Hoorasoo kaos, mis on inimsus
Loodan, et ma ei eelda inimestest liiga palju, kui
kirjutan nii – Anthony Burgessi romaan „Kellavärgiga apelsin“
ei nõua ilmselt kuigi palju tutvustamist. Samanimeline Stanley
Kubricku film on muutunud lausa kultusfilmiks, küllap paljud isegi
ei mäleta, et see baseerub tegelikult minu arvustataval romaanil.
Mäletan ühte seika koolist, kui ütlesin kursaõele, et mulle
meeldib bänd Blur ja tema küsis selle peale, et küllap on siis mu
lemmikfilm „Kellavärgiga apelsin“. Just nii ikoonilseks see
Kubrikcku interpretatsioon muutunud on. Tajusin autori kibestumist,
kui lugesin üht temaga tehtud intervjuud ja ta sõnas, kuidas ta
poleks pidanud seda raamatut kirjutama, kuna seda tõlgendatakse
valesti, ohtlikult valesti.
Nendele, kes ei tea või ei mäleta, väike kokkuvõte
– romaan räägib ühest Londoni noorsand Alexist, kes on
endavanuste huligaanide gängi juht. Neid ei huvita seadused, teiste
valu, moraal, nad peksavad ja vägistavad ja varastavad ja tapavad
enda lõbuks. Kui Alex lõpuks mõrva eest vangi läheb, ilmneb,
kuidas karistus ei ole meeltparandava toimega. Alexist saab uue halba
väljajuuriva ajupesu vabatahtlik katsejänes, mille tulemusel
igasugune vägivald tekitab temas kohutavaid füüsilisi piinu,
omamoodi Pavlovi refleks. Seejärel saadetakse „paranenud“ Alex
vabadusse, kus endised ohvrid talle kätte maksavad.
Esimese asjana torkab antud teost lugedes silma Alexi
ja tema bande keelekasutus, mida nimetatakse nadsatiks. Selle
Ameerika ja Inglise slängist ja Vene laensõnadest koosneva keelega
harjumine võtab alguses natuke aega, paarikümne lehekülje lugemise
järel pole enam tarvis raamatu lõpus olevaid sõnaseletusi otsida.
Stiilinäide: „Pete’il ja Georgie’l olid teravad nossed, minul
omakorda oli stara hoorasoo kõrilõikamisbritva, millel ma tol ajal
mõistsin kunstipäraselt välkuda ja särada lasta. Me dratsisime,
vana Luuna oma pinnal kakerdavate tšellodega oli parajasti tõusmas,
tähed särasid nagu nossed, mis tahavad draakas kaasa lüüa. Sain
oma britvaga ühe Billyboy kärsa plate-esise pealaest jalatallani
puruks käristada, hästi hästi kenasti, niiet ma plotti üldse ei
kriimustanud. Dratsiv Billyboy kärss märkas järsku, et ta on ülalt
alla lahti lõigatud nagu hernekaun, kõht paljas ja vaesed vanad
bulloksid välkumas, ning läks hästi hästi tujust ära, vehkis
ruukasid ja karjus ja kaotas valvuse, nii et vana Dimi sepp sõitis
talle vuhinal sisse šššššššššš, vana Di oli talle pannud
otse ookade vahele, Billyboy kärss koperdas minema ja pidi oma
kopsud rinnast välja röökima.“ Pole imestada, et Udo Uibo sai
selle tõlke eest 2001.aastal Kultuurkapitali tõlkepreemia.
„Kellavärgiga apelsini“ peetakse tihti ekslikult
ülistuseks vägivallale. Tegelikult on tegemist düstoopiaga
(antiutoopia ehk kakotoopia), mis kujutab fiktiivset ühiskonda, kus
enamasti valitseb totalitarism, vägivald ja masendav sotsiaalne
kontroll. Nii nagu utoopia on kujutlus ideaalsest ühiskonnast,
kujutlus sellest, kuidas kirjaniku arvates võiks ühiskond
täiuslikult toimida, on düstoopia selle vastand, kujutlus sellest,
kuidas ühiskond kuidagi toimida ei saa. „Kellavärgiga apelsin“
käsiteb vägivalla, kurjuse, inimese süngema poole olemust, eriti
aga vaba tahte küsimust.
Autor küsib, kas pealesurutud headusel on üldse
mingit väärtust. Kui headus pole siiras, kas see on üldse headus?
Alexi puhul baseerus ajupesujärgne vägivallatus, vastik lipitsemine
ja argus ellujäämisinstinktil – kui tal tulid vägivaldsed
mõtted, reageeris tema füüsis sellele kohutava iivelduse ja
valuga. Seega pidi Alex olukorrad mitte endale omasel viisil
lahendama, saapaid lakkudes ja pugedes ja halastust paludes. Vaba
tahe on moraalse vasutuse ja inimese väärikuse oluline eeldus.
Alexile pealesurutud meeleparandusel puudub igaugune väärtus, ta
polegi enam inimene, sest tal ei ole valikut. Ellujäämisinstinkt on
ilmselt inimese põhiline instinkt, tuum-instinkt. Sellega
manipuleerides ei jõua me ausate tulemusteni. Alexilt võeti tema
vaba tahe, tal ei olnud enam võimalik ise enda olemusest lähtuvalt
valida hea ja kurja vahel. Valikuta pole aga inimene enam inimene.
Alex oli kui negatiivne dresseeritud Palvlovi kutsu, ebaloomulik,
ebainimlik ka heana.
Iga inimese olemus avaldub valikuid tehes, eriti
kriisiolukordi lahendades. Kas ta lahendab probleemi heaga, mängides
sõnade, emotsioonide ja mõistlikkusega või ta unustab inimsuse ja
ründab mõttetult? Siit jällegi tekib küsimus, kas me oleme ikka
vabad, vabad enda olemusest? Kas me oleme vabad alludes enda
instinktidele, füüsikaseadustele, inimanatoomiale,
psühholoogilistele, sotsiaalsetele teguritele? Kust läheb piir? Kui
tõusta kõrgele-kõrgele, näiteks osoonikihini, ja vaadelda alla
maa peale ja näha, kuidas aastaajad vahelduvad, kuidas vesi voolab
ja puud sahisevad ja linnud lendavad lõunasse ja tagasi põhja, ilma
igasuguse juurdlemiseta, kas see on hea, tarvilik, mõttekas ja kõige
selle juures näha seitset miljardit inimest sagimas, moodustamas
maakerale mustreid kiirteede ja linnade ja enda käimiste, peatuste,
elamisega, olles nii inimene, nii segaduses, mõeldes
kõigele-kõigele-kõigele, kas on siis vaba loodus või on vaba
tahte kuningas inimene? Loodus ei piinle valikute ehk vaba tahte ees.
Inimene aga küll, arvan, et ainsana. Inimese valikuvõimalus ja vaba
tahe teevadki temast inimese. Kas see on kuidagi kõrgem või ei,
seda ma ei tea, arvan lihtsalt, et vabadus on inimsus. Siin puudub
hierarhia, vaba tahe on inimsuse tuum. Sellest kaos, sellest segadus,
sellest ilu, sellest väärtus.
Arvan, et ka romaani pealkiri „Kellavärgiga
apelsin“ on valikuvõimaluse võrdpilt. Apelsin kui midagi
loomulikku, ilusat, elusat, siirast ja lihtsalt toimivat versus külm,
mehaaniline, hingetule distsipliinile allutatud kellavärk. Hästi
geniaalselt kentsakas. Milline selline apelsin küll oleks? Vakuoolid
piiratud terasega, mahl keemiliselt korrektne ja kõrvalkalleteta,
küpsus saavutab tipu täpselt sel kuupäeval ja sel kellaajal,
apelsini kuju on matemaatilist valemit järgides filigraanne kera,
koore paksus igas kohas täpselt sama, hahhahahhaha. Selline apelsin
ajab mind naerma. Selline inimene ajab mind nutma. Mitte, et ma
muidugi oleks pooldanud Alexi toorest ja mõttetult vägivaldset
loomust, aga ma ei saa ka pooldada pealesurutud headust, kuna sel
puudub hing.
Vaba tahte küsimus on minus
alati tekitanud kimbatust, abitust, nõutust, tundub, et ka
Burgessis, tundub tegelikult, et kõigis inimestes. Iga väide
tekitab miljon uut küsimust, iga küsimus tuhat uut vastust ja
lõpptulemuseks on sõnademulin, mis kuhugi ei vii, väsinud
segaduses inimesed, küsimas küsimusi, mis kunagi täielikult
vastatud ei saa, ükski vastus pole nii ammendav, et sellega leppida,
sest inimene ajab taga täiust ja ei lepi pooliku ja vigasega. Pagan
küll. Keeruline ja ilus on olla inimene. Palun ärme löö üksteist.
Kokuvõteks üks tsitaat romaanist endast, mis minu
meelest kõneleb ilusti sellest, kuidas inimene vajab enda vabat
tahet: „“Ma nõuan ühtainsat värki,“ kritšaivaitasin mina,
„ma tahan olla normaalie ja terve nagu staaradel aegadel, ma tahan
tõeliste kärssadega maalenki lõbutseda, aga mitte nendega, kes
ennast kärssadeks ainult nimetavad ja on tegelikult rohkem justkui
reeturid. On see teile jõukohane, mis? Kas mõni tšello saab mind
endiseks muuta? See on mu ainus soov ja see on ainus asi, mis mind
huvitab.““
www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll
No comments:
Post a Comment