Arvustus Tonino Benacquista romaanile „Homo erectus”

Kellega koos kuulutada ülejäänud maailm olematuks?


Mulle sattus kätte üldiselt kriminaalromaane viljeleva prantsuse kirjaniku üsnagi põnev teos. Algul suhtusin sellesse skepsisega, kuna pean millegipärast nn krimkasid mitte nii tõsiselt võetavaks kirjanduseks; juba minu ülikoolis käimise ajal rääkisid õppejõud, et kriminaalromaan on üleilmalises plaanis eksitav, kuna lõppeb alati hea võiduga kurja üle, mõrvar saadakse kätte ja õiglus on jalule seatud, kuid reaalses elus ei ole asjad nii must-valged. Ja see pealesurutud umbusk inimestesse, kes loevad kriminulle, veel hullem, inimestesse, kes neid kirjutavad, on säilinud siiani. Nüüd ehk mõistate, miks paari esimese peatüki jooksul siiski natuke üleolev olin, seejärel avastades, et raamat on hästi kirjutatud ja sisul pole ka viga, natuke häbi tundsin. Don’t judge a book by it’s cover.


Autori kohta on internetis vähe informatsiooni. Autor on sündinud 1. septembril 1961 Prantsusmaal. Lisaks krimkadele on ta ka koomiksikunstnik ja filmistsenarist, ta on ka saanud mitmeid nimekaid auhindu Prantsusmaal. Eestis on tema sulest ilmunud veel romaan „Koer nimega Malavita”.


Minu loetud romaan räägib kolmest erineva saatusega mehest, kes käivad pea et salajastel kokkutulekutel, kus ainult mehed räägivad oma kurbnaljakaid lugusid naistest, seksist, armastusest, suhetest, üksildusest, petmisest, isegi vandenõudest. Kõik jutud tiirlevad naiste või nende puudumise ümber.


Minu lemmiktegelane, filosoof-sotsioloog Philippe Saint-Jean läheb neile koosviibimistele, kuna on hiljuti oma sügavalt armastatud naisest lahku läinud. Ta ei tea isegi täpselt, miks ta seal on. Ta on vaatlev ja analüütiline, oskab iga asja võrrelda mõne metafüüsilise paradoksiga. Ta on veendunud, et need koosolekud on ehe näide meeste peataoleku sündroomist. Teda huvitab „see ilma terapeudita grupiteraapia, üllatuslik meeste nutukoor”. Ta istub murtud meeste keskel kui laboris hiirte käitumist uuriv teadlane, nautides oma intellektuaali positsiooni, olenemata sellest, et just seetõttu lõppes tema ääretult kirglik suhe Juliette’iga („Juliette oli ära läinud selle pärast, mis Philippe’ist oli saanud: mõnede poolt särava intellektuaali positsioonile tõstetu, kes oma seisundit naudib. Philippe Saint-Jean pidas end Philippe Saint-Jeaniks, ja ainult Juliette üksi oli seda märganud”). Philippe kohtub loo jätkudes maailmakuulsa modell Miaga, kellega neil tekib suhe, nad isegi kihluvad. Miast saab avalikkuse silmis nn peaga modell, Philippe seevastu natuke naeruvääristab oma filosoofi staatust. Kirjanik on ilusti sõnastanud Philippe’i missiooni Miaga: „Philippe pidi Miast eemale tõrjuma mõtte, et intellektuaalne elu on otsatu pusle, millest alati mõni tükk puudub. Naine tuleb vabastada mõistmise vajadusest, selle asemel peab ta endale andma võimaluse asju läbi tunnetada. Suhe lõppeb, kuna mõlemad hoolivad liialt välismaailma arvamusest. Kui Mia on imekombel suutunud Philippe’i meelitada puhkusele Kagu-Aasiasse, kus nad muuseas ka tsunaami katastroofi üle elavad, ütleb Philippe minu arvates armastuse kohta päris õigesti: „Ainult need, kes tõeliselt armastavad, võivad, kui nad seda tahavad, ülejäänud maailma olematuks kuulutada. (Meid selles süüdistada ei saa.)”.


Teine mees kolmest on lihtne aknapanija Yves Lehaleur. Tema satub härrasmeeste nutuklubisse oma purunenud abielu tõttu; tema ja tema abikaasa olid ostnud maja äärelinna, plaanisid lapsi ja mõlemale meeldis nende töö, kuid ühel ööl pärast töökaaslaste koosviibimist rohke viina ja šampanjaga, ei tule naine koju, vaid lahkub baarist seksika go-go-dancer’iga ja veedab temaga meeletu öö. Yves kuuleb sellest oma sõbralt, kes ka räägitud peol osales. Pärast seda on Yvesi naine tema jaoks räpane rikutud libu, ta ei suuda mingil juhul andestada. Ta leiab, et naine on langenud tuunitud meeste võrku ja end sellega naeruvääristanud. Sõnad nagu ‚armastus’, ‚õrnus’, ‚abielupaar’ tekitavad temas nüüdsest okserefleksi. Naise pisaratel pole mõtet, Yves on vankumatu ja lahkub koos oma raske tööga teenitud rahaga. Üksindus ja lihahimu tekitab temas mõtte kohtuda prostituudiga, algul kohtub ta vaid ühe, Krisiga, kuid peagi tema isu kasvab – ta on otsustanud armatseda igasuguste naistega – paksude, värviliste, ilmadaame kehastavate, umbkeelsete jne jne prostituutidega. Üks libudest soovitab teist, teine kolmandat ja nii ongi Yves libu-ahelasse köidetud. Alguses on kõik tore, ta ei tunne end neist naistest paremana, ta tahab lihtsalt kogeda kogeda kogeda erinevaid naisi. Kui Yves on juba väga sügavale vajunud, kisuvad asjad viltu seoses tema nelja lemmiklõbunaisega. Üks varastab tema tagant, teise kupeldaja peksab ta läbi, kolmas ilmub tema ukse taha läbipekstuna ja neljas on veendunud, et on Yvesist rase. Yves reageerib sellele omapäraselt – ta aitab oma nelja lemmikut, et nad oma elukvaliteeti parandaks. Minu meelest väga üllas, eriti arvestades, kuidas ta neid „kasutas”.


Kolmas ja viimane mees on Denis Benitez, barmen. Tema lugu on vast kõige kurbnaljakam. Tal pole kunagi naiste puudumisega probleeme olnud, restoranis töötades polnud ebatavalised salvrättidele kirjutatud komplimendid ja mobiiltelefoninumbrid, ta oli naistega olnud ajaviiteks, oskamata neid hinnata. Kuid äkitselt kõik muutub, üksi naine ei pööra talle enam tähelepanu. Lõpuks on tema üksindus muutunud niivõrd talumatuks, et ta lepiks ükskõik missuguse naisega, peaasi, et tema ellu tuleks naine! Ta otsib ja mõtleb ja vaagib, mis tema tõrjutuse põhjuseks võiks olla, kuid ühelegi adekvaatsele järeldusele ta ei jõua. Lõpuks lepib ta vandenõuteooriaga – naissugu on ta välja valinud, et maksta tema näol kätte kogu meessoole. Sellise utoopia käes langeb mees raskesse depressiooni ja lõpetab hullumajas. Ta peab end „päeval ja ööl kuristiku põhjas kössitavaks jäigastunud inimkarkassiks, kes oli sunnitud masendusvalu peletamiseks siniseid, valgeid ja rohelisi tablette kugistama”. Vaimuhaiglast vabanedes magab ta kogu aeg, kuni tema ukse taha tuleb võõras naine ja keeldub lahkumast, lõpuks laseb Denis ta sisse ja naine jääb – lihtsalt keratab diivani peal ja loeb, ei räägi Denisiga, välja arvatud hetked, mil Denis üritab oma lendava fantaasiaga pihta saada, mida naine temast tahab: küll arvab ta, et naine otisb meest, et rasestuda, et naine on tema pettekujutelm, et naine on reality-show’ st ja igale poole kaamerad peitnud jne. Lõpuks Denis armub, kuid naine ütleb, et peab edasi liikuma. Ühel ööl toob Denis pärast pidu töökaaslastega ühe näitsiku koju, kättemaksuks, et salapärane sissetungija vastuseid ei anna, ja leiab magamistoast kirja: „Usun, et oled nüüd kosunud. Ole õnnelik, sa väärid seda. Marie-Jeanne.” Naine oli seal, et teda terveks ravida. Armas.


Mida siis kokkuvõtteks mu käsitletud raamatu kohta öelda? Ka krimikirjanikud võivad kirjutada kaasahaaravaid, mitte mõrva, röövi, terrorismiohuga lõppevaid raamatuid. Tundub, et autor tahab meile öelda, et ärge laske käest, mis teid õnnelikuks teeb, armastuseta on elu põrgu ja me hakkame hakkame kas liialt filosofeerima üksinduse eesliste üle, hoorama või langeme sügavasse tumedasse auku. Naisena leian pärast seda raamatut lugedes, et naised ja mehed polegi nii erinevad, kõik ihkavad armastust ja seda kedagi, kellega ülejäänud maailm olematuks kuulutada. Kolm pool tärni viiest.


Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Homo erectus" www.vanaraamat.ee veebipoes

Arvustus Hermann Hesse jutustuste kogumikule „Nürnbergi reis”

Maailm on seebimull või ooper, lõbus mõttetus


Minu tagasihoidlik arvustus mõtiskleb eesti keeles värskeimalt ilmunud Hermann Hesse teose „Nürnbergi reis“ üle. Teos koosneb kirjanduslikust triptühhonist, kuhu kuuluvad jutustused „Lapsehing“, „Klein ja Wagner“ ja „Klingsori viimane suvi“ ning Hesse isikliku filosoofiaga pikitud reisikiri „Nürnbergi reis“.

Usun, et vähe on neid, kes poleks lugenud mõnda Hesse teost või pole temast midagi kuulnud, kuid arvustuse žanrile omaselt ütlen siiski kirjaniku kohta paar sõna. Hermann Carl Hesse sündis 2. juulil 1877. aastal ja tegutses kuni 9. augustini 1962 prosaisti, luuletaja, esseisti, maalikunstniku ja väikest viisi muusikuna. 1890ndal aastal alustas ta õpinguid teoloogia alal, kuid põgenes evangeelsest koolist, pidades mitmeid ameteid, nende hulgas näiteks raamatukaupluse töötaja, mehhaanik ja antiigimüüja. Kirjutama hakkas ta 1904. aastal, olles 27-aastane. Ta reisis palju, enamjaolt Euroopas, kuid jõudis ka Indiasse. Ta oli abielus kolm korda, esimesest abielust sündis kolm poega. 1946. aastal sai ta ka Nobeli preemia.

Esimene jutustus „Lapsehing“ jutustab 11-aastasest poisist Emil Sinclairist, keda hommikust saati on vaevanud omamoodi must südametunnistus, kõik tundub talle trööstitu, surnud ja heidutav. Kõige üle domineerib „meeleheite tunne, mis ütleb meile, et aeg on otsatu, et me jäämegi pisikesteks ja võimetuteks ning et kogu see elu on mõttetu ja vastik“. Ta naaseb koolist ja soovib kogu hingest rääkida oma isaga, tõsise ja mõtliku mehega, et see võtaks selle raske ja võõra tunde ära. Vaikselt hiilbki ta mööda treppi isa toani, koputab ja saamata vastust, siseneb. Ta katsus isa asju, sest „keegi ei lunastanud mind ja minus endas polnud vabadust teha midagi muud kui seda, mida tahtis deemon“, varastas terassulgi ja kuivatatud viigimarju suhkrus, ise seejuures tohutult kannatades, sest ta oli taaskord langenud pattu ja alatusse, murdnud kõige suursugusemaid moraalinorme ja tõotusi. Poiss piinleb suurte küsimuste käes, millest priid pole ka täiskasvanud – kas kangelased ja esimesed kristlased ei tundnud halbu tunge, kas pärispatt on neile täiuslikele inimestele võõras, „kas pühadus ja õilsus oli ainult väheste, haruldaste, väljavalitute osa, „kas jumal polnud koletis, hullumeelne, rumal ja vastik veiderdaja?“, sest ta sundis inimlooma olema pooluseline – üheltpoolt vooruslik ja hea, teiseltpoolt deemonitest vaevatud ja halb ja seda lihtsalt jumala lõbuks ja ajaviiteks?

Poissi vaevab mäss, millest kirjutas ka Camus „Mässavas inimeses“ : „Mässaja tõestab kangekaelselt, et temas on midagi, mis väärib ja mis nõuab, et seda arvesse võetaks“ ja „kaotatud universumis on elu ainult kuristikes, kuhu tulevad väänlevad inimolendid, värisedes raevust ja nautides oma kuritegusid, et neada loojat“. Arvan, et jutt käib sarnasest mässust, kui Hesse paneb Emili pähe et kujutlused kuritegudest, millega ta maksaks kätte maailmale ja loobuks iseendast ja hävitaks end.

Koos raske inimloomusele omase mässuga põgeneb poiss õhtul kodust, kakleb oma sõbraga, naaseb koju, kus teda haletsetakse ja poputatakse kuni järgmise hommikuni, mil isa tema kuriteo avastab. Poiss ei tunnista oma tegu, mõtleb välja kõige kavalamad valed, samal ajal kui tema „sees, kurgus ja sisikonnas istus kurat ja kägistas mind“. Ilmselt mäletame me kõik lapsepõlvest seda tunnet, seda vajadust näida veel natukene hea, veel natuke olla süüta, mis on ju tegelikult täiesti mõttetu, sest lähenev vahelejäämine, etteheitvad pilgud ja karistus annulleerivad selle nn hingepuhtuse (mõneks ajaks). See on jutustus, mis avab meile Hesse hea-halva, duaalse filosoofia üpris selgelt.

Teine jutustus on „Klein ja Wagner”. See räägib hoolivast pereisast, tublist ametnikust, kes põgeneb koos varastatud raha, võltspassi, revolvri ja kodukootud auväärsusega lõunamaale. Ka see lugu räägib kurjategijaks olemisest, õigupoolest selle raskest koormast („..kui vaid teataks, kui hullupööra vaevaline on kurjategija olla!”). Teose esimeses pooles vaagib Klein selle üle, mis teda selleni viis. Üldiselt jõuab ta järelduseni, et süüdi on tema abikaasa ja nendevaheline abielu, mis võttis Kleinilt tema suured unistused ja asendas need tolmu, koorma, pika tee, leitsaku ja väsinud põlvedega. Rongiaknast lõunamaised vaateid silmitsedes mõistab ta, et teda ootab uus elu, ta ei unista enam surmast, ta oli üksipäini oma tunnete meelevallas ja kaitsetu saatuse keerdkäikude ees. Ta ei pidanud enam võitlema kohutava fantaasiga, milles ta tapab oma perekonna ja seejärel iseenda. Need veretöö pildid tekkisid temas siis, kui ta kuulis sarnasest nelikmõrvast; esiti ta väljendas ääretut mõistmatust ja viha mõrvar Wagneri vastu, kuid see tulenes sellest, et sügaval sisimas ta mõistis ja paradoksaalsel kombel ei suutunud ta mõista, kuidas ta sai mõista. Ka temas, nagu esimese jutustuse Emilis, ussitas kuritegu ja mäss, pühade kohustuste minemaheitmine ja üksindus. Öösiti tabavad tega väga äärmuslikud paanikahood, ta on jäetud „läbini inetute, haiget tegevate ja alandavate tunnete” kätte, „kõik need vastikud tunded, mis temas vaidlesid, ühinesid kohutavaks, lämmatavaks, tapvaks hirmuks, südamel ja kopsudel lasuvaks kuratlikuks luupainajaks, mis aina uuesti kasvas kuni taluvuse piirini”.

Klein pendeldab pidevalt ääretu lumma, lõunamaise muretuse ja eespool kirjeldatud paanikahoogude vahel. Ühel päeval pargis vegeteerides möödub temast väljakutsuv ja kõrk helemetalse kollast värvi soenguga naine. Naine heidab talle vaid korra pilgu, kuid Klein ärritub sellest nii, et öö on rikutud. Ta on jällegi kahe äärmuse vahel – üheltpoolt ihaldab ja mõistab ta seda kaunist naist, kes end mingib ja on ehk pisut odav oma võrksukkade ja miniseelikuga, kuid saades naiselt üksnes põgusa pilgu, ärkab temas taas too ontlik konservatiivne ametnikuhärra, kes põlgab võrgutavaid seltskonnanaisi („Miks oli ta viinud selle pilgu vastu lahingusse selliseid sõnu ja mälestusi, mis kuulusid tema kunagisse maailma, sõnu, millel polnud enam mõtet, põhjuseid, mida ta enam ei uskunud?”). Narratiivi käigus ta tutvub selle elegantse seltskonnadaamiga, kelle nimi on Teresina. Ta jägib teda kuursaalis, kui too tantsib ning lõpuks istub lummas naise seltskonda. Juba järgmisel päeval avaldab ta naisele armastust. Naine oli temas tabanud sama pooluselisuse, millest eespool kirjutasin, ta räägib Kleinile, et algul tundus too kui „ebameeldiv filister, nagu mees, kes on harjunud viha omaenda suutmatuse pärast teiste peale välja elama”, kuid hiljem kui mees, kes on „ainus inimene maailmas ja nagu oleks tal läbinisti ükspuha, mis temaga või kogu maailmaga sünnib”. Nende vahel tärkab kummaline armulugu, mis viib neid kohvikust kohvikusse, kasiinost kasiinosse, nad elavad Kleini röövitud rahaga muretut pillavat elu, mis naisele sobib, mehele ka, kuigi pool ajast võitleb ta oma deemonitega, kes loo lõpus ka võitu saavad. Mis moel? Lugege. Klein on Hesse loomingu esimene Stepihunt.

Kolmas jutustus räägib ekspressionistliku maalikunstniku Klingsori viimastest elukuudest. Klingsor armastab veini, naisi ja idamaist luulet. Ta võtab oma viimasest suvest ettenägelikult võimalikult palju, nautides loodust, oma kolme kirge ja loomepalavikku, kuna tunneb surma endale kuklasse hingavat. See jutustus on kirest, emotsioonidest, värvidest, lõunamaisest loodusest, kogemuste kogumisest, kuid „ükski inimene ei suuda säärast leegitsevat elu kaua taluda.. Keegi ei suuda pikemat aega, päevad ja ööd kõiki oma tulesid, kõiki oma vulkaane põlemas hoida, keegi ei suuda rohkem kui ainult üürikeseks ööd ja päevad läbi leegitseda, hõõguda iga päev tundide kaupa pingelises töös, hõõguda iga öö tundide kaupa pingsas mõtlemises, aina nautida, aina luua, püsida aina kõikide meelte ning erkudega kirka ja valvsana..”. See leegitsev Hesselikult poeetlline surmakuulutus on juba teose alguses (mis polegi teab mis pikk). Klingsor piinleb aja käes, ta ei suuda mõista milleks on tarvis seda piiravat järgnevust. Relatiivsusteooriast tuleneb, et kellaga mõõdetav aeg võib eri inimeste jaoks olla erinev. Kuid need erinevused on kõigile inimestele ühtmoodi teadvustatavad. Aega ennast võib ka mitte olemas olla. Ja kui aeg on olemas, siis ei pruugi ikkagi olemas olla aja voolamist. Kant'i järgi on aeg koos ruumiga kaemuse aprioorne vorm, mis korrastab inimkogemust, kuid ei kuulu asjale iseeneses. Miks me siis siiski läbi põleme? Enne kui teleka ees seda aprioorset vormi kulutame, võiksime elada, sest ükski tundmus pole vääritu. Hea, väga hea on neist igaüks. Hesse tekitas mus tahtmise e l a d a.

Viimane kirjatükk toredas raamatus on päevikulik reisikiri „Nürnbergi reis”. Arvan, et siin räägibki Hesse kui Hesse. Millest ta siis räägib? Algus on pikk (heas mõttes) heietus sellest, miks ta oma reisi Nürnbergi suunas üldse teeb; ta ei kuulu omasõnutsi inimeste hulka, kes on teadlikud oma tegude selgetest põhjustest. Reis leiab aset pigem soodsate kokkulangevuste tõttu – teda kutsutakse mitmesse linna oma luulet lugema, ta on lubanud külastada mõnda kauget sõpra ja tunneb tungi külastada ka teisi lähedal asuvates linnades elavaid sõpru ning ta on armunud muinasjuttude ja romaanide tegelastesse, kes tolles Saksamaa piirkonnas tegutsesid. Hessele ei meeldi reisida. Ta tahab, et tal oleks võimalus kirjutada, maalida, lugeda, teha mittemidagi oma eraklas ja unerohtu võtta. Talle ei meeldi tundide viisi rongis istuda, ta tahab igasse linna peatuma jääda, veini juua ja magada. Ta räägib ka palju huumorist (tema sõnul on see nende inimeste väljamõeldis, kes kannatavad, et nad suudaksid seda vaevarikast elu siiski taluda ja ehk ka koguni kiita. Tsitaat: „Ei, sellele naljakale maailmale polnud vaja seda au osutada, et teda tõsiselt võtta). Teoses on palju edasi antud väikeste saksalike linnade atmosfääri ja inimesi ning Hesse erakliku elu intiimsusi, tema sõpru, tema mõtteid. Sobib hästi kogumiku lõppu.

Raamatu lõpetades olin segaduses – kas Hesse arvab, elu on äärmuslik piin oma deemonite ja tujudega või kõigi võimaluste maa? Kas mina arvan, et elu on vaev ja piin või seebimull ja ooper? See selleks. Üldiselt, on tore, et Hesse oma ehk veidi vanamoelise ja raskepärase kirjutamisstiiliga siiski kõnetab 21. sajandi inimest. Ta tegeles üldinimlike küsimustega ja jättis neile vastmata. Tehke oma valik. Nüüd on ilmselt olulisim Hesselt eesti keeles ka ilmunud.



Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Nürnbergi reis" www.vanaraamat.ee veebipoes

Cees Nooteboom „Rituaalid“

Ma olen maailmal jalus ja maailm on minul jalus.

C. Nooteboom on väga tunnustatud Hollandi kirjanik, poeet ja ajakirjanik. Ta on saanud rohkelt kirjandusauhindu ning olnud Nobeli preemia kandidaat. Eesti keeles on temalt vee l ilmunud Mati Sirkli tõlkes „Järgmine lugu“.

Teos, mida ma tagasihoidlikult arvustada püüan, räägib kolm eksistentsialistlikku lugu, mille keskmes on mees nimega Inni Wintrop. Mees eksleb sihitult läbi elu, kirjutab horoskoope, müüb kunsti, huvitub börsist, on mugav diletant, kel raha tänu sugulastele on täpselt nii palju, et ei pea midagi tegema. Teda kummitavad hämarad eelaimdused ja sügav hirm millegi ees, mille kohta pole veel sõna.  Teda saadavad igal pool kummalised juhused, millele ta siis üritab tähendust, selgitust, tõlgendust anda, et luua mingisugune mõte ses kaootilises maailmas. Tsiteerin: „Ta pidas elu üheks tiba veidraks klubiks, mille liikmeks ta juhuslikult sattunud oli ja kust võis ilma põhjust esitamata taas välja heidetud saada“.

Esimene lugu toimub 1963.aasta Amesterdamis. Inni naine Zita jätab Inni itaallasest fotograafi pärast maha, mille tõttu Inni kirjutab selleks päevaks oma tähtkujule horoskoobi, mis ennustab lahkuminekut ja enesetappu.  Inni peab end tühimikuks, kameeleoniks, kellekski, keda pole olemas, kellekski, kes laseb end kõrvale juhtuda, nagu ütleb tema kohta üks sõber; lahkumineku valu ja alandus aga mõjub mehele nii, et ta tunneb viimaks enda olemasolu  („jagamatu massiivne objekt“) ja üritab end üles puua, sest :“See oli kaos, ja kaos oli see, mis teda selles elus kõige rohkem hirmule ajas, kaos, millesse ta tagasi paiskub, kui Zita ta maha jätab.“ Talle meeldib aega lohistada enda järel kui mingisugust massi, nii minevik kui tulevik on tema jaoks kui amorfne ruum.

Teine lugu toimub 1953.aasta Amsterdamis, mil Inni oli veel noor mees. Selles loos kohtub Inni Arnold Taadsiga. Taads on ääretult pedantne, ta ei salli hilinemisi, muudatusi, inimesi, tema kodu on kui klooster, kus ta on „iseenda munk ja iseenda abt“. Lugu lõppeb surmaga – Arnold Taads leitakse surnuks külmununa oma mägionni lähedalt. Tema arutluskäik – „Ja ühel päeval ma mõtlesin: maastik, mis – öelgem nõnda – oma objektiivse majesteetlikkusega Jumala idee esile manab, võib muidugi sama hästi ka tema äraoleku esile manada.“ – kõlab natuke nagu ennustus tema surmale, kui ta külmus, kadus tema jumal ja kadus tema maastik. Olles ise eksistentsialistliku filosoofia huviline, äratas selles loos erilist huvi Taadsi kriitika selle filosoofilise voolu suunas – ta ei suuda nõustuda Sartre ideega, et me kõik vastutame maailma eest, teiste inimeste eest, ta ei mõista, miks ta peaks seda tegema, ta ei suuda hoomata iseenda valimise kaudu maailma valimist, sest tema „pole midagi palunud“ ja temal „pole mingit pistmist selle jõuguga, keda ma enda ümber näen“.

Kolmas lugu sünnib 1973.aasta Amsterdamis ja seal kohtub Inni Arnold Taadsi poja Philip Taadsiga. Pean ütlema, see oli mu lemmiklugu. Sünge, tseremoniaalne,  valusalt aus ja tugevat intuitsiooni nõudev lugu. Autor on loo alguses tsiteerinud E. M. Ciorani: „Mitte sündida on kahtlemata parim võimalik retsept. Paraku pole see kellegi võimuses“.  Philip Taadsiga kohtub Inni idamaiste kunstide poes, kus Taads imetleb teetseremoonia tähtsat komponenti – raku-kaussi. Miski tõmbab Innit selle kummalise mehe poole ja vist ka vastupidi, miks muidu ta ennast talle nii avab. Ta elab mingisuguses ideaalses vooruslikumas Jaapani kultuuris („Tänapäeva Jaapan on vulgaarne. Meie olema ta nakatanud. See hävitaks mu unistuse“). Ta elab oma üleni valges kloosterlikusja ei otsi väljast suurt midagi, kuid oma toas otsib ta iseennast, et end päästa („Minu unistus. Minu pääsemine“. ) Elu on talle koormaks, maailmast on vaja lahti saada, ta tahab vabaneda asjast, mis ta on, ta leiab, et „on talumatu vajada olemasoluks keha“.  Arvan, et ta oligi põhimõtteliselt juba kõigest vabanenud, sest enamuse ajast veetis ta lihtsalt istudes, ta „mõtleb eimillegi üle“. Ta on mõistnud, et vastandid on põhimas üks ja seesama ja et kui kaob tema, ei kao tegelikult mitte just eriti palju („Minu mina pole midagi ainulaadset“.). Loo lõpupoole saabki Philip Taads oma püha raku-kausi ja korraldab Innile ja kunstikaupmehele teetseremoonia, mida kunstikaupmees nimetab „reekviemiks kolmele mehele“. Varsti pärast seda leitakse Philip Taads uppununa. See, kes elust välja astub, ei ole harmooniline. Kuigi isa ja poeg üksteist ei tundnud, on nad väga sarnased, nad on iseseisvalt jõudnud misantrooplikele järeldustele inimkonna suhtes ja vastandavad endid maailmaga, nad on otsustanud elada eraldatuses, nad ei harmoniseeri ja leiavad lahenduse surmas (mõlemad surmad olid enesetapud). 

Raamatus küsitakse palju väga olulisi küsimusi – mis on elu mõte, kas kõik on ühtne, kus on jumal, kas on jumal, kes olen mina, mis on elu ja mis on surm – teos on olemise filosoofia ilukirjanduslikus kuues.  Kõik tegelased otsivad kohta ses maailmas ja ei leia seda, sest seda pole. Kõik püüab tähendada midagi, kuid ei tähenda.  Ma olen maailmal jalus ja maailm on minul jalus.





Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Rituaalid" www.vanaraamat.ee veebipoes

Arbati lapsed

Arbat sööb oma lapsi.

            Arbat – kui palju erinevaid kandu on seda tänavat kulutanud, kui palju ilukirjandust on seda tänavat kasutanud. Nimekaimaks on tänaseks siiski jäänud Andrei Rõbakovi romaan “Arbati lapsed.”

            “Arbati lapsed” on esimene osa tetroloogiast, valminud juba 1960.-tel aastatel ja liikunud samizdatina käest-kätte. Paar korda ka peaaegu trükki jõudnud, kuid oodata tuli siiski 1987. aastani, et lõpuks kirjastatud saaks. Esimene trükk müüdi läbi imekiiresti. Siinkohal tuli vene lugejale appi ka kirjastus “Eesti Raamat” ja andis täiendava venekeelse trüki välja juba järgmisel aastal. Sama kibekähku sai teos üllitatud ka eesti keeles. Paari aasta pärast avaldati ka tetroloogia järgmise osa eestindus -  “1935 ja järgnevad aastad”.  Kuna raamatud on orgaaniliselt seotud,  kodude ja antikvariaatide riiuleis kõrvuti, käsitleb siinne arvustus mõlemat osa. Tegevusliinid järgnevad osast ossa sama seotult kui peatükist peatükki. Vaevalt võiks kohata kedagi, kes suudaks peatuda pärast esimest osa ja mitte haarata teise järele, sest esilekerkivad küsimused on painajalikult huvitavad ja tegelaste saatused kaasahaaravad.

            Autor  Anatoli Rõbakovi elulugu on kui kujundatud kirjanikuteeks – sündida 1911. aastal Ukraina juudina, kolida lapsena revolutsioonijärgsesse Moskvasse, saada tudengipõlves absurdsetel alustel represseeritud, aga siiski nii kergelt, et hing sees ja keha kõnnib – raiskamine oleks mitte neid kogemusi kirjutamisse panustada. Rõbakov pole oma eluloost võtnud vaid inspiratsiooni ja olustikutundmist, vaid ka autobiograafilisi jooni. Teose tegevustik toetub Moskva tudengi Saša Pankratovi käekäigule eelmise sajandi kolmekümnendate Nõukogude Venemaal. Noormees, ta lähikondsed ja kaaslased elavad pealinna elitaarses piirkonnas - parteiladvikuga seotute Arbatil. Erilise õrnusega on autor joonistanud välja Saša jooned, iseloomu ja muud. Saatusejoone ongi autor Sašale suuresti enda järgi tõmmanud – transpordiinseneride instituut ja  kolm aastat asumist nõukogudevastase propaganda eest. Saša sai oma paragrahvi süütu seinalehe eest. Vaevalt see autorilgi loogilisem oli, selleaegsed süüdistused suutsid harva ilukirjandust ületada. Nagu noortele ikka, on ka Sašale oluline  sõpruskond, raamat kirjeldab ka nende elukäike, isiksuste ja suhete kujunemist. Samal tänaval ja samal ajal kasvanute elukäigud võtavad selgelt erinevaid suundi – kes püüab kohanduda ühiskonna keeruliste oludega, kes sellest isiklikku kasu lõigata ja kes jääda iseendaks. Represseeritult pole Saša vastandumine ühiskonnale lõpuni vabatahtlik. Taas päris hea käik autori poolt - see jätab raamatu ilma imalast idealismist, kus peategelane ujub kangelaslikult vastuvoolu, sest jõe lähtmes kutsub teda ainult ta enda ebainimlikult suur südametunnistus. Ei, Arbati lapsed on elulähedaselt varjundirikkad, nende iludel ja koledustel on inimlikud tagamaad. Samal ajal, kui Saša maailmavaadet avardab asumisel kogetu, pürib naabripoiss üha kõrgemale julgeolekuorganite tööriistaks. Ning ka ülekuulatavat lüüa suutval uurijal on kujunemislugu – valik- valikult, juhus- juhuselt. Seik- seigalt ja samm- sammult leidsid end ja oma maailmavaateid ka tüdrukud. Varjat neist näib autor tõeliselt jumaldavat - lõbus, kui võimalik, tõsine, kui tarvis, see ta on. Kui tõugatuna Saša absurdsest arreteerimisest muutub Varja vaade ühiskonnale järjest kriitilisemaks, püüab ta õde Nina endiselt uskuda nõukogude ideaalide puhtust ja kõrgust. Aeg on selline, kus tuleb noortel kindlalt ja kiiresti valida maailmavaade, sellest ei pääse teisedki sõbrad ja sõbrannad, ea- ja hoovikaaslased. Erinevalt tänapäevast ei otsustanud vaated toona suuresti vaid seda, kelle kõrval sa istud salongivestlusel. Inimese käekäik sõltus palju otsustavamal määral suhetest ühiskonnaga. Tasub võrrelda, seda enam, et väga realistlikult on autoril õnnestunud tuua välja terve vikerkaar kujunevate isiksuste vormumisi, mida ei varjuta ka noorte haarav suhetepundar ja sündmusterikas igapäevaelu. Karmidel aegadel kindlatele karakteritele ehituvad saatused, mis ei lase raamatut käest panna.

             Teose populaarsust on kindlasti taganud ka see, et Rõbakov on niiöelda lugejasõbralik kirjanik. Enamgi veel – lugejate sõbralik kirjanik, lugejaid on ju erinevaid. Raamatul on kaks pealiini -sündmuste ja emotsioonide rohke liin noorte moskvalaste eludest ning niiöelda kabinetiliin. Kabinetis toimus Rõbakovi nägemust mööda see, mis suuresti algas Stalini peast. Justnimelt peast, sest hinge polnud tema tegelaskujule ette nähtud. Stalini hing surmati legendaarse kirjeldusega ta esimese abikaasa matustelt, kus ta oli öelnud, et sellega surid temas kõik soojad tunded inimeste vastu. Nii ongi raamatu sündmusteaegne Stalin vaid kaalutlev ja mitte tundev, paranoilisuseni kaalutlev ja oma otsuseid tundetult elluviiv. Lugeja, keda huvitab just kaevata autori juhatusel Stalini võimalikesse mõtetesse, skeemidesse ja strateegidesse, saab keskenduda eeskätt sellele liinile. Erinevad peatükid on selgelt eristatud, Stalini vahepealsele muudele tegevustele ohverdatult katkestatud mõttelõnga leiab kergelt järgmistelt lehekülgedelt taas üles. Keda jällegi haiglase vanatoi siseilm, must ja kibe kui piibupigi, ei huvita, saab lennelda segamatult koos noortega mööda nende saatusi ja lapata kergel käel edasi kabinetilehed. Ühe liini hooletult lugemine ei sega teise järgimist, samas pole liinid üksteisest ka hermeetiliselt lahutatud – ühendavad neid otsused noorte saatuste taga, kabinetist tulev ühiskondlik õhustik ja lõpuks ka noorte luust ja lihast  sugulased, kes otsapidi suisa Stalini enda ringkonda kuuluvad. Liinide seotus ja eraldatus on seega kirjaniku poolt meisterlikult lahendatud, ja nagu öeldud, ääretult lugejasõbralikult.

            Noorte tipuni kõrgetel kohtadel asuvatel sugulastel – eeskätt Saša onul – on aga ka oluliselt kandvam ülesanne kui vaid jutustuse liine siduda. Nii nagu tegelaste elukoht - prestiižne Arbati tänav ja laitmatu päritolu, kinnitavad ka võimudele lähedalseisvad sugulussidemed fakti, et repressioonide eest polnud keegi kaitstud. Lugeja on ju alati kangelasest targem: “Mina plaaniksin oma pangaröövi  nutikamalt,” käib kriminullilugeja peast läbi:”ega jääks vahele. “, “Ma põgeneks õigel ajal Hollandist,” arvab Anne Franki isa kohta päeviku lugeja, “Ma oleks kuss ja ettevaatlik, et mind ei arreteeritaks, ma oleks kuidagi kavalam” käib täiesti inimlik mõte läbi alateadvuse lugedes karme saatusi karmidest aegadest. Rõbakov on kõik selle eos välistanud näidates lugejale, et kuitahes kindlustatud keegi poleks ka oma mõistuse, positsiooni või sidemetega, võib võimude omavoli ta elu segi paisata kindla vääramatusega. Näitab, et kive visati ka Kremlist kiviviske kaugusel olevate inimeste pihta, mida Arbati elanikud ka olid, nii ülekantud kui ka täiesti otseses mõttes. Ei pääseks ka sina, lugeja. Ja eks ta õige ole lugedes mitte keskenduda üleolekule, vaid arusaamisele.

            Kummardust väärib autor ka selle eest, et käsitledes just koledate kolmekümnendate teist poolt ei eita ta varasemaid repressioone. Väga õiglases proportsioonis ta neid esile ei too, aga pole viga, sest on teoseid, kus enne 1935. aasta represioone hukkunud miljoneid ei peeta üldse miskikski. Kunstilise võtte abil lugejani ühiskonna katastroofilise seisu kirjeldamise eest ja hetkel hoolitseb ühiskorteri kaaslane, kes on omamoodi statistikat arhiveerinud ja suudab usalduse võitnud Varjale tuua välja repressioonides hukkunute arvud. Ning ääretult meeldejäävalt meenutab Varja, kuidas ta nälja eest põgenenute brutaalset olukorda ja kohtlemist ka ise vaksalis nägi ja läks sealt edasi...sõbrannadega suvilasse. Seesama Varja, kes hiljem oma sõbra deporteerimist nähes närvivapustude saab... Vot see inimeseks olemine...

            Rõbakov kui oletaks ajas, olus või ruumis kauge lugeja küsimust nõukogude represseeriva ühiskonna kohta – kuidas see oli võimalik? Nii oligi. Kui nüüd võtab raamatu kätte noor inimene läänest, kes küsib metsikuste kohta nõukogude ühiskonnas, vastab autor tema küsimustele, mis tahes nurga alt need ka esitatud oleks – kuidas see kõik sai toimuda? Mis toimus nende inimeste peas ja meeltes, kelle läbi, puhul või kõrval hukkuti ja hukutati? Imelise selgusega on autor neid küsimusi ette näinud ja imelise kunstilisusega neile vastanud.

            Üht-teist jääb siiski ka tõstatamata. Üsna tüüpiline raskeid aegu kirjeldavate vene teoste puhul on see, et käsitletakse küll ebainimliku diktatuuri käes kannatavat ühiskonda, aga ei esitata küsimust, kuidas selleni jõutud on.  Kas siinkohal on tegemist muuhulgas ka teatava psühholoogilise enesekaitsega? Stalini võimuletõus on kui vaid tema enda poolt initsieeritud loodusõnnetus. Ei leia siitki teosest arutlusi ja viiteid, kuidas jõuti seisu, kus stalinisugusel, keda ju vaikiseisus nagu kõiki inimtüüpe, igas ühiskonnas leiduks, tekkis võimalus esiletõusuks. Aga palju ühest raamatust ikka tahta. Anatoli Rõbakovi “Arbati lastest” ja “1935 ja järgnevates aastates” on juba niigi kirjanduslikkust, sündmusi ja tõepüüdlust kümne teose jagu. Lugemismõnu mitte vähem ja on nii hea, et me ei pea seda taga ajama  nässakast samizdatist,  kümnenda kopeerpaberi läbi trükituna, teadagi. Meie saame lugeda selge trükikirjaga ja puha, pärast võime riiulisse panna raamatu, ei pea rulli keerama ja hõlma sees tuttavale katlakütjale tagasi viima. Ja üldiselt tasub seda teost riiulisse panna küll, ja vahel sealt välja võtta.

           

----------------------------------

Kui teidki on iial huvitanud, kust nii ebavenelik nimi nii sümbolirohkele Venemaa pealinna tänavale sai, siis ilmselt idast. Araabia keeles tähendab arbad äärelinna, ja sealt võib see olla levinud ka tütgi-tatari keeltesse, sealhulgas näiteks tatari keelde. Tänav moodustus ju juba sadu aastaid tagasi, olles tõesti väljaspool linnasüdant, mida toona piiritles kreml. Tatari keeles on ka sõna arba, mis tähistab vankrit, samuti üsna kerge tänavanimeks minema. Täit selgust ses küsimuses polegi. Kaeva venelast, leiad tatarlase, öeldakse, kaeva vene teost või tänavat, leiad ka tatari.

 www.vanaraamat.ee

"Arbati lapsed" www.vanaraamat.ee veebipoes

Max Frisch. "Homo faber"

  Loomingu Raamatukogu (LR) 1965a. Nr. 44-46


"Homo faberit" on nimetatud looks õnnetust Oidipusest meie päevil. Oidipuse loo mõte peitus selles, et püüd põgeneda oma saatuse eest on tulutu; selline püüd on omane homo faberile, kes usub, et inimene on igasuguste hierarhiate tipp ning võib elu kontrollida ratsionaal-loogiliste kaalutluste ja tehniliste saavutustega. "Homo faberi" peategelane Walter - kodutu, mitte millessegi kiindunud modernse ajastu inimese sümbol - uskus samuti ratsionaalsete kaalutluste võidukäiku ning statistikaisse, faktidesse; "Inimene planeerib" (lk 92). Walteri saatus oli tõdeda, et elu juhib juhuslikkus. Juhuslikkus ongi meie saatus. Oidipus põgenes oma arvatavate vanemate juurest, et pääseda oraakli õõvastavast ennustusest tappa oma isa ning abielluda enda emaga, kuid just sel viisil - põgenedes - sattuski ettemääratud saatuse keerisesse. Walter, hoolimata külmast kaalutlusest, et tema nooruspõlve armsal Hannal oleks mõttekam teha abort, kui naine rasedaks jääb, kohtub rea kokkusattumuste tagajärjel oma tütrega, kellest midagi ei tea, ning astub temaga intiimsesse suhtesse, tõenäosusest ja statistikast polnud mingisugust kasu. Nii Oidipuse põgenemise kui ka Walteri homo faber-liku veendumuse, et inimene on looduse kuningas, ebaõnnestumine kannavad endas ideed, et inimlikud väärtused ja arvamused on suhtelised. Tõenäosus ei aita inimesel mõista jumalikku-juhuslikku maailma. Oma surivoodil tõdeb Walter: „Elu ei ole aine, seda ei saa tehnikaga allutada“.
Oidipuse nimi tähendab kreeka keeles 'paistes jalgadega'. Laios sidus vastsündinul Oidipusel jalad kokku ning andis ta karjusele, et see viiks kurja saatusega imiku mäele surema. Samamoodi on nimega mänginud M. Frich, kas tahtlikult või mitte, - walter mitty on ingliskeelne väljend sõnale 'unistaja'. Walter oligi unistaja sõna traagilisemas mõttes - väärveendumus elu kontrollitavusest tegi tema elu üsnagi mõttetuks, lõpuks polnud tal midagi (lk 117 "Ma ei poolda enesetapmist, see ei tee ju seda olematuks, et oled maailmas elanud, ja sel tunnil soovisin ma - mitte iial elanud olla!"). Juhuslikkuse teinekordne võit, kui Sabeth suri, kuigi ussi nõelanutest pidid surema vaid nii vähesed, avab Walteri silmad juba põhjalikumalt. Kõik, elutraagika, inimlikud hirmud, mis ei hooli tõenäosusest, ebakindlus, jõudis temani palju hiljem. Koos nendega ka silmad ilu nägemiseks - kui õnnelik oli ta Kuubal teose lõpus. Ta lihtsalt nautis pisiasju – sigareid, napsu, ilusate naiste selgade vaatamist, tuult nahal, vett. Just siis, kui Walter maovähiga haiglasse pandi, oli ta võimeline elama inimlikult, homo ludens-likult. Lõppude lõpuks on kõik siiski mäng. Mõttetu, loogikale allumatu mäng.


 Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Homo faber" www.vanaraamat.ee veebipoes

Francis Mauriac „Ohvritall“

Francis Mauriac „Ohvritall“
Loomingu Raamatukogu 1986

Müüdid võivad väljendada tõde

Francois Mauriac on eesti keelde tõlgitud kirjanduses meile tuttav nii mõnegi tähelepanuväärse teosega. Mauriac on kuulus oma katoliikliku maailmavaatega; see on mõnes mõttes põhjus, miks valisin arvustamiseks teose „Ohvritall“ – minu arvates on must-valge mõtlemine kirjanduses sünnitanud palju nii kaunist, et elus sääraseid seiku, kokkusattumusi ja müütilisusest läbiimmutatud sõnu kogeda-kuulda pole võimalik.

„Ohvritalle“ on peetud Euroopa "Idioodiks". Mõlemad teosed kannavad endas kristliku utoopia ideed - ligimese armastusel põhinev ühiskond. Xavier kujutas endast Jeesust, nii nagu ka Lev Mõškin. Xavieri käitumine sisaldas endas tohutul hulgal evangeeliumi seadusi - armastada inimest, andestada ning mõista, anda ära kõik vaesemale. Vaen on temas üksnes Jeani suhtes, arvatavasti sümboliseeris viimane Jeesust kiusavat Saatanat, Xavieri vestlused ja kokkupuuted Jeaniga olid justkui Jeesuse kõrbekiusatus. Tegelikult on sõna ’vaen’ kasutamine vale – pigem oli see hirm, kummastus, tunne, mis sundis teda Jeani juuresolekul kapselduma ja sisse lülitama kaitsemehhanismi. Jean tekitas temas vastakaid tundeid, kuna oli siiski inimene ja ainus, keda ta mõista ega armastada ei suutud. Minagi ei mõistnud Jeani lõpuni – ma ei saanud aru, mida täpselt ta Xavierist ootab. Teose lugemise lõpetades sain siiski aru, et Jeani sõnad, näiteks „Meie tõeline elu algab homsest“, olid kirjaniku kunstilised pinget ülalhoidvad nöörid.

 See, et Xavier otsustas seminari mitte minna, oli võrdväärne Jeesuse vabadusega, sest Jeesus ei kuulunud samuti kiriklikes institutsioonidesse. Mõlema puhul oli olulisem sõnad, mida nad rääkisid ja teod, mida tegid, mitte kiriku kuld ja kard. Mässumeelsus kristlike formaalsuste vastu peegeldus Xavieri ja Baluzaci küree vestlustes. Viimane kandis endas ka uskumatuse sümbolit: "Teie vanuses inimene küsib ja vastab, ning usub, et see on Jumal, kes kõneleb. Inimene ei tea, et pole kedagi." Mõne võrra raskem on mõista Dominique' tegelaskuju, kellesse armumine tekitas peategelases sarnaselt Jeaniga kaksipidiseid tundeid – äng, valu ja samas selle sooja inimliku (raamatus nimetatakse seda poisilikuks) tunde uudsus ja ilu. Jean võrdles teda Ganymdesega, kes oli teadupoolest peajumal Zeusi homoseksuaalne ilusaim surelik armuke. Roland, Jeani ja Micheli ajutine hoolealune, kelle nad plaanisid lapsendada, kuid kellest nad tüdinesid nagu lapsed tüdinevad mänguasjadest, oli vaeste ja nõrgemate kehastus, keda kristlus armastama õpetab. Kristlus on äärmiselt humaanne õpetus ning pidi oma tekkeaegadel pakkuma lohutust vaestele ning seda sama peaks "Ohvritalle" lugeja nägema.

Teos on nii sügavamõtteline ja tekitab neid nn suuri eksistentsiaalseid küsimusi, näiteks mis on usk. Usk on kõige loodu olemus ja nähtamatute asjade olemasolu tõestus, ütleb Paulus (Hb1:11). Usk on lootus mingile käitumisviisile, mida käies kannatus kaob ja eeldatakse, et see kaob lõplikult. Usu vundament on – püsiv õnnelikkus on võimalik. Sellele on loodud müüdid, religioonid, palvused, kirikud jpms. Ja ka Piibel. Johannese raamatus on öeldud: "Jumal ei ole oma poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi päästetaks!". Jeesuse surm pidi päästma maailma. Xavieri surma läbi päästeti „Ohvritalle“ tegelased.



Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Ohvritall" www.vanaraamat.ee veebipoes

Karu süda

Nikolai Baturin „Karu süda“.
Nikolai Baturin on mitmekülgne mees -  Ta on sõitnud merd, töötanud Siberi geoloogiaekspeditsioonis, kirjutanud luulet, proosat, näidendeid, lavastanud, illustreerinud ja olnud viisteist aastat Siberis elukutseline kütt. Ja selles viimasest räägibki tema ilmselt kuulsaim teos (romaani põhjal on vändatud ka film) „Karu süda“.
Teose peategelane Niika (metsarahvas nimetab teda Nganassaaniks ehk inimeseks) üritab karmis põhjala looduses taasleida oma hinge, et seda enam mitte kaotada. Baturin visandab meie ette pildi elutargast ja kindlameelsest kütist, kes tunneb loodust nagu ei keegi teine. Tema teod on kütilikud, vahel mõistmatud. Selle põhjal kujunes mul arvamus, et Niika on enamat kui kütt; jah, tõepoolest, siis leiab ta kemmergu alt hunniku raamatuid ning tassib need endaga laande - aukartusest või teadmisjanust? Keegi kutsub Niikat laane-Platoniks. Kes ta siis õigupoolest on - kütt või filosoof? Eluviiside põhjal võiks öelda, et kütt, kuid lugeja noogutab teadjalikult ning ütleb, et ka filosoof. Tekst on nagu lugejale etteantud visand, mida viimane siis oma fantaasiaga lõpule viib. Seega pole teos tervikuna ei tekstis, autoris ega ka lugejas, Teos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena.

Teose lavaks on metsik Põhjamaa loodus, mille pildid meie ette selgelt manatakse. Looduskujutus on selles teoses ainus kindel, ühemõtteline ja vankumatu pilt; kõike muud - kõnelusi ja sündmusi - saab aga lahti mõtestada miljonil erineval viisil, kusjuures, jääb mulje, et loetu eriskummalisustele nime andmine on lugeja enda luulu, sest peategelane, kütt Niika- Nganassaan ei paista ise üldsegi märkavat fantastilisi kokkusattumusi. Näiteks, et nii teda jälitaval emakarul kui ka kõneoskamatul metsanaisel Emilil on valgelauk. Või fakt, et Emili on talviti unine, justkui talveunes nagu karud ja et pärast Emili sünnitamist kohtab Niika metsa vahel karupojaga Valgelauku. Need on lüngad, millele meie, lugejad üritame seletust anda.
Lugemise ajal aga võime kasutada oma kujutlusvõimet piiritult, seetõttu ei kõhelnud ma mitte, kui pidasin Emilit suurest armastusest ja metsamaagiast Niika jaoks inimeseks muutunud karuks.  Tõde ei ole absoluutne. Ka kirjanduses. Näiteks W. Iser julgeb kirjandusteost võrrelda areeniga, kus lugeja ja autor mängivad ühist fantaasiamängu. . Pool teosest on loonud autor andes lugeja fantaasia ergutamiseks ja samaaegseks piiramiseks ette teatud piirid ja teemad, jättes samas paljudele küsimustele vastamata, järeldused ja põhjuse-tagajärje lugeja otsida. Selle peale ilmub areenile lugeja, kes on samaaegselt häiritud ja üllatunud teoses vastu tulevate lünkade tõttu. Kes on Niika ees rändav eessuuskleja? On ta Niika hallutsinatsioon, saatusejuht või keegi võõras? Kes on see Nganassaan, kellega Niika räägib, kes tal küttida käsib, kuid mitte tappa? Kas Niika on skisofreenik, sest koerad seda võõrast suitsetavat meest ei näe..? Need arusaamatused on kui stimulaator lugeja mõttekujutuse mehhanismile, mis automaatselt hakkab neid lünki autori eest või soovil täitma. Ja see pole mitte kirjandusteose poolikus, ebatäiuslikkus, viimistlematus. Ilmselt oleks "Karu süda" tundunud mulle ääretu paatos, kui kõik oleks lihtsastimõistetav olnud.

Laused kirjanduseteoses moodustavad lugeja jaoks ootuste-pettumuste meeldiva jada, meie huvi kasvab iga kord, kui oleme julgenud midagi eeldada, kuid selle asemel juhtub teose maailmas hoopis midagi muud. Näiteks kui Niika ajas mitu päeva võõras laanes taga kidust, mis pidavat olema Tungalpähkli sõnutsi Niika õnneloom, kuid siiski ei püüdnud teda kinni, sest õnne ei lasta sandiks: ta kas saadakse kätte või lastakse minna! Või nagu Niikale sosistas Nganassaan: Õpi taluma ebaõnne, see ei peta ja on alati sinuga. Säärast lahendust lugeja oodata ei oska, arvestades vaeva, mida Niika nägi, et õnneloomale lähedale saada ning kui harva teda kohata võib. See tekitab lugejas teatavat alaväärsust; me ei osanud Niika, laane-Platoni sammu ette näha, me oleme tavalised ahned tsivilisatsiooniohvrid, kes ei tunne ürglooduse seoaduseid.

"Karu süda" on teos, mis jätab kujutlusvõimele rohkelt tegutsemisruumi. Isegi lõpplahendus on hämar. Eessuuskleja sureb ja Niikale meenuvad Tungalpähkli sõnad: Kui saatusejuht sure, inimese maha jäta - see inimene pahaks läinud ole, temal suur elusüü ole.. Või tema puhtaks inimeseks saanud ole - tema ise ennast juhata, juhi. Saatusejuht enam vaja ei ole. Arvestades seda, et ma ennist olin pidanud valgelauguga karu ja Emilit sama hingega elusolendiks ja et Niika karu küll kogemata tappis, usun, et Niika oli "pahaks läinud". Niika ei küttinud, vaid tappis - see on laanes sama suur süü, kui kellegi saagi röövimine. Samas, ta kahetses ilmselgelt ja motiivita pole kuritegu. Kuid teose eespool, kus ta sattus karupulma, ootas ta viimse hetkeni, et näha, kas karu teda ikka ründab, enne kui tulistas. Sellest hetkest oli Niika muutunud, pahaks läinud, ta tappis kaalutlematult nii oma sõbra kui ka naise. Kui nüüd mõelda, siis ta ei saanud nende - karu ja Emili - sarnasustes täiesti ebateadlik olla, miks muidu muutus ta alati ärevaks, kui metsnaise juukseid kammis? Ilmselt on see teemaliin kõige suurem lünk. Mis siis ikkagi on mis?
Teine suur küsimärk on tema nn saatusejuht. Kui teos on valdavalt realistlik, miks on siis sinna ära eksinud säärane üleloomulik tegelane? Niika-Nganassan oli minu arvates äärmiselt pooluseline tegelane, ehk soovis autor seda esteetilises mõttes rõhutada, lahutades aeg-ajalt Niika ja Nganassani. Esimene neist oli külmavereline kütt, teine filosoof. Tema ise nägi teravalt nende kahe 'mina' eristumist, kuid küla- ja laaneelanikud suutsid teda terviklikuna võtta. Ilmselt polnud ta siiski skisofreenik; sest Baturini teostes on alati veidi üleloomulikku.

Usun, et tsivilisatsioonikriitika "Karu südames" pärineb autorilt endalt, mitte pole üksnes lugeja kogemustepagasi sünnitis. Praegu raamatut lehitsedes näen, et olen lehekülje 171 nurka kirjutanud: 'parem olla üksinduses tuli, kui mattuda pimestavasse valgusesse, milleks on tsivilisatsioon.” See mõte tuli mul seoses kurjategijast Mängumehe looga. Viimase kannatav kaunishing avanes Niikale metsavaikuses, kus ainsad mured olid inimese esmased vajadused, kuid tsivilisatsioonis pisteti ta pokri kui ohtlik kurjategija. Väline süü võib sattuda kõrvu sisemise süüdimatusega - sinna seadusesilm ei näe, paragraaf ei ulata. Vahest ainult Suur Kohtmõistja, Loodus, on võimeline mõistma õiglast kohut oma Vangide üle: valgus paistab võrdselt kõigi kongi, niisamuti pimedus; võrdselt kõigile kehtib.. Kas ei tähenda see, et kõik on kõigi ees võrdselt süüdi ja süütud? Selles tsitaadis kumab ka eksistentsialistlik mõtlemine; või näen seda üksnes mina, Camus' kummardajast lugeja? Ei tea.
Lüngad, mis simuleerivad lugeja kujutlusvõimet, romantiline paatos, üleloomulikud seigad, tsivilisatsioonikriitika, kaunid looduspildid – raamat väärib tõesti lugemist.

Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Karu süda" www.vanaraamat.ee veebipoes