Arvustus Alain Robbe-Grillet’ romaanile „Kondikava revolutsioonile New Yorgis”

 Väga amatöörliku arvustaja arvustus väga isikupärase kirjutaja romaanist väga isikupärasele lugejale


Oma tagasihoidlikus arvustuses püüan öelda midagi Alain Robbe-Grillet’ teose „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” kohta ja võin üsna veendunult väita, et edasised read ei pruugi suurt midagi väärt olla. Väga keeruline on oma tavalises laadis midagi arvata niivõrd omapärase romaani kohta. Ja samas on minus ääretu vabadusetunne. Loodan, et suudan selle kirjatüki lõpuks end väljendada nii, et oleks aru saada, miks selline tunne on. Ongi üks pidepunkt arvustuse kondikavale olemas. Edasist kondikava nii selgelt ei väljenda. Et ikka haakuks romaaniga.


Ma ei kirjuta seekord midagi autori kohta. See poleks sobilik, arvestades seda mõtet, mida ma Robbe-Grillet’ romaanis kohtasin (kujundlikult). Ainus, mida on vaja teada, on see, et ta oli üks kuulsaim Prantsuse nn Uue romaani esindaja. Samuti jätan ma ära lühikese sisututvustuse. See pole oluline. See pole tavaline romaan konkreetsete tegelaste, aja, voolava narratiivi ja ühese jutustajaga, niiet olekski võimatu midagi kokkuvõtvat loo kohta öelda. See on raamat, mis pole kirjutatud loo jutustamiseks, see on raamat, mis on kirjutatud lihtsalt kirjutamise pärast. Samas ei saa öelda, et tegu oleks täiesti spontaanse ja abstraktse teosega. On elemendid, mida kohtame lugedes jälle ja jälle – maja ees varitsev nuhk, rott, ukse alt voolav veri, tikutoos, plank rohkete reklaamplakatitega, piilujakalduvustega lukksepp, tulekahju, metroo, kokkupandav triikimislaud, jutustaja. Samuti ei saa ma analüüside ühe või teise tegelase käitumist ja motiive ja muud sellist, sest tegelased sulavad üheks, muutuvad kellekski teiseks, on äkitselt üldsegi reklaamplakati näod, fantaasia. Samuti tundus mulle lugedes, et autor on mõned stseenid lavastanud lugejale kui võrdpildi uuele romaanile ja selle segadusele ja spontaansusele. Mu lemmiknäide on selline: „Alatasa leidsin ma neid (kriminaalromaane – arvustaja märkus) vedelemas pea kõikides tubades, kuhu iganes sisse astusin – toolidel, aknaludadel, põrandal. Mul on alati olnud tunne, et Laura loeb neid kõiki korraga ja paigutab raamatud laiali vastavalt autori poolt hoolega kaalutud pöördepunktidele, nii et toast tuppa liikudes rändab ta otsekui ühest jutust teise, kusjuures moondub muidugi iga köite mõte”. Mul oli lugedes sarnane tunne, sest üheselt mõistatavat jutustusliini polnud, need põimusid, sattusid samasse majja, hargnesid ja tulid tagasi, justkui kubistlik maal sõnades.


Kubism on pretensioonikas. Ja nõuab vaatajalt avatust. Nõnda ka „uus romaan”. Enne selle teose lugema asumist tuleb mõelda, mida me raamatutest üldse otsime. Kui nendeks otsitavateks on põnev lugu, intrigeerivad tegelased, ajastu hõng, siis pole see romaan teile. Soovitaksin siinkohal Hermann Hesse esseed „Raamatute lugemisest”. Seda ei tasuks küll täiesti tõepähe võtta, aga arvan, et aitab natuke määratleda milline lugeja igaüks on. Hesse arvates on lugejaid üldistavalt kolme tüüpi, milledel on omakorda veel alatüübid. Ühte lugejatüüpi nimetab Hesse „väga isikupäraseks lugejaks” – „Kolmas lugeja on nii väga isiksus, on nii väga tema ise, et suhtub oma lektüüri täiesti vabalt.” Sel lugejal pole kuigi aukartlikku suhtumist kirjandusse, ta ei kasuta raamatuid erilisemalt kui midagi muud. Ta ei loe, et saada targemaks, et uskuda, veenduda, kritiseerida või maailma kellegi abil tõlgendada – ta tõlgendab ise, mängib kõigega. Seda tüüpi lugeja peab olema teadlik maailma vastandlikkusest ja samaaegsest ühtusest, seetõttu võib ta hermeneutiliselt kirjakunstiteose osadeks jaotada, nendega mängeldes ringi käia, pahupidi pöörata, sest ta teab, et kõik on tõene. Ta mõtleb sidestavalt ja ootab seda ka teistelt. Seetõttu võib ta samasuguse kirega (või siis passiivsusega) lugeda nii kriminaalromaane kui ka Goethe' t. Hesse nimetab sääraseid lugejaid oma fantaasia ja assotsiatiivsuse võime tipul olijaiks - mõnest ajalehekuulutusest võib ilmutus saada. [-] Võib ka lugeda sigarikastilt "Colorado maduro", mängida sõnade, tähtede ja kooskõladega ning seejuures sisimas rännata läbi sajad teadmise, mälestuse ja mõtlemise riigid. Arvan, et niimoodi mängeldes on kirjutatud ka „Kondikava revolutsioonile”. See on teos, mida võiksid lugeda just need väga isikupärased lugejad ja ka lugejad, kes tahaksid viimati mainitud lugeja lugemiskogemust – teos on juba lahti lammutatud ja laiali loobitud. Kirjutatud nii nagu kirjutab väga isikupärane kirjutaja.


Väga isikupärane kirjutaja ei hooli möödunud sajandite kirjanduse „tõdedest”, mida ma ei hakka loetlema, loodan, et jõuavad selle arvustuse lugejani edasises tekstis. „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” puudub see tunne, et lugu saab lahenduse, veel tobedamalt öeldes, õiglus seatakse jalule. Selle loo maailm on muutlik, hoomamatu, polümorfne, etteaimamatu, lugedes ei ole meil oma inimlikkusega midagi peale hakata, sest edasine on tume ja arusaamatu ja hingetu. Inimene ja maailm ei saa üksteisest aru. Nad ei haaku. Seetõttu ei olegi „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” reprduktsioon reaalsusest, see on omaette produkt, see ei ürita meile maailma suuri asju seletada, sest see on võimatu. Samas, kui ma nüüd mõtlen, ehk ongi see just kõige õigem maailma lahti seletamise viise – me ei saagi sellest aru saada. Kirjutades midagi täiesti arusaadamatut, samas aga voolavat ja loetavat, üritas autor ehk illustreerida seda maailmast arusaamise puudumist. Vaatan praegu kolme viimati kirjapandud omadussõna, arusaamatu, voolav ja loetav - maailm on selline. Niiet tegelikult on teos lähemal üldise reaalsuse peegeldamisele kui klassikaline romaan. „Kondikava revolutsioonile New Yorgis” on täis lünki, tühimikke, tagasi- ja edasihüppeid, justkui põrandale laiali puistatud pusletükid, mis peaksid moodustama pildi ja moodustavadki – see on pilt segadusest, mürast, ebaloogilisusest, etteaimamatusest. Tükid sobituvad üksteisega assotsiatiivsete elementidena. Kõik tükid sobivad kõigiga, sest kõik võimalused on võimalikud, sest ümber on pimedus ja tühjus, saatusetus, hingetus.


Arvan, et teose tegelaste ühtesulamine ja koostlagunemine kõneleb uue romaani kirjanike kalduvust psühhoanalüüsi suunas – viimane ütleb, et inimene ei ole tervik, ei ole ainulaadne ega jagamatu. Inimesed on mass, inimene massiosa. Robbe-Grillet on öelnud: „Tänapäev on rohkem seerianumbri aeg”. Lugedes pole meil võimalik kellegagi samastuda, sest kedagi piisavalt konkreetset ei ole, kõik on ühenduses, mobiilsed, kõik tegelased on üks ja üks on kõik. Tegelasest olulisemad on need ühendused, millede kaudu ühe fantaasia on teise reaalsus, uks erinevate olukordade vahel. Võib-olla sellepärast ongi teoses väga detailselt kirjeldatud elutuid asju nagu marmorlaud või plangu sisse lõigatud uks.


Oluline ei ole tegelane, jutustaja, aeg, metafoor, tunded, sümbolid, sidusus, animism. Kõik on üks. Kõik on tühi. Kõik on võimalik. Ja sellepärast ongi minus see vabadusetunne, millest kirjutasin sissejuhatuses. Kõik on võimalik. Ka kirjanduses. Kui ma olin Londonis ja tahtsin minna kunsti vaatama ja mul oli valida Tate Britan’i ja Modern Tate’i vahel, valisin ma Modern Tate’i, sest moodne kunst on nii avatud, et ei saa olla igav, on pretensioonikas ja tekitab alati emotsioone (ka halbu). Kõik need vanad maalid Jeesusest ja Ristija Johannesest on küll toredad, aga kaua neid ikka vaadata? Respekt respektiks, mina tahan emotsioone.


www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll