Tähed, naba, Matisse ja äravoolu ummistav loode
Henry Miller (26.detsember 1891-7.juuni 1980) oli Ameerika kirjanik ja maalikunstnik. Tema teosed olid omal ajal võrdlemisi uuenduslikud, neis puudub lineaarne narratiiv, tegu on rohkem teadvuse vooluga. Tema romaanid olid aastakümneid mõningates riikides keelatud nende nn pornograafilise sisu pärast. Minu arvustatav teos on tema debüütromaan, mis kirjeldab kirjaniku elu 30ndate Pariisis. Eesti keeles on temalt ilmunud ka jutustus „Naeratus redeli jalamil“.
„Vähi pöörijoon“ meenutab oma kaootilise ülesehitusega kollaaži. Kollaaž, mis koosneb joomingutest, filosoofiast, ennui’st, Pariisi vaadetest, isiklikust ahastusest, lutikatest, sitast, ühiskonnakriitikast, inimesekriitikast, kultuurivaatlusest, näljast, külmast, keppimisest, lootusetusest ja täiesti geniaalsetest assotsiatsioonidest. Umbes nagu paljud tänapäeva romaanid, mis teeb selle lugemise kaasaegsele inimesele lihtsamaks kui kirjaniku kaasaegsetele. Tollal või see tunduda kerjuse sonimise ja hüsteeriana, mis teeb Milleri üheks esimeseks modernseks kirjanikuks. Ta oli suureks eeskujuks biitnikele (küllap on selles oma osa ka Milleri loomingu taunimine üldsuse poolt), paljud Milleri ideed elavad edasi näiteks tuntuima biitnikust kirjaniku Jack Kerouaci romaanides.
Nii nagu biitnikud eitasid äri ja ettevõtlust (pigem nende olulisust, kui täpsem olla), kodanlikku moraali, (sõja)tehnikat, tegi seda ka Miller. „Vähi pöörijoon“, mida enda peas nimetan romaaniks õllealustel, kubiseb selle näidetest. Ühest kodanlikust õhtusöögist kirjutab Miller nii: „Külmad kõõmasilmad. Halvasti lehkav hingeõhk. Kirevad sokid. Ja saiakuubikud hernesupi sisse, olge lahked. Reedeõhtuti on meil alati hernesupp. Kas sa ei taha punast veini? Punane vein sobib liha kõrvale, nagu teada. Kuiv, pude hääl. Kas sa ei taha sigarit? Jah, mulle meeldib mu töö, aga ma ei omista talle mingit tähtsust. Mu järgmine näide sisaldab pluralistlikku kõiksuskäsitust. Pöörlevad kaltsiumlampidega trumlid. O’Neill on omadega läbi. Ma arvan, kallis, et sa peaksid jalga sagedamini pedaalilt tõstma.“ Peategelane kuulab seda kõike kannatlikult, sest tal on nälg ja järgmine söögikord võib olla jumal teab millal. Nälja tõttu surub ta enda väärikuse alla. Esmased vajadused kõigepealt, küll pärast saab raamatus kiruda seda kõõmast hernesupilürpijat. Ja seda Miller ka teeb, mõnuga: „Tundub, nagu oleks ta võtnud välja oma ümberlõigatud noku ja pissiks meie peale. [---] Kui ma mõtlen, kuidas Tania selle lõhkise põiega voodisse ronib, saan ma maruvihaseks. Mõelda vaid, üks vilets koltunud tüüp, kelle trumbiks on odavad Broadway-näidendid, kuseb minu armastatud naise peale. Nõuab punast veini ja pöörlevaid trumleid ja saiakuubikuid hernesupi sisse. [---] Pista persse oma pluralistlik kõiksus ja oma asiaatlik akustika! Ära anna mulle oma punast veini ega oma anjou’d... [---] Sina mine istu purskkaevu juures ja lase mind sireleid nuusutama! Korja kõõm oma silmist välja... ja võta see neetud adaadžo ja keera oma flanellpükstesse!“. Kohtavalt nauditav sapine muie ja sõim kõrvade vahel, issand, kui tore seda lugeda on! Meenub Celine. Kui Celine oleks olnud biitinik, siis olekski tulemus Henry Miller. Saab üldse paremaks minna?
Miller ei ole mingi zen ja teda tõesti huvitab, mis ühiskonnas toimub. Biitnikele heidetakse ikka ette nende tegevusetust, sügavat individualismi (vaieldav, aga see pole praeguse teksti teema). Milleri puhul on see mõneti erinev. Tema hulkuv, ebastabiilne eluviis on protest, vabaduseiha, haakumatus üldkehtivate normidega. Ta hoiab oma suu kinni, kuni kõht on täis ja paar franki taskus, aga see ei tee teda maotuks. Ta ei teeskle paremat inimest, kui ta on. Ta poeb söögi või tööotsa eest persse ükskõik kellele ja on üldse üks kaabakas, aga sellest pole eriti midagi, sest maailm on nagunii hukas ja päästa pole siin midagi. Vähemalt ta ei silmakirjatse. Tema on kaabakas ja naised on hoorad ja mehed on hoorajäägrid. Ta näeb, et kõik on halvasti. Aga tema nn moraalirikkumised on seotud üksnes esmaste vajadustega. Kui nendega on kombes, läheb ta kohvikuterassile ja kirjutab, mida ta tegelikult mõtleb. Ja on pagana läbinägelik, nerootiline ja geniaalne: „Ikka rohkem ja rohkem sarnaneb maailm putukateadlase unenäoga. Maa kaldub kõrvale oma orbiidilt, tema telg on paigast nihkunud; põhjast tuiskav lumi koguneb noaterasinistesse hiigelhangedesse. On algamas uus jääaeg, ristõmblused sulguvad ja kogu maisivöötme viljakas maa sureb ja muutub elutuks luuks. Toll tolli järel jäävad kuivaks jõgede suudmed, jõesängid on siledad nagu klaas. Koidab uus päev, metallisulatuse päev, kus maa lööb kilisema erekollasest rauasajust. Sedamööda, kuidas termomeeter langeb, muutub maailma kuju ähmasemaks; osmoos küll veel toimub, ja siin ja seal ka artikulatsioon, perifeerias aga on kõikidel veenidel laiendid, perifeerias kõverduvad valguslained ja päike veritseb nagu pärak. [---] Tapeet, millega teadusmehed on tegeliku maailma kinni katnud, on lagunemas räbalaiks. Suur hooramaja, milleks nad elu on teinud, ei vaja kaunistusi; peaasi et äravoolutorud korralikult töötaksid. Selleks, et uut tegelikkust hinnata, tuleb kõigepealt lahti võtta äravoolutorud ja paljastada gangreenis roiskuvad kanalid, mille kuse-sugujuhade süsteem varustab kunsti oma ekskreetidega. Tänapäeva lõhn on permanganaat ja formaldehüüd. Äravoolu ummistavad kägistatud looted.“ Üks ilusamaid maailmavalu kajastusi, mis mulle viimasel ajal ette on sattunud. On andestatav, et ta naeris preestrile näkku ja varastas hooralt raha tagasi. Sest preester ei andnud talle leiba ja sõitis oma limusiiniga minema. Ja hoor lasi jalga ja valetas üldse liiga palju. Olge ausad, inimesed.
Samas kogu selle sapisuse sees kõneleb vahepeal üks meeleheitlik, kartlik hing. Ta hulgub mööda tänavaid ja vaatleb kõike nagu ei keegi teine ja sunnitud üksiolek suures tühjuses ajab teda taga ja mõnikord saab kätte. Ja ta kardab. See on selline fundamentaalne hirm, lootusetu, mõttetu, puhtakujuline inimlik piin. Piin, mis tekib, küsides liiga palju, tahtes natukenegi paremat maailma, paremaid inimesi, tahtes mõista rohkem kui võimalik. Piin, mis teeb tõeliselt inimlikust inimesest inimese, parema inimese, loodan. Muidu on küll sitt lugu. „Kartus ja igatsus. Tung paradiisi järele sügaval veres. Tabamatu poole. Ikka alati tabamatu poole. Kindlasti algas see nabast. Nabanöör lõigatakse läbi, antakse laks vastu tagumikku, ja presto! Oledki väljas maailmas, ulguteel nagu tüürita laev. Sa vaatad tähti ülal ja vaatad oma naba. Kogu ihu on silmi täis – kaenlaaugud, huuled, juuksejuured ja jalatallad. Kauge muutub lähedaseks, lähedane muutub kaugeks. Asjad su sees ja asjad väljaspool, pidev voolamine, kestavahetus, pahupidipööramine. Sa triivid nõnda aasta aasta järel, kuni leiad end surnud keskmes, kus sa aegamisi määndud, laguned tükkideks ja lahustud taas. Ainult nimi jääb“.
Miller tunneb, kuidas kõik voolab, peabki voolama, aastaajad vahelduvad, kell tiksub, juuksekarvad ja nahatükid pudenevad meie pealt, pilved on täis inimliku tarkuse mürke ja vihm muutub tõrvaks ja meie rentslid on lootusetult umbes, inimkonna parandamatute vigade kõnts ja läga ulatub juba põlvini ja see hea ja inimlik, mis meis on, noh, kõigil pole, mõnel on see kuskil kurjuse ja ahnuse ja mõistmatuse kihi all surnud juba eos, see väike osa hea meist kardab paaniliselt. Sest kõik ideaalid on olnud ebajumalad ja kõik targad leiutised tapavad kas otseselt või kaudselt ja üleilmsed ideed on olnud ekslikud ja inimene enda pasa sees on muutunud fekaalidest ja rupskitest ja karjetest meisterdatud nukuks ja kõik läheneb lõpule, sest rentslid on umbes. Me oleme valinud vale tee ja läinud nii kaugele, et valikut enam pole, selja taga on ainult udu ja meie räpp, tuumaseen ja fiktiivsed väärtused, ja ees on ainult lõputu hallitusest ligane ja külm ja purunematu müür. Või kuristik. Või mis iganes sümboliseerib hästi absoluutset lõpp-punkti. Milleril on suur hirm. Hirmuga kaasneb tohutu tundeerksus. Sellepärast ongi kogu ihu silmi täis. Sellepärast ongi tema kirjutatu puhas kuld. Oh, kui pateetiline minust, aga ma ei saanud seda kirjutamata jätta.
Ilmselt on Miller nüüd mõnda aega minu jaoks kirjanduslik ebajumal, nädal või nii. Ebajumal sellepärast, et ma ei usu jumalatesse ja nädal sellepärast, et kirjandust on palju ja püüan siiski olla realist. Mul on meeled erksad ja vastamata küsimusi mustmiljon ja raamat võib mõjuda vägagi raputavalt. Miller hoidis mu pead haisva rentsli kohal ja sundis mind vaatama, ise samal ajal hüsteeriliselt röökides, sajatades, itsitades ja tatistades, ma vaatasin ja see lehkas ja oli kole ja ajas mind meeleheitele ja ma nägin. See oli omamoodi risitimine. Ja nüüd käin ma nädal aega ringi ja topin kõigi pead omakorda rentsliavadesse. Et kõik lõpuks näeksid.
www.vanaraamat.ee /Eva-Elise Oll
No comments:
Post a Comment