Sep 24, 2014

Ja pole mul häda midagi

Arvustus Sandor Tar’i teosele „Meie tänav”



Minu arvustus kommenteerib Ungari kirjaniku Sandor Tar'i romaani novellides „Meie tänav”. Sandor Tar on Ungaris tunnustatud kirjanik, kuid internetis on tema kohta vähe materjali. Ta elas aastatel 1970-2005. Kirjandusajakirjades on tema sulest ilmunud luuletusi, novelle ja sotsiograafiaid. Ta on ka saanud mitmeid auhindu.


Tegelikult on raske öelda, kas „Meie tänav” on novellikogu või romaan; tegevuspaik on sama – perifeerne tänavküla, lihtsalt ei ole läbivat narratiivi, pigem erinevate külaelanike lood, mille käigus nad ka omavahel kokku puutuvad. Jah, arvan, et tegemist on novellikoguga, mis omab palju romaanitunnuseid. Romaanis põrkuvad erinevad ideed, see esitab küsimusi ja sisaldab erinevaid tõlgendamisvõimalusi (näiteks lugesin blogidest lugejate arvamusi antud teosest ja need läksid kaheks – kas on Sandor Tari romaan nii masendav, et vahepeal tuli midagi muud lugeda, teine seevastu kirjutas, et romaan oli nii naljakas, et ta soovitab seda kõigile (naljakas see minu meelest kindasti ei olnud)), romaan kujutab elu kui probleemi või mõistatust. Seda kõike „Meie tänavas” on. Samas on tekst novellilikult keskendunud peamisele, on tihe ja läbimõeldud, mõned peatükid lõppevad püändiga, teised on pisut hajusamad, mis on omane avatud novellile.


Tänapäeva eesti keeles on sõna ‚masendav’ omandanud teise tähenduse sellest, mida seee tegelikult tähendab; seda kasutatakse rohkem tähenduses halb või vilets. Kuid kui ma ütlen, et „Meie tänav” oli äärmiselt masendav, ei taha ma öelda, et see oli vilets lugemine, vaid lihtsalt meeletult rusuv. Sandor Tari kirjutamisstiil on masendav. Tema tegelased on masendavad. Tema novellilaadsed tekstid lõppevad masendavalt. Ja sellest hoolimata nautisin ma teost tõesti siiralt – järelikult polnud teos masendav sõna tänapäevases liigtarvitatud tähenduses, vaid raamatu lehtedelt vaatavad vastu nukrad, meeleheitlikud tegelased oma rusuvate probleemidega.


Teos jutustab riigikorra muutuse järel vaesunud meestest ja naistest, kes elavad piiriäärses külakeses, kellelgi pole tööd ega raha, majad, mida hakati suure entusiasmi ja uljusega ehitama, kui veel tööd oli, on pooleli ja räämas, naised löövad litsi, mehed joovad päevad läbi, noored luusivad niisama ringi, külas valitseb moraalitus (isa rahuldab oma täiskasvanud kopsuhaiget poega), laiskus (insener, hiljem töödejuhataja ja lõpuks siiski lihtsalt veetrassi ehituse valvur, kes istub päevad läbi oma putkas ja joob õlut), lootusetus (haige vanapaar, kes unistavad üksteise tapmisest, kuna neile määratud hooldaja neid alandab ja terroriseerib), meeleheide (üks tegelane karjub öösiti hoovi peal kui viinauim hakkab lahtuma ja oleks tarvis peaparandust ja ahastus temast võitu saab). Kellelgi pole raha, aga juua saab siiski, sellele andis üks tegelastest nimega Berez pea et mõistliku põhjenduse – „Joomine võtab tõesti palju raha, aga kui inimene vaatab, et ta hetkekski ei kaineneks, siis tuleb end nii-öelda ainult tasemel hoida, ja selleks ei ole enam palju vaja, aitab paarist õllest ja mõnest topkast. Ainult õhtul on vaja väikest kinnitust, et jääks magama.”. Ta ütleb küla pastorile, keda millegipärast kutsutakse Auväärsuseks, et „Kui siin ükskord kõik kaineks saaksid, ei jõuaks teie meid matta. Veame kihla. Läheksid kõik, rongi alla, konksu otsa, hüppaksid kaevu. Suur on siin kibestumus”.


Teoses tegelikult suurt midagi ei juhtu. Tegelaste jaoks on viimase aja suurimaks sündmuseks see, kui keegi saab uue ratastooli. Novellid on enamasti sel viisil üles ehitatud, et lugeja kujutlusvõime lavale manatakse äsja abiellunud noored, kes on saanud natuke maad selles veel mitte nii patusena tunduvas külas, nad seisavad oma maalapi kõrval, mehe käsi toetumas naise õlale, nad on noored, lootusrikkad, nad ehitavad suure maja suveköögi ja muude vajalike hoonetega, saavad terve posu tublisid ja terveid lapsi ning elavad siin vaikses armas külakeses rahulikult oma elupäevade lõpuni. Kuid siis kaotab mees töö; et aega sisustada, hakkab ta jooma, praegu pole veel tarvis tööd otsida, natuke on säästetud ka. Lõpuks on majast valmis ainult suveköök, naine lasi jalga, sest mees joob ning peksab ja lõpuks ongi mees üksi. Ärkab hommikul üleni külma higiga kaetult, värisedes ja meeleheites, läheb joob kõrtsis 300 grammi pea paranduseks, mis tänu taevale avatakse joodikuid mõistes väga vara. Esimene klaas ei taha edeneda, käsi väriseb, õnneks vaatab kõrtsiomanik mõistvalt mujale, siis võetakse teine 300 grammi, juba hakkab parem, süda läheb pahaks, tahaks oksendada - tähendab olen elus, kõik on veel võimalik. Siis võetakse hõlma alt kaheliitrine pudel ja lastakse see koduveini täis panna, siis saab poe avamiseni hakkama. Enne poe avamist on selle ukse ette juba kogunenud mitmeid saatusekaaslasi, kuigi päikegi pole veel tõusnud. „Nad kõõluvad siin halli, kortsus, pohmeluses näoga, ei räägi suurt üksteisega, anuvad vaid endamisi, et Sarkadi-mutt ja tädi Piroska ärkaksid juba, avaksid juba ukse. Sarkadi-mutt müüb koduveini, tuttavatele annab ka võlgu, ja siin on kõik tuttavad.” Ja nii päevast päeva. Vahepeal klohmitakse kedagi, lüüakse mõnele haigele koeraga jalaga, oksendatakse ja nutetakse küla ainsa puu, Bela, juures, pooleliolevate majade seinte vahel magatakse oma miniaga, räägitakse emaga nilbusi, samal ajal end rahuldades, rõõmustatakse, kui külla kolib üle linna lits ja muud säärast. „Meie tänavas on tolm, vaesus ja hulganisti poolelijäetud unistusi, elusid”.


Samas selles rusuvas pohmeluses ja peaparandamises ja keppimises ja laisklemises ja petmises ja varastamises valitseb siiski teatav sõbramehelikkus. Kedagi ei mõisteta hukka. Oli küll üks vanamees, kellel oli kopsuhaige poeg, mistõttu kummagagi ei suheldud, et mitte nakkust saada, kuid kui poeg suri, aitasid kõik matuseid korraldada ja kõik osalesid, pärast kõrtsis tinutades oldi kuidagi ebatavaliselt vaiksed. Ikkagi keegi oli surnud. Võib-olla ollakse natuke kadedadki, on ju küla mentaliteet ühes novellis üsna täpselt sõnastatud: „Ja pole mul häda midagi, saaks ainult selle jupikese aega mööda, mis veel ees on”. Külaelanikel pole kuidagi oma saatuse eest pääsu, nad on üksteise saatuste peegeldused. Koos ootavad nad postiljoni, kes toob neile kätte (invaliidsus)pensioni ja töötuabiraha, millega tasutakse Sarkadi-mutile ja Piroskale joomavõlg. Jah, on siiski sõbramehelikkus.


Arvan, et kokkuvõtteks sobib katkend Auväärsusest rääkivast jutust: „Tema auväärsus ei armastanud seda tänavat, see oli nii üksluine ja vaene, kõledate ja räpaste, räämas õuedega, kärbestega, haisvad sõnnikuhunnikud, ukseta käimlad, ja keegi ei käi kirikus. Ta oli oma päevikusse juba ammu kirja pannud, et selle tänava õhkkonda iseloomustab mingi laisk rikutus. Siin ei ole inimestel viitsimist nii suureks jumalavallatusekski, et maapõu neid neelaks. Aga nad joovad, petavad üksteist, vannuvad, pussitavad, rikuvad lapsi, tülitsevad, siis tüdinevad ka sellest ja lepivad ära”. „Meie tänav” räägib tavalistest inimestest, kes on lihtsalt meie ajaloole jalgu jäänud.



Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee















"Meie tänav" www.vanaraamat.ee veebipoes


1 comment:

  1. ma olen täna nii põnevil. Olen näinud kommentaare inimestelt, kes olid juba LAPO M-F-lt laenu saanud, nii et otsustasin taotluse esitada populaarsete soovituste põhjal ja alles mõni tund tagasi kinnitasin oma kontol kogusummat 10 500 eurot. See on tõesti suurepärane uudis ja soovitan kõigil, kes vajavad tõelist laenu, taotleda oma e -posti teel: lapofunding960@gmail.com
    Whatsapp +447883183014

    ReplyDelete