, metallisulatuse päev, kus maa lööb kilisema erekollasest rauasajust. Sedamööda, kuidas termomeeter langeb, muutub maailma kuju ähmasemaks; osmoos küll veel toimub, ja siin ja seal ka artikulatsioon, perifeerias aga on kõikidel veenidel laiendid, perifeerias kõverduvad valguslained ja päike veritseb nagu pärak. [---] Tapeet, millega teadusmehed on tegeliku maailma kinni katnud, on lagunemas räbalaiks. Suur hooramaja, milleks nad elu on teinud, ei vaja kaunistusi; peaasi et äravoolutorud korralikult töötaksid. Selleks, et uut tegelikkust hinnata, tuleb kõigepealt lahti võtta äravoolutorud ja paljastada gangreenis roiskuvad kanalid, mille kuse-sugujuhade süsteem varustab kunsti oma ekskreetidega. Tänapäeva lõhn on permanganaat ja formaldehüüd. Äravoolu ummistavad kägistatud looted.“ Üks ilusamaid maailmavalu kajastusi, mis mulle viimasel ajal ette on sattunud. On andestatav, et ta naeris preestrile näkku ja varastas hooralt raha tagasi. Sest preester ei andnud talle leiba ja sõitis oma limusiiniga minema. Ja hoor lasi jalga ja valetas üldse liiga palju. Olge ausad, inimesed.

Samas kogu selle sapisuse sees kõneleb vahepeal üks meeleheitlik, kartlik hing. Ta hulgub mööda tänavaid ja vaatleb kõike nagu ei keegi teine ja sunnitud üksiolek suures tühjuses ajab teda taga ja mõnikord saab kätte. Ja ta kardab. See on selline fundamentaalne hirm, lootusetu, mõttetu, puhtakujuline inimlik piin. Piin, mis tekib, küsides liiga palju, tahtes natukenegi paremat maailma, paremaid inimesi, tahtes mõista rohkem kui võimalik. Piin, mis teeb tõeliselt inimlikust inimesest inimese, parema inimese, loodan. Muidu on küll sitt lugu. „Kartus ja igatsus. Tung paradiisi järele sügaval veres. Tabamatu poole. Ikka alati tabamatu poole. Kindlasti algas see nabast. Nabanöör lõigatakse läbi, antakse laks vastu tagumikku, ja presto! Oledki väljas maailmas, ulguteel nagu tüürita laev. Sa vaatad tähti ülal ja vaatad oma naba. Kogu ihu on silmi täis – kaenlaaugud, huuled, juuksejuured ja jalatallad. Kauge muutub lähedaseks, lähedane muutub kaugeks. Asjad su sees ja asjad väljaspool, pidev voolamine, kestavahetus, pahupidipööramine. Sa triivid nõnda aasta aasta järel, kuni leiad end surnud keskmes, kus sa aegamisi määndud, laguned tükkideks ja lahustud taas. Ainult nimi jääb“.

Miller tunneb, kuidas kõik voolab, peabki voolama, aastaajad vahelduvad, kell tiksub, juuksekarvad ja nahatükid pudenevad meie pealt, pilved on täis inimliku tarkuse mürke ja vihm muutub tõrvaks ja meie rentslid on lootusetult umbes, inimkonna parandamatute vigade kõnts ja läga ulatub juba põlvini ja see hea ja inimlik, mis meis on, noh, kõigil pole, mõnel on see kuskil kurjuse ja ahnuse ja mõistmatuse kihi all surnud juba eos, see väike osa hea meist kardab paaniliselt. Sest kõik ideaalid on olnud ebajumalad ja kõik targad leiutised tapavad kas otseselt või kaudselt ja üleilmsed ideed on olnud ekslikud ja inimene enda pasa sees on muutunud fekaalidest ja rupskitest ja karjetest meisterdatud nukuks ja kõik läheneb lõpule, sest rentslid on umbes. Me oleme valinud vale tee ja läinud nii kaugele, et valikut enam pole, selja taga on ainult udu ja meie räpp, tuumaseen ja fiktiivsed väärtused, ja ees on ainult lõputu hallitusest ligane ja külm ja purunematu müür. Või kuristik. Või mis iganes sümboliseerib hästi absoluutset lõpp-punkti. Milleril on suur hirm. Hirmuga kaasneb tohutu tundeerksus. Sellepärast ongi kogu ihu silmi täis. Sellepärast ongi tema kirjutatu puhas kuld. Oh, kui pateetiline minust, aga ma ei saanud seda kirjutamata jätta.

Ilmselt on Miller nüüd mõnda aega minu jaoks kirjanduslik ebajumal, nädal või nii. Ebajumal sellepärast, et ma ei usu jumalatesse ja nädal sellepärast, et kirjandust on palju ja püüan siiski olla realist. Mul on meeled erksad ja vastamata küsimusi mustmiljon ja raamat võib mõjuda vägagi raputavalt. Miller hoidis mu pead haisva rentsli kohal ja sundis mind vaatama, ise samal ajal hüsteeriliselt röökides, sajatades, itsitades ja tatistades, ma vaatasin ja see lehkas ja oli kole ja ajas mind meeleheitele ja ma nägin. See oli omamoodi risitimine. Ja nüüd käin ma nädal aega ringi ja topin kõigi pead omakorda rentsliavadesse. Et kõik lõpuks näeksid.

www.vanaraamat.ee /Eva-Elise Oll

Arvustus William Boydi romaanile „Üks inimsüda“

Kirjanik Logan Gonzago Mountstuartit pole kunagi tegelikult olemas olnud!


William Boyd (7.märts 1952) on paljude auhindadega pärjatud Inglise kirjanik, stsenarist, esseist. Tegelikult pole vist ühtegi proosažanri, milles ta kirjutanud pole. Ta on õppinud Oxfordis, Nice’is, Glasgow’s, elu jooksul palju reisinud ja palju näinud. Ja see kajastub vägagi minu arvustatavas romaanis „Üks inimsüda“, millest on tehtud ka draamasari, mida oli mõned aastad tagasi võimalik vaadata ka ETV-s. Eesti keeles on seni temalt ilmunud lisaks veel „Sinine pärastlõuna“.


Mulle tundub, et William Boydi näol on tegemist tõelise elukunstnikuga. Värvikas näide sellest on näiteks lugu, kuidas ta suutis kultuuriringkondi veenda väljamõeldud kunstniku Nat Tate’i olemasolus. Boyd avaldas raamatu „Nat Tate: Ameerika kunstnik 1928-1960“, veenis mitmeid kultuuritegelasi endaga kaasa mängima, joonistas isegi mõned Tate’i pildid ja oligi legend loodud. Ja ausalt öeldes lugedes „Üht inimsüdant“ kahtlesin ma korduvalt, kas mitte pole peategelane Logan Mountstuart tegelikult ka olemas olnud kirjanik. Pidin enda veenmiseks aeg-ajalt uuesti raamatu tagakaanele kiikama, et end veenda. Logan Mountstuart oli lihtsalt nii pagana ehe, liikus ringi päriselt olemas olnud inimeste ringis nagu Picasso, Virginia Woolf, Jackson Pollock, Windsori hertsog, Hemingway. Lisaks on romaan kirjutatud päevikuvormis, mis ainult toitis minu irratsionaalset kahtlust.


Raamatu tõlkija Kaaren Kaer kirjutas oma arvustuses Postimehele: „Mõni kirjanik kirjutab terve elu ühtainsat romaani, mis on lihtsalt jagatud eri köidetesse, mõni aga viib lugeja iga uue raamatuga hoopis uude maailma. Boyd kuulub kindlasti viimast liiki autorite sekka.“ Ma ei saaks rohkem nõustuda – Boyd on geniaalne jutuvestja. See kajastub ka minu märkmetes, mida lugedes tavaliselt teen – neid peaaegu pole. Tavaliselt haaran märkmete tegemisel mingisugusest mõttearendusest, ideest, sõnavõtust ja mõtlen edasi, kommenteerin, vaidlen, nõustun, aga kuna „Üks inimsüda“ on pea 500-leheküljeline tegevus, maailma eri paikade ja aja möödavool, siis minu tavapäraseid märkmeid jäid tegemata. Kõik ideed on edasi antud lugudega, justkui metafooridena. Ja ma lihtsalt lugesin, lugesin, lugesin, rändasin ajas ja ruumis Logan Mountstuartina, selle nii inimliku karakterina. Teda on nimetatud näiteks intelligentide Forest Gumpiks. Kõige rohkem meeldis mulle Mountstuart noore poisina internaatkoolis, kõrk ja maailmavalutav, kergelt nartsissistlik tüüp, kes muretses nii tehtult, et on „intellektuaalne snoob“. Tunnen kergelt häbi, aga mul on nõrkus selliste tegelaste vastu. Vist tunnen ennast ära, kuigi olen selliseks meeleseisundiks liiga vana. Aga ka vana härrana oli ta väga lahe. Märkas väga palju, pilvi, puid, muutus poeetilisemaks oma väljendustes, samas võis ka olla nn tüütu ja õel vanamees.


Raamatu lõpupool kirjutab Boyd nii: „Didier Roisanssac ütles mulle viimasel läbivaatusel järgmist: vaata peeglist oma nägu, ütles ta, see ei ole seesama nägu, mis sul oli kaheksateistkümneselt või kahekümne viieselt või kolmekümne kaheselt. Vaata kortse ja vagusid. Vaata elastsuse puuudumist. Su juuksed langevad välja („Ja hambad ka,“ lisasin ma). Sa tunned selle näo ikka veel ära – see oled ikka veel sina – aga see on elanud kaua ning ilmutab selle pika elu märke. Mõtle oma vanast südamest nagu oma vanast näost. Su süda ei näe enam välja samasugune, nagu see oli siis, kui see oli kaheksateistkümnene. Kujutle, et kõik see, mis on juhtunud aastate jooksul sinu näoga, on juhtunud ka sinu südamega. Nii et suhtu sellesse mõistvalt“. Ilus. Ja nii nagu võrrelda nägu oma vananenud südamega, saab südant võrrelda meie vananenud hingega. Romaani alguses on Mountstuart noor ja ambitsioonikas, lõpus koerakonservidest hautist valmistav vanamees. Tema hing on sama kortsuline kui ta nägu ja sama haige kui ta süda. Mõtte kõrvalteid pidi kõndides meenub millegipärast Dorian Gray..


„Üht inimsüdant“ on võrreldud 20. sajandi kroonikaga. See pole üldse asjakohatu. Sest tõesti, raamatu alguses elab Mountstuart aristokraatlikku elu sajandi alguse Inglismaal, elab üle maailmasõjad, istub vangis, istub hullumajas, kaotab Ameerika Suure Depressiooni tõttu pea kogu vara, näeb ajakirjanikuna Hispaania kodusõda, on Nigeerias viimase kodusõja ajal õppejõud, satub vasakäärmuslaste ridadesse ja nii edasi. Aga samas jääb Mountstuarti isiklik areng alati tähelepanuväärselt olulisemaks. Seda jällegi päeviku vormi tõttu. „Me peame päevikut selleks, et jäädvustada see minade kogumik, mis moodustab minu, individuaalse inimolendi. Kujutlege meie kulgemist läbi aja ühe sellise käepärase pildina, millega illustreeritakse inimese arengut. Teate küll, diagrammid, mis algavad tuustkarvalise ahviga ja tema maapinda riivavate sõrmenukkidega ning liiguvad edasi läbi end aeglaselt sirgu ajavate ja karvadest vabanevate hominiidide, kuni me jõuame raseeritud lõuaga heledanahalise nudistini, kes uhkelt oma kivikirve või odavart pigistab.“ Kuid nii lihtne see tegelikult ei ole, sest inimese elu pole diagramm ja see ei allu loogikale, taandarengud, ajahüpped, kired, sõjad, mõjutused, tagasivaated ja nii edasi, teevad inimese ja tema elu absoluutselt ebaloogiliseks. Issand, kuidas ma armastan, kui leian raamatutest seda ebaloogilise inimese ideed. Olen selles täiesti veendunud ja kaasmõtlejate ridu on väga inspireeriv lugeda. Näiteks see: „Erinevad arenguastmed on küll olemas, kuid need on segamini paisatud, vastanduvad ning juhuslikult korduvad. Neil lehekülgedel trügivad esiplaanile erinevad minad: ühekulmne neandertallane tõukab kõrvale kirvega vehkiva homo sapiens’i, neurasteeniline intellektuaal paneb jala ette võõbatud pärismaalasele. Sel kõigel puudub mõte; loogilist, tajutavat arengut lihtsalt ei toimu. Tõeline journal intime saab sellest tõsiasjast aru ning ei ürita kehtestada mingit korda ega hierarhiat, ei püüa kohut mõista ega analüüsida: ma olen kõik need erinevad inimesed – kõik need erinevad inimesed olen mina.“


„Üks inimsüda“ on ilus läbi 20nda sajandi looklev ühe inimese lugu. Lugu sellest, kuidas inimene areneb ja millisel määral ajalugu võib seda arengut mõjutada. Kord on Mountstuart peenel vastuvõtul kogu Londoni tähtsamate ja rikkaimate aristokraatidega, järsku Ian Flemingu värvatud spioon, õnnelikus abielus, õnnetus abielus, alkohoolik, Šveitsis vangis, müümas vasakäärmuslaste ajalehte, et teenida lisakopikat, New Yorgis kunstigalerii kokkuostja, edukas kirjanik, edutu kirjanik – seda jada võiks jätkata peaaegu lõputult. Ja see kõik on nii kaasahaarvalt ja hästi kirjutatud, et peab kordama mantrat: „Kirjanik Logan Gonzago Mountstuartit pole kunagi tegelikult olemas olnud, Kirjanik Logan Gonzago Mountstuartit pole kunagi tegelikult olemas olnud, Kirjanik Logan Gonzago Mountstuartit pole kunagi tegelikult olemas olnud.“

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Arvustus markii de Sade romaanile „Justine ehk vooruse õnnetused“

Ma ei taha paha olla!


Oi-oi-oi. Panin ennast raskesse olukorda, kui valisin arvustamiseks selle teose. Ma ei tea, kas peaksin rääkima midagi kirjanikust, tema eluaja Prantsusmaa olukorrast, kirjanikest ja filosoofidest, keda ta mõjutanud on. Kui ma seda teeks, upuksin faktide ja koolkondade tohuva-pohusse ja ei oskaks enam midagi arvata. See on see lõpuni mõtlemise võimetus. Mõnes mõttes ehk õnnistus – on võimalik end ümber häälestada vastavalt vajadusele, mis aga omakorda tõestab, et püsivaid väärtusi pole. Samas kui inimese vaated pole lõpuni mõeldud selliselt, et neid saab alati ja igalpool rakendada ilma igasuguste vastuoludeta, siis satub ta tihti (nagu mina praegu) parajasse kimbatusse, kui on vaja milestki midagi arvata, antud juhul siis „Vooruse õnnetustest“. Tõenäosus ennast lolliks teha on hirmutavalt suur. Aga proovime.



Markii de Sade oli Prantsuse kirjanik ja filosoof. Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas ta elas ajal, mil Prantsusmaal toimus kurikuulus revolutsioon ja levisid valgustusaja ideed, kuidas rõhujad löödi maha ja mahalööjad said ise rõhujateks, sest siis jääksingi sellest kirjutama, aga tarvis on ju tegelikult raamatut arvustada. Markii de Sade oli kõige puhtakujulisem libertiin, mida inimmõistus enda ajukäärudele projekteerida suudab – mees, kes ei hooli millestki vähem kui ühiskondlikest, moraalsetest, religioossetest ja seksuaalsetest normidest. Ja just nende normide materdamine toimubki „Justine“’i lehekülgedel. See räägib loo vooruslikust, jumalakartlikust ja naiivsest Justine’ist. Kui ta on 12-aastane, mõrvatakse tema ja ta õe isa, mille järel visatakse need lapsukesed nunnakloostrist tänavale. Töö ja peavarju otsingutel kohtub väike naiivitar varaste, pervertide, petiste ja mõrtsukatega, kuid miski ei suuda kõigutada tema usku kõige vägevamasse. Ükskõik, mis jälkusi temaga tehakse või milleks teda sunnitakse, mõtleb Justine, et küllap sel on mingi põhjus, küllap jumal teda teispoolsuses premeerib, voorus on ülim ja seda tuleb kaitsta, miks, seda ma tema lapsikutest ja jumalakartlikest arutluskäikudest aru ei saanud. Kõik need kurjamid ja verepilastajad ja homoseksuaalid ja mõrtsukad üritavad Justine’ile, pean möönma, et väga loogiliselt ja ratsionaalselt selgeks teha, kui mõttetu see tema voorus on. Teose ülesehitus on põhimõtteliselt selline – Justine kohtub kellegagi, palub abi, saab abi, vägistatakse ära või tehakse temaga midagi muud kuritegelikku, Justine üritab kurjamit ümber veenda, jumal on hea, voorus on hea, see, mis sa minuga teed, on patt ja vale, mille järel kurjam õelalt irvitab ja talle siis pika loengu peab sellest, kuidas sellel pole mingit tähtsust, sest jumalat ei ole ja loodus on kõige vägevam ja loodus lubab kuritegu, lubab kõike. Ja siis tehakse Justine’ile veel halba. Ja nii see ring käib umbes 150 lehekülge.



Kui ma kõlasin eelmises lõigus kuidagi halvustavalt, siis mitte tahtlikult. See pole mu lemmikraamat. Kas see on üldse kellegi lemmikraamat? Kuid sellegipoolest olen seda lugenud kolm korda. See on mõjuv. Provokatiivne. Nii vastik, et peab lähemalt uurima. Ja siis ei saa magada. Kuidas lükata ümber need ratsionaalsed-loogilised arutlused, mis lubavad põhimõtteliselt kõike? See on väga oluline raamat. Väga. Ja võib ka hukutav olla muidugi. Niiet fakt, et pärast selle lugemist mitu päeva magada ei saa, on hea, sest sel ajal inimene mõtleb. „Justine“ on nii häiriv, provotseeriv, vihale ajav, nõutuks tegev. Aga öösel mõtleme me välja. Mõtleme välja nime ja põhjuse või mille iganes, mis ei lase meil tahta maju maha põletada ja kümneka eest kedagi maha lüüa ja oma õega keppi teha ja piinata ja.. noh, olla vastik väike sadist. Kui mõtlemine on ära ununenud või teeb see valu või on lihtsalt laisk periood, on selle ravim „Justine“. Sest nii seda asja jätta ei saa. Keegi ei saa.


Justine’i teele sattuvate paheliste inimeste põhjendused enda tegudele on sarnased, kannavad sama ideed. „Vooruslikkus, olgu ta nii ilus kui tahes, on siiski kõige halvem hoiak, mille inimene võib võtta, kuivõrd see osutub liiga nõrgaks, et Pahega võidelda, ja et läbinisti laostunud sajandil on kõige kindlam teha nii nagu teisedki“. Kogu see pornograafiline-filosoofiline kirjatükk tõestab meile, et voorus jääb alati nagunii kaotajaks. Kui kõik oleksid vooruslikud, siis.. noh, siis oleks kõik lihtne ja hea. Aga inimene ei ole loomult vooruslik. Sade järgi on selle põhjus loodus. Loodus on kuningas. Looduses on kõik lubatud. Looduses on kõik tasakaalus. Looduses tapetakse, et saada söönuks, et siis oleks jõudu sigida. Ühe surm tähendab teise sündi. Üks kurjamitest räägib Justine’ile nii: „Loodus ei jäta meile võimalust saata korda kuritegusid, mis ajaksid tema majapidamise sassi; kas on võimalik, et kõige nõrgem võiks kõige tugevamat solvata? Mis oleme meie temaga võrreldes? Kas võis ta meid luues asetada meisse midagi, mis oleks võimeline teda kahjustama? Kas niisugune idiootlik oletus saab sobida kokku sellega, kui ülevalt ja vääramatult me näeme teda oma eesmärke saavutavat? Oh! Kui mõrv ei oleks inimtegevuse liike, mis viib kõige paremini looduse kavatsusi ellu, kas lubaks ta sel siis teoks saada? Kas siis tema imiteerimine saaks teda kahjustada? Kas ta saaks solvuda nähes, et inimene teeb sedasama, mida ta isegi iga päev teeb? Kuna on tõestatud, et ta ei saa ennast muul moel taastoota kui hävituse kaudu, kas ei tähenda lakkamatu hävitustöö temale meelepärast käitumisviisi?“. Loodus on olemise vundament. Aga ma ei saa nõustuda, et pean hävitama, sest loodus hävitab. Loodus on meile inimestele millegipärast andnud need inimlikud omadused, mida looduses pole, süütunne, armastus, moraal, ilumeel, väärikus, loomisiha, ühesõnaga keerukama mõttemaailma ja nüansirohkemad emotsioonid, kui „Tahan süüa, tal on süüa, löön maha, raisk“. Ja see ei tähenda, et ma kõige selle juures usuksin jumalat või kõige vägevamat või kõrgemat eesmärki. Või usuksin, et elul mingi mõte on. Kõik on ju lihtsalt juhus. Ja kaos. Aga ma lihtsalt ei taha kedagi maha lüüa, kui saab teisiti.. Kes see härra filosoof oli, kes ütles, et on parem olla kurb Sokrates kui õnnelik siga?



Markii de Sade on mõjutanud paljusid filosoofe ja kirjanikke. Camus näiteks jõudis „Mässavas inimeses“ selleni, et igasugune eitus kinnitab eelneva jaatuse, „Igasugune jumalateotus on pühaduse tunnistamine“ on täpne ja kuulus tsitaat. Tõsi. Nietzsche lõi Sade mõjul oma maailma ajalugu (vähemalt ühel juhul halvasti) mõjutanud Übermenschi. Aga see üliinimene on palju ilusam (halb sõna vales kohas, aga las olla) kui Sade kujutlus võitjast, kes tapab ja piinab ja põletab ja vägistab ja varastab ja ei tunne sellest midagi peale mõnu. Sade võitja on sotsiopaat. Nietzsche üliinimene aga loov ja tugev inimene, kes ei allu (kristlikule) orjamoraalile, vaid vaatab julgelt ringi, et luua uusi väärtusi ja mõtekusi ega pelga kogu seda paradokside segadust ja üleüldist kaost. Ilus ju tegelikult. Hitleri kujutlus üliinimesest oli tegelikult Sade sotsiopaat. Või oli ta lihtsalt maailma peale väga vihane ja hull. Aga see pole selle kirjatüki teema. De Sade’ga on seotud ka Dostojevski pisarad, teate küll, kogu maailma tarkus ei ole väärt laste pisaraid. Meenub veel Stendhal: „Jumalat vabandab vaid see, et teda pole olemas.“



Kunagi mingis essees või arvustuses, võib-olla isiklikus päevikus, ei mäleta kus, ega leia seda ka üles, kirjutasin, et de Sade filosoofia on lõpuni mõtlemata. Hmm. Liiga suur austusavaldus loogikale ja ratsionaalsusele, teadusele ja loodusele. On inimlikud väärtused, mis pole jumalaga kuidagi seotud. On asju, millel pole veel nime. Pole mõistet ega terminit. Sest maailm ja elu pole nii lihtne. Ratsionalism ja teaduse ja looduse kõrgeimaks ja ainuvõimalikuks pidamine on meie kaootilises ja absurdses maailmas täiesti kohatu, liiga must-valge ja liiga lihtsustatud. Ma loomulikult ei eita ega madalda viimaseid, kasutan loogilist mõtlemist ja teaduse saavutusi iga kuradi minut ja sekund, aga need on vaid vahendid. Mõtlesin enda jaoks välja koha, kus mul on seda tabamatut – ja olulisimat! – lihtsam jälgida. Silmanurgast. On üks väike mäega saar, mäe tipus on hüljatud majakas ja selle majaka tipus on „väike mina“, binokliga. Kõik mind ümbritsev: vesi ja kivid ja linnud ja tähed on „suur mina“. Ma vaatan seda oma binoklist, kõike, mis on väljaspool ja jõuan ringiga tagasi enda juurde, „väikse mina“ juurde. Kõik ümbritsev muutub kahest binokli torust paistvaks ringiks. Kõik jõuab tagasi algusesse. Väike ja suur on sama. See jõud, mis paneb mind binokliga vaatama välja ja sisse ja siis jälle välja ja siis sisse, igavesti, see jõud ongi see olulisim. See, mida loogika ja ratsionaalsus ei taba. Loogika ja ratsionaalsuse järgi ei saa välja vaadates samal ajal vaadata enda sisse, see pole ju mõistlik, kahest kohas korraga and all that shit. Ma vaatan oma tornist endast välja ja samal ajal sisse. Kuidas see saab nii olla? Paradoksid on kõige võti. Paradoksis on tõde. Mõeldamatuses on tõde. Me saame seda ainult eemalt jälgida, sest ta jookseb eest ära, kui me oma loogika-prillide või loogika-mikroskoobiga lähemalt uurima hakkame. Seda ei saa uurida. Ja ainult tunda, kuidas ta meist väikse tuuleiilina möödub või varjuna meie taldade küljes on. Selles pole midagi religioosset. Keelest sündis mõte ja mõte ongi meid kõiki hulluks ajanud.



Nii. Nüüd tegin ennast vist ikkagi lõplikult lolliks ja kirjutasin end puntrasse. Arvustuse formaat „Justine“’i jaoks on vist liiga piiratud. On nii palju, millele see mõtlema paneb, aga kõiki neid diskussioone ja kriitikat ja jaatust ja eitust kirja panna on võimatu. Las natuke jääb endale ka. Sest muidu ma ei tõusekski enam selle arvuti tagant, lahti Microsoft Word ja kõrval „Justine“. Lugege, aga ärge palun järgige.



www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Arvustus Javier Mariase romaanile „Oxfordi romaan ehk Kõik hinged“

Klaustrofoobia ajas

Javier Marias (sündinud 1951) on üks populaarseimaid tänapäeva Hispaania kirjanikke. Tema romaane, novelle ja esseistikat on tõlgitud ja avaldatud umbes viiekümnes riigis. Eesti keeles on kahjuks ilmunud üksnes kirjanduslike portreede kogu „Kirjapandud elud“ ja romaanid „Nii valge süda“ ja minu arvustatav „Oxfordi romaan“.

Romaani sisu lühidalt on selline – Madridist pärit Hispaania kirjanduse õppejõud läheb kaheks aastaks tööle Oxfordi ülikooli. Väike kinnine linnake oma naeruväärsete kirjutamata seaduste ja tobenaljakate kolleegidega on jutustaja elu kaheks aastaks. Tal tekib afäär abielus naisterahvaga ja mõned sõprussuhted. Hispaania keevaline temperament versus brittide vaoshoitus tekitab palju kummalisi olukordi, dialooge ja jutustaja huvitavaid märkusi.

Pean tunnistama, et mul on seda arvustust üpris keeruline kirjutada. Ma ei pea seda kindlasti kehvaks romaaniks, tegemist on vägagi nauditava lugemisega. Lihtsalt tavaliselt midagi lugedes leian mõne kandva filosoofilise idee, millest kinni haarata, millega vaielda, nõustuda, kuidas kunagi. „Oxfordi romaan“ on täiesti puhas ilukirjandus. Kunst kunsti pärast. Süütu ja hästi kirjutatud kirjandus. Võrdluse võiksin tuua kujutavast kunstist – natüürmordid. Neid on alati maalitud ja ilmselt maalitakse neid kuni aegade lõpuni. Jah, need on tihti armsad, aga on maalitud maalimise pärast. Kunstniku oskuste demonstreerimiseks. Meeleolu loomiseks. „Oxfordi romaan“ on nagu natüürmort. Tõlkija Kai Aareleid ütleb oma järelsõnas nii: „Autor Marias näib iga sõna kaaluvat: ta sõnastab ja sõnastab ümber, otsib õiget sõna, mõistet või ajavormi, lisab märkusi ning täiendusi, ja seda kõike mitte ilukõneks, vaid sellepärast et niisugused kurvilised laused ja mõttekäigud on ainus viis anda edasi inimmõtte heitlikkust ja ebakindlust“. Natüürmorte maalitakse ehk samal eesmärgil. Pintslitõmmetes ja modelleerimises ja värvides on seesama inimese heitlikkus ja ebakindlus. Selle edasi andmine õunte ja korvide ja pudelitega. Hea kunstnik suudab seda ka ilma sümboolsete maastike ja väänlevate figuuride ja teatraalsete portreedeta. Marias on hea kirjanik. Nii lihtne see ongi. Just nende sügavate mõttekäikude ja eneseotsingute puudumisega „Oxfordi romaanis“ tõestas ta seda. Kirjandus kirjanduse pärast.

Mõned küsimused, millega autor selles romaanis tegeleb, on siiski olemas. Näiteks kust läheb kirjaniku ja minajutustaja piir. „Oxfordi romaan“ baseerub väga paljuski autori enda kogemustel vahetusõppejõuna. Kohe teose alguses kirjutab ta nii: „Inimene, kes siis jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud“. Kõik, mis inimesega juhtub, muudab teda ja me oleme midagi meenutades juba teised inimesed. Areng. Muutumine. Aeg. Lugesin, et Mariast on natuke materdatud sellepärast, kuidas ta ennast „Oxfordi romaani“ minajutustajast lahutab. Mina sain sellest teisiti aru. Ta ei lahuta ennast üksnes sellest tegelasest, vaid üldse kõigest, mis on juhtunud, sest ta ei ole sama, kõik muudab ja rikastab meid. Autor selgitab seda järgmises tsitaadis tuhat korda paremini kui mina: „Ma ei vältinud omaenda häält, oma tavapärast või loomulikku kirjaviisi, mida võis kohata näiteks kirjades, mis ma Inglismaal olles sõpradele olin saatnud. Kuid vaatamata sellele, et olin tollele tegelasele, jutustajale ehk hispaanlasele, laenanud oma hääle ja osa oma kogemusi, teadsin, et tegemist ei ole minu, vaid kellegi teisega, kes on lihtsalt minuga sarnane. Kui see sobivam tundub, võib tolle tegelase kohta kasutada väljendit „ta oli see, kes mina oleksin võinud olla, ent ei olnud.““ Ajas hägustub palju. Ajas muutub palju. Ja paralleelide tõmbamine kirjaniku ja tema tegelaste vahel on asjatu. Ilmselt midagi sellist härra kirjanik öelda tahtis. „Oxfordi romaani“ peategelane on tegelikult aeg. Näiteks meenub mulle kohe lõik: „Too kott ja too prügikast on vahel ainsad tunnistajad sellele, mis üksiku inimese elus päeva vältel toimub, ning just sinna kogunevad päeva jooksul jäänused ja jäljed temast, tema äravisatud pool, kõik see, mis ta on otsustanud mitte olla ja mitte endale võtta, selle vastand, mis ta on söönud ja joonud, suitsetanud, kasutanud, ostnud, tootnud, saanud. Päeva lõpuks on kott või prügikast täis ja selle sisu segamini, ent inimene on näinud, kuidas see koguneb, muutub, kuidas sellest saab juhuslik segapundar, mille seletust ja korda ta mitte ainult ei tea, vaid nimelt selles juhuslikus segapuntras peitub inimese enda kord ja seletus. Nad on tema elulõng ja tema kell.“

Käisin hiljuti üht etendust vaatamas, kus üks tegelane kordas tihti sellist mantrat: „See on mu saatus, see on kogu inimkonna saatus, mul pole sellest pääsu“. Alguses ei mõjunud see mulle kuidagi uudsena. Kuid äkki tekitas see minu totaalse šoki. Värin ja hirm. Surmahirm. „Oxfordi romaani“ üht kohta lugedes sain aru, miks see hirm tekkis. Romaanis kohtus minategelane ühe eriskummalise tegelasega, kellega nad rääkisid ühest õudusjutte kirjutanud kirjanikust ja see tegelane rääkis nii: „Macheni õudused on väga peenekoelised. Need sõltuvad suuresti mõtteseostest. Mõtteühendustest. Võimeist mõtteid siduda. Te ei pruugi kunagi kahte mõtet sel viisil siduda, et need teile oma õudust ilmutaksid, kumbki oma, ja nii ei saagi te oma elu jooksul teada, missugune õudus neis peitub. Aga niisama hästi võite te elada üleni selle sees, kui teil on piisavalt ebaõnne alati õigeid seoseid tabada“. Ma pole nn õudusjutte elujooksul palju lugenud, natuke Edgar Allan Poe’d ja see on kõik. Aga see tsitaat on kuidagi ülev. Ja kardan, et tol viimasel korral teatris tabas mind ebaõnn siduda kaht mõtet, mis tekitasid õudu. Ja paanikat. Surm. Ja selle absoluutselt täiesti kindel saabumine. Piiratud aeg tekitab klaustrofoobiat.

www.vanaraamat.ee /Eva-Elise Oll

Arvustus Andrei Makine romaanile „Ühe elu muusika“

Noodivõtit pole

Andrei Makine on Vene päritolu Prantsuse kirjanik. Sündinud 1957 ehk sügaval Nõukogude ajal, palus ta Prantsusmaalt 1987.aastal poliitilist varjupaika ja selle ka sai. Sellest ajast saati on ta kirjutanud prantsuse keeles, mistõttu peetakse teda Venemaal pigem Prantsuse kirjanikuks ja ega kriitikudki pole jõudnud üksmeelele, mis ta siis on, Vene või Prantsusmaa kirjanik. Küllap vist natuke mõlemat – Makine kirjutab küll Prantsuse keeles, kuid pea alati Vene inimestest. Eesti keelde on tõlgitud kolm Makine romaani – „Prantsuse testament“, „Tundmatu mehe elu“ ja minu arvustatav „Ühe elu muusika“.

„Ühe elu muusika“ räägib loo noorest Vene pianist Aleksei Bergist. On Teise maailmasõja aeg, terror, küüditamised, lähenev vaenlane, kõik see ja paljugi veel kokku on vallanud hirmuepideemia, kus sõber ei tunne sõpra ja kõik on reeturid. Paaniliselt hirmunud sõja-aastate ühiskonnas peab aga Aleksei Berg, õrn kunstnikuhing, veetma oma nooruse, andma esimese kontserdi, armuma, lapsed saama ja maha rahunema, kuid kõik läheb hoopis teisiti. Tema vanemad kuulutatakse rahvavaenlasteks ja Aleksei põgeneb Ukrainasse, kust edasi rindele. Ja sealt tagasi Moskvasse ja sealt omakorda vangilaagrisse. Ühesõnaga, üks traagiline lugu, mille sarnaseid oleme lugenud ja kuulnud palju, kuid mis mind kunagi ära ei tüüta. Ega ühtegi teist ajaloohuvilist.

Mulle tundub, et üks olulisemaid teemasid, mida „Ühe elu muusika“ käsitleb, on inimkonna ajaloo ja inimese eluloo seotus ja selle seotuse paradoksaalsus. Inimkond koosneb miljarditest inimestest, kellel kõigil on oma elulugu, mis kokku moodustavad inimkonna ajaloo. Nii võiks see ju olla, aga ajalugu muutub tihti millekski täiesti abstraktseks. Mingiks mõttetuks võitluseks vale nimel. Mõne suurushulluse käes kannatava inimese vahendiks. Ajalugu on tihti nii absurdne, et valus hakkab. Ja selle valu pärast ei saa mul kunagi küll sõjateemalisest ilukirjandusest. Igal inimesel on mõned küsimused, mida ei saa küsimata jätta. Ja on vastuseid, mida kuskil ei ole, aga mida me sellegipoolest väsimatult otsime. Ja põrume.

Üksikindiviid on samamoodi nagu ajalugu, absurdne. Noor pianist Aleksei Berg kaob ajaloo keerisesse. Tema asemele ilmub teise isikutunnistusega vapper ja tagasihoidlik vene sõdur. Sõjakoledused, kannatus ja valu panevad pianisti vaikima, nagu ka hirm saada paljastatud, kes ta tegelikult on („Ta oli samasugune nagu teisedki. Selle ainsa erinevusega, et aeg-ajalt kartis ta rohkem seda, et ütleb välja oma õige nime, kui seda et jääb püssikuulide ette. Selle hirmu tõttu,  valvsuse tõttu, millega ta esimestel nädalatel matkis teiste liigutusi, ei saanudki ta aru, et viibib sõjas. Ja kui ta siis lõpuks võis selle pidevalt pingul olnud keele vabaks lasta, leidis ta end vananenud ja sõnakehva sõduri nahast, keda hinnati tema külmaverelisuse tõttu. Ta oli üks tuhande omasuguse hulgast, eristumata mitte millegi poolest porisel teel tammuvast kolonnist, mis suundus otse sõjakeerisesse.“) – põgenema pääsenud rahvavaenlane. Rahvavaenlased viidi Siberisse ja Kaug-Aasiasse vangilaagritesse. Aleksei põgenes ja sattus rindele. „Põgenedes surma eest sõdurite sekka, seadis ta oma elu palju rohkem ohtu, kui ta oleks seda teinud parandusliku töö koloonias, kuhu ta oleks pärast vanemate arreteerimist saadetud. Ta oleks olnud palju rohkem kaitstud laagri okastraadi taga kui keset seda surmavatvabadust.“ Tobedalt paradoksaalne, ometi mitte naeruväärne, vaid nii inimlik. Ja nukker.

Ilukirjandus on alati täis sümboleid ja võrdpilte. Isegi kui autor seda soovinud ei ole. Kirjanik kaotab oma loodu osaliselt käest kohe, kui keegi seda lugema hakkab, sest lugeja on areenil ja annab oma panuse. Tekivad seosed, sümbolid, võrdlused, (taga)mõtted, mida kirjaniku peas polnud. Kogu kirjandust on seetõttu lõputult palju. . Eriti ilus sümbol oli minu meelest peategelase vanemate salajane viiuli põletamine. Pärast seda läks elu jälle lihtsamaks. Viiul kui looming, kui iseseisev mõtlemine, kui vaba tahe – jah, nendeta saaks vist totalitaarses ühiskonnas hakkama küll. Ära mõtle, ära arva, ära loo, ära taha midagi, mis haardeulatusest väljas ja sind jäetakse rahule. „Aleksei, kes luurab oma toa paokil ukse taga, kuuleb põlevate keelte kiiret arpedžot...“. Tekitas kägistava abituse.

Nagu ka lugu oravat tagaajavatest sõduritest, (kirjanduslikult) ilus võrdpilt inimese julmusest ja hellusest. „Ta vaatas sõdurpoisse, kes igavusest oravat taga ajasid. Surmani hirmunud loomake hüppas haavasalus puult puule ja rõõmust segased sõdurid raputasid puutüvesid, peletades teda üha edasi. Viimaks orav kukkus, kuid mitte see kukkumine ei saanud talle saatuslikuks, vaid tugev oksalöök. Sõdurid korjasid ta üles, keerutasid teda sabast hoides õhus, viskasid eemale“. Nüüd märkan, et see ei pruugi olla üksnes julmuse võrdpilt. Võib-olla on see orav tegelikult loominguline Andrei (ehk siis iga loominguline venelane tollal), keda kiusavad fanaatilised pimedusega löödud võimud, hirmutavad teda, ajavad kimbatusse, et peletada oma igavus, et viia ellu mõni oma kujutelm, õõvastav fantaasia, kuid lõpuks on see siiski miski muu, mis saab kunstnikule saatuslikuks. Sõdurid ei tapa oravat otseselt, seda teeb oksalöök. Mis rolli kannab see oks, või siis pigem kõik need puud, millel orav hüpleb, selles võrdpildis? Mul on tunne, et hakkan mingile tuumale päris lähedale jõudma. „..kuid mitte see kukkumine ei saanud talle saatuslikuks,“, s a a t u s l i k u k s, ei, ei, ei, mitte jälle see saatus! Puud on eluareen, on eksistentsivõimalus, on hapnik, on juhus, on lõpmatute juhuste juhus, mis on juhuslikult kujunenud selliseks nagu nad on, nagu nad edaspidi on. Ja sõdurid, julmurid, fanaatikud, kõik, keda nad sümboliseerivad ainult raputavad seda, aga lõppude lõpuks pole sel mingit tähtsust. Nad juubeldavad ja naervad ja orav on surnud. Ja siis tuleb Aleksei: „Aleksei korjas loomakse üles, tundis läbi kohevate peopesas pisut soojust. Sõdurid laskusid jõe äärde, janused pärast mängu. Aleksei aimas korraga, et temas elab veel keegi ja et see keegi on üllatavalt tundlik selle ükskõikse ja karmi koore all, mille ta oli endale päev päeva järel lahingutel kasvatanud. „Enne sõda....“. Kuskilt ilmub jälle miski, mis on inimlik ja kõigil on valus, sest loomulikult inimlik on hell, aga ikka raputatakse neid puid, saamata aru, et.. See kõik on lihtsalt juhus ja mäng ja mõttetus ja absurd.

Jah, ma ei hakka seda oravateemalist osa kohe üle lugema, sest tean, et nüüd kui sellest väljas olen, ei näe ma enam neid niidist hapramaid seoseid ja ebaloogilist loogikat, mis tegelikult on loogiline, sest kõik siin maailmas on ebaloogiline, järelikult on ebaloogilisus loogiline. Sest siis ma näen, et kaotasin selle olulisima jälle silmist, korraks oli see seal, tundsin, kuidas see kõmises, peibutas mind nagu alati. See jääb alati peibutama. Peibutab meid oma võluvate paradokside ja valutavate seostega.
S e e. Need on vastused, mida me kunagi ei saa. Aga see oli väga nauditav triivimine. Tänu sellele meeldib mulle „Ühe elu muusika“ veel rohkem. Uutmoodi tundlikkus. Ma olen väsinud. Mulle meeldis. Tunnen end lolliks tehtuna ja seeläbi targemana. „Ta mõtles sellele sageli, tajudes, et sellel elu ja surma, elu ja õuduse kaootilises voolul peab olema mingi peidetud tähendus, noodivõti, mis peaks kätte näitama traagilise, kuid särava harmoonia. Kuid ometi jäi kõik juhuslikuks.“


www.vanaraamat.ee / Eva-Elise Oll

Arvustus Milan Kundera romaanile „Surematus“

Looja lasi jalga

Milan Kundera on Tšehhi-Prantsuse kirjanik (sündinud 1.aprill 1929), kes ise nõuab, et teda klassifitseeritaks kui Prantsuse kirjanikku. Paljud tema teosed on ka kirjutatud prantsuse keeles, samuti toimub enamiku romaanide tegevus Pariisis. Ta on õppinud nii kirjandust kui esteetikat, kuid oma kraadi sai hoopis kinematograafias. Ta oli Tšehhoslovakkia keerulistel aegadel ka Kommunistlikus parteis, seotud ka Praha kevade sündmustega 1968. aastal. Nõukogude võimu tõttu lootuse kaotanuna kolis ta koos naisega Prantsusmaale ja elab seal tänini, kuid näitab end harva ja ei räägi meediaga. Ta suhtleb ka oma kodumaa sõprade-sugulastega, kuid ei käi seal peaaegu mitte kunagi. Eesti keeles on temalt ilmunud päris palju, tema kuulsaim teos „Olemise talumatu kergus“, „Elu on mujal“, „Identiteet“, „Teadmatus“, „Nali“, „Hüvastijätuvalss“.

Jätan süžee kokkuvõtte/ümberjutustuse tegemata, sest see oleks tõesti liiga keeruline ja ka täiesti mõttetu – Kundera on isegi öelnud, et „Surematuses“ puudub tegevusühtsus. See pole klassikaline romaan, mis on oma olemuselt üsna lineaarne, sünnib keegi, kes teeb midagi, mis viib kuhugi, kus on kulminatsioon ja siis pingelangus ja the end. „Surematuses“ kohtume me 20. sajandil elava naistemees Rubensiga, autor ise kohtub enda loodud karakteritega, Hemingway ja Goethe sõbrunevad surmajärgses maailmas ja nii edasi.

Üldiselt on „Surematus“ nendest teostest, mis ma Kunderalt varem lugenud olen, võrdlemisi erinev. Näiteks puudub kodumaast võõrandumise teema. Samas see, kuidas kirjanik otsib oma natuke halenaljakate tegelaste tragikoomiliste tegemiste mõtet, neid analüüsib ja põimib sisse pikki filosoofilisi arutlusi on väga tuttav. Pean seda Kundera kõige iseloomulikumaks jooneks ja seda oli „Surematuses“ ootuspäraselt palju. Väikesed lood sünnitavad suuri mõtteid ja vastupidi.

„Surematus“ algab sellega, kuidas kirjanik näeb üht vana naisterahvast tegemas žesti, mis teda köidab ja see sama žest ongi doominokiviks, mis on andnud kirjandusloole ligi 400 lehekülge. Seda žesti kohtame nendel lehekülgedel korduvalt, alati sama mõjuga, kuid erinevate tegelaste poolt tehtuna. See viib Kundera põnevale mõttele, et žeste on maailmas palju vähem kui inimesi. Järelikult ei ole olemas ka täiesti ainulaadset indiviidi. Tsiteerin: „Kas aga pole inimest, ja romaanitegelast vahest veelgi rohkem, defineeritud kui ainulaadset, kordumatut olevust? No kuidas on siis võimalik, et žest, mida ma nägin ühe inimese puhul, mis oli temaga seotud, iseloomustas teda, oli tema omapäraseks veetluseks, on ühtlasi ka aluseks täiesti teistsugusele inimesele ja minu unistusele temast?“. Edasi jõuab ta järeldusele, et inimesel on aritmeetiliselt võimatu omada ainult omaenda žestide repertuaari. Kõik me kopeerime teisi, võtame omaks nende kõnemaneeri, mõne liigutuse, parasiitsõna. See on mulle üpris hirmutav – kas siis selle kõige õpitu all on üldse mingisugune ’mina’?

Isegi meie näod, mille järgi on lihtne end uskuma panna omaenese päris isiklikku identiteeti, on segu isast, emast, vanatädist, mõnikord kummalisel kombel on selles ka piimamehe näojooni. Raamatu ühe peategelase Agnese mõte on minu meelest üpris põnev (kuid kindlasti mitte rahustav) – Looja (mitte jumal) pani kompuutrisse disketi meie elu programmiga ja lasi jalga. Selles polnud ei mingit Agnest ega Kunderat, vaid lihtsalt „inimese prototüüp, kellest tekkis terve hulk eksemplare; kuna nood on tuletatud algmudelist, siis pole neil mingit individuaalset substantsi“.

See teeb tegelase Bettina naeruväärseks. Ka Goethe tegelikult, keda samuti „Surematuse“ lehekülgedel kohtame. Goethe loodab saada surematuks teiste inimeste mälu kaudu, Wertheri ja Fausti abiga, loomulikult. Küllap see muidugi on variatsioon surematusest, et me kõik peame koolis „Fausti“ lugema, aga kindlasti mitte sõna otseses tähenduses. Kuid Bettina läheb veel kaugemale – ta loodab saada surematuks kunstnike, eelkõige Goethe kaudu, justkui rippudes nende hinge küljes, mis triivib surematusse ja nõudes „ärge jätke mind!, võtke mind kaasa!“. Bettina räägib ja kirjutab suurest armastusest Goethe vastu lihtsalt suure hirmu tõttu surra ja kaduda alatiseks. Kundera kirjutab: „Aastal 1809 kirjutas Bettina talle:“Mul on kindel tahe sind igavesti armastada.“ Lugege tähelepanelikult toda näiliselt banaalset lauset. Palju tähtsamad kui sõna „armastada“ on siin sõnad „igavesti“ ja „tahe“.“ Bettina on meeleheitel. Goethe on meeleheitel. Mina olen meeleheitel. Surematust inimesele pole, sest pole mina, pole ainulaadsust, pole hinge. On surematus loomingule, žestidele, mõneks ajaks inimese prototüübile. Meie pea kohal rippuv surmaoht muudab kõik mõttetuks – kuidagi nii kõlas see valus Camus’ tsitaat. Inimene on nii väike ja kartlik ja Looja lasi ka jalga. Bastard.

Veel üks oluline teema on mälu. Vananev erotomaan Rubens vaatab tagasi oma elule, meenutab oma arvukaid armukesi, kuid avastab õnnetuseks, et see, mida ta pidas oma elu raskuspunktiks - naised, on tema mälus ainult mingisuguste tühiste fotode näol. Näiteks oma ühest lemmikarmukesest on tal ainult kolm nn fotot (loomulikult erootilist). Samas teisest on tal meeles üksnes eesnimi, tedretähnid, et naine oli abielus või et tal oli koer. Miks mäletab ta selliseid asju? Kas siis see, mida ja kui palju me mäletame, ei näitagi seda, mis on meile oluline? Või oleme me lihtsalt halvasti programmeeritud kahejalgsed? Ühes peatükkis kirjutab Kundera nautke Aristotelese „Poeetikast“ – viimane ei pea episoodist kuigi lugu, see on juhuslik, pole millegi tagajärg ega põhjus, episoodide vahel jookseb mingisugune kasuaalne ahel. Kundera aga täiendab seda poolikut definitsiooni minu meelest mäletamisväärselt (palun, mälu, luba mul see meelde jätta ja mitte kunagi unustada!)– „Mitte ühelegi episoodile pole a priori määratud igavesti episoodiks jääda, sest iga sündmus, ka kõige tähelepandamatum, peidab endas võimalust varem või hiljem teiste sündmuste põhjuseks saada ja muutuda sellisel kombel juhtumiks või seikluseks“. Ja nüüd see, kuhu ma tahtsin jõuda – võib-olla meie mälu ei tee siiski oma valikuid nii juhuslikult. Võib-olla see tahab meid juhendada, vihajamisi tõugelda õigele teele, kui meenutame ja avastame, et ei mäleta suurt midagi olulist, harva kellegagi sarnaselt ja muud säärast. Mälu tahab meile öelda, et ole nüüd mõistlik, inimene, see kõik oli juhus, tobe mõttetus, vahel valus, naljakas, traagiline, ja ei hakka minagi sulle siin mingisugust suuretähenduslikku mõtestatud valikut tegema, et sa saaksid ennast lollitada lihtsalt, et oleks kergem. Aga näe, siin lollitan ennast jälle ise. Kundera ei pea ennast kirjanikuks sõnumiga. Romaani kui kunstiteose essents on tema jaoks iroonia ja otseloomulikult - „Irony doesn’t give a damn about messages!“.

Kokkuvõtteks ütlen, et „Surematus“ oli pagana irooniline tõesti, traagiliselt lausa, tekkis tahtmine pead mõnda aega kõvasti vastu seina taguda. Aga.. oot-oot, leidsin just raamatut lehitsedes natuke lohutust (pisike pai Kunderalt) – „Kui me ei saa omistada tähtsust maailmale, mis ise peab end tähtsaks, kui me ei leia selle maailma sees oma naerule vähimatki vastukaja, siis jääb meil üle üksainus võimalus – võtta maailma kui tervikut ja teha temast meie mängu objekt: teha temast mängukann.“

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll