Arvustus W. G. Sebaldi romaanile „Austerlitz”

Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi

W. G. Sebald (18.mai 1944 – 14.detsember 2001) oli üks säravaimaid tänapäeva Saksa kirjanikke. Ta oli tunnustatud akadeemik, keda teatakse kõige paremini tema romaanide järgi, kuid ta on kirjutanud ka luulet, artikleid ja reisikirju. Eesti keeles on ilmunud kõik tema neli romaani – „Saturni rõngad”, „Peapööritus. „Tunded”, „Väljarändajad” ja minu arvustatav „Austerlitz”, mis jäi ka tema viimaseks teoseks.

„Austerlitz” on romaan juut Jacques Austerlitzist, kes saadetakse nelja-aastasena natsi-Saksamaa võimutsemise ajal Prahast Inglismaale. Poiss lapsendatakse Walesi kalvinistliku abielupaari poolt, talle antakse uus nimi ja identiteet, mälestused Prahast, juudijuurtest ja lapsepõlvest kaovad kuhugi poisi hingesügavustesse. Pime teadmatus looritab tema elukäiku, Austerlitz ei kuulu kuhugi ja ta tunneb, et on määratud igavesse üksindusse ja üksildusse, ajavoolu, mis tuleb sisustada lugemise, kirjutamise ja Euroopa arhitektuuri uurimisega. Kui tuleb ilmsiks tema juudipäritolu, hakkab ta üle kivide ja kändude otsima oma juuri. Tšehhoslovakkias leiab ta oma endise lapsehoidja ja vanemate lähedase sõbra, kes heidab natuke valgust Austerlitzis valitsevale pimedusele.

Sebaldi stiil on ääretult tihe. Väljamõeldis vaheldub tihedalt pikitud huvitavate faktidega, ühes lauses võib sisalduda asjaolusid täiesti erinevatest aegadest, inimestest. Üks lause oli näiteks seitse lehekülge pikk. See asjaolu muutis teose lugemisse sisse minemise alguses natuke keeruliseks, aga kui sain Sebaldi rütmile pihta, ei saanud enam pidama, kogu see tihe vool tundus oma kerges kunstlikkuses loomulik, nii pidigi see raamat kirjutatama. Sebald aga halastab lugejale ja aeg-ajalt ilmuvad meie ette must-valged fotod, kergelt irreaalsed, mis aga annab ainult juurde teose üleüldisele nostalgilisusele ja melanhooliale. Teoses puuduvad lõigud ja otsekõne, mis tekitab meelevaldse kirjutamise tunde, aga kõik need faktid, hämmastavad faktid, näitavad ainult Sebaldi geniaalsust: kas talle tõesti kirjutamise voolus meenuvad säärased asjad? Nii autori, kui tema tegelase mõtlemine on väga avatud ja lendlev.

Sebaldi romaan, ja üldse tema looming, käsitleb teemasid nagu mälu, aeg, tsivilisatsiooni allakäik läbi peategelase Teise maailmasõja aegse ja järgse trauma. Austerlitz, kes jutustab oma elulugu sõbrale, kellega kohtus Antwerpenis, on terve elu tundnud ootamatuid ja haaramatuid nostalgiahooge, mis viitavad sellele, mida ta on alati alla surunud ja unustada püüdnud; eriti just vaksalites, suletud uste ees, tühjadel tänavatel, arhitektuuri häbiplekkide ja suurteoste läheduses. Vahepeal näeb ta hallutsionatsioone möödunud aegadest, tänavatel sõidavad temast mööda kaarikutes istuvad 19.sajandi daamid, keegi härra kohendab silindrit enda hallis peas, sillutis muutub munakiviteeks. Tsiteerin Austerlitzi: „Tihti küsin ma endalt, kas kannatused ja valud, mis olid sinna aastasadade kestel kogunenud, saavad iial mööda, kas meie tee ei ristu ka praegu veel läbi hallide ja üle treppide minnes nende omadega.” Igalpool, kus Austerlitz käib, tunneb ta seda kannatust, mis tema jalge all oleval pinnal on tuntud. Kus on kannatatud, seal on alati valu. „..Kogu jumalamaal lebavad luud risti-rästi läbisegi”. Austerlitz piinleb lugude pärast, mis on sündinud, mida iial kirja ei panda, mida keegi ei tea, mis omavad nii suurt tähtsust, aga on kadunud, sest maailm tühjendab end ise läbi surma. „Tõde on kusagil mujal, veel ühegi inimese poolt avastamata kõrvalisuses”.

Teine teema, mida Sebald mälu küsimuse kõrval käsitleb, on aeg. Raamatu üsna alguses on oluline sümbol vaksalis reisjate peade kohal trooniv kell. See juhib meid, selle järgi me tegutseme, elame, magame; ja samas on see lihtsalt inimese üks kunstlikemaid väljamõeldisi. Austerlitz, kellel pole elu jooksul mitte ühtegi kella olnud, räägib kerge kibeda huumoriga selle ülemuseks tehtud illusiooni meelevaldsusest, võrreldes omaenda telje ümber keerleva planeedi järgi juhindumist võrdväärseks kalkulatsiooniga, mis lähtuks puude kasvamisest või paekivi lagunemisest. Ta on ka sügavalt järele mõelnud kuulsa antiikfilosoofi Herakleitose metafoorile: „Ühte samasse jõkke astume ja ei astu”. Austerlitz arutleb: „Nagu me teame, on iga jõgi paratamatult kahest küljest piiratud. Mis aga oleksid sedaviisi nähtuna aja kaldad? Millised oleksid tema erilised omadused, mis vastaksid näiteks vee omadele, mis on vedel, üsna raske ja läbipaistev? Mil moel erineksid asjad, mis on aega kastetud, neist, mida aeg pole kunagi puudutanud? Mis tähendab see, et valguse ja pimeduse tunde nähakse ühes ja samas ringis? Miks seisab aeg mõnes paigas igavesti paigal ning teises paigas annab minna ja lendab käkaskaela? Kas ei võiks öelda, et aeg pole aastasadade aastatuhandete kestel ise üheaegne olnud?”. Ehk võrdub aja püsimatus vee vedelusega, inimesele ajaga kaela riputatud raskemeelsus vee raskusega, olemasolematus aga vee läbipaistvusega?

Austerlitzi lugu ei ole ilmselt ainus omataoline maailmasõjajärgses Euroopas. See on kohutava reaalsuse käes muljutud inimese lugu. Lugedes vasardas mu alateadvuses kogu aeg meelespea – E. N. Lorenzi determineeritud kaos. See meteoroloog lükkas ümber sajandeid püsinud arusaama, et universumi olek on mineviku mõju ja tuleviku põhjus. Ta mõistis, et imeväike asi võib universumi kulgu muuta. Liblikas võib valla päästa tornaado. Mis on see liblikas, mis on valla päästnud genotsiidi ja küüditamise?

www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Arvustus Harper Lee’ romaanile „Tappa laulurästast”

      

Neegril pole ea niimoodi... plindrisse jääda.

Harper Lee on Ameerika kirjanik, kelle esimene ja viimane romaan tõi talle 1961.aastal Pulitzeri preemia. „Tappa laulurästast” on üks nendest raamatutest, mida peab lugema, isegi kui pole aega või ei meeldi lugeda või on rassismi teema sind juba ammu ära tüüdanud, ehk siis klassika. Kirjanik on küll kvantiteedi mõttes jätnud kirjanduslukku vähe, kuid arvan, et näiteks USAs on „Tappa laulurästast” romaan, mille põhjal on koolides kirjutatud kõige rohkem kirjandeid ja esseesid. Sest teema on aegumatu. Ja aegumatud teemad teevad kõige kvaliteetsemad raamatud.

Romaani tegevus toimub Lõuna-Ameerika osariigi Alabama väikses fiktiivses kolkalinnas Maycombis kolme Suure Depressiooni aasta jooksul. Jutustaja on väike tüdruk, keda kutsutakse Nirksilmaks, ja ta jutustab traagilistest sündmustest, mis puudutavad nii teda, vanemat venda Jemi ja loo moraalselt kangelast lesestunud advokaat Atticust, kes on nende isa. Ja tegelikult kõiki. Nirksilma kuue elu-aasta tõttu ei saa ta kõigest veel päris täpselt aru ja seetõttu pole jutustamisstiilis mingit vassimist ega silmakirjalikkust, ta vaatleb maailma halastamatu aususega, olles veel rikkumata hing, mis mõjub nii-nii siiralt ja on kõnekam, kui ükskõik milline viis, kuidas seda lugu jutustada oleks saanud. Romaani põhiküsimus on, kas valge inimrämps on parem korralikust mustanahalisest. Atticus kaitseb kohtus mustanahalist Tom Robinsoni, keda prügimäe taga elav looderdav joodik Bob Ewell süüdistab oma tütre peksmises ja vägistamises. Atticus esitab nii veenvad tõendid, et pole kahtlustki, et Tom on süütu, kuid vandekohus mõistab ta sellegipoolest süüdi, sest Lõuna osariikides tollel ajal ei juhtunud kunagi, et valge mehe sõna musta omale alla jääks. Selle kohtuasja taustal ilmneb Maycombi -tegelikult üldse Lõuna osariikide- silmakirjalikkus, ebaõiglus, vägivaldsus, mõttetu usk klassisüsteemi ja arusaama, et kõik inimesed on võrdsed, täielikku puudumist. Kogu perekonda kiusatakse, kuna Atticus on nn mustade-mestimees. Nirksilm ja Jem on lapsed, kelle kasvatuse vundamendiks on õiglus. Seetõttu jääb neile arusaamatuks, miks Tom siiski vangilaagrisse hukkamist ootama saadetakse. See sööb neil hinge seest, nad ei suuda seda oma puhtuses mõista, mis on ka õige – seda ei tohi ega saagi mõista. Sügavuti. Jem üritab inimhingest aru saada ja rassistlik kohtuotsus paneb teda aina enam selle headuses kahtlema. Nirksilm küsib õigeid küsimusi arusaamatute asjade kohta, mida koheselt peetakse kohatuteks ja kästakse tal rohkem noor daam olla (mis tähendab koketeerimist ja emotsioonide ja mõtete alalhoidmist olulistel teemadel nagu rassism).

Teine oluline teema on klassisüsteem. Selle ehedaks kehastuseks võib pidada Atticuse õde Alexandrat. Tema arvates polnud suurtel vanadel ja rikastel suguvõsadel asja suhelda vaeste inimestega, sest see on hierarhia tõttu kohatu. Kui Nirksilm soovib külla kutsuda oma äärmiselt vaesest perekonnast pärit klassivenda Walterit, keelab tädi selle katekooriliselt ära. Nirksilmale kui avatud rikkumata hingele jäid mõistatuseks need aegunud ja samas muutumatud arusaamad. Nirksilm suhtus ka oma perekonna mustanahalisse teenijasse kui perekonnaliikmesse ja kui temani jõudis arusaam, et Calpurinal on ka v ä l j a s p o o l Finchide kodu oma perekond, sõbrad ja tegemised, avaldas ta kohe soovi teda külastada, mille peale tädi Aexandra reageeris äärmiselt otsustavalt: „Sa ei tohi!”. See näis tädi Alexandrale absoluutselt võimatu, keelatud ja ebamoraalne. Jällegi oli Nirksilma vaikselt kujunev maailmapilt mingisuguse täiesti arusaamatu põntsu saandud. Ka mulle on klassisüsteem arusaamatu. Inimesi tuleks pidada kõrgemaks ja madalamaks nende tegude, mõtete, iseloomu ja muu sellise alusel, mitte kui palju neil raha on või kui kuulus kindral nende vaarisa oli või kui vana on nende suguvõsa. Ka tänapäeval ei ole klassisüsteem inimkonnast välja juurdunud ja see on häbiasi. Inimese sotsiaalne staatus ei muuda teda ei paremaks ega halvemaks, ilmselt nõustuvad selle väitega enamik inimesi, aga samas kui jälgida nende suureliste sõnadega nõustuvate inimeste tegusid, siis.. mida me näeme?

Kolmas küsimus, mis teoses „Tappa laulurästast” üsnagi teravalt tähelepanu all oli, on soorollid. Nirksilm mängis oma venna ja oma kihlatu Dilliga ja kandis pükse ja võis päris kõvasti kellelegi peksa anda, kui tundis, et selleks on vajadust. Mida suuremaks ta kasvas, seda enam hakkasid kolkalinna prouad talle ette heitma, et tal oleks aeg olla rohkem daam ja lõpetada poistemängud ja kanda kleite. See ajas teda vihale. Tema silmis oli näiteks naeruväärne, et peened prouad panid kallid kübarad pähe lihtsalt selleks, et üle tänava naabriproua juurde kõndida. See on vale, et tol ajal oli naistel tunne, et neil pole õigust midagi arvata ega öelda tõsistel teemadel, nimetades neid nn ‚meeste-teemadeks’. Neile näis, et nemad peavad korraldama tee- ja koogiõhtuid ja püsima small-talki raamides. See oli lihtsalt üks järjekordselt liiga sügavale juurdunud mõte, et naised on rumalamad. Ühel väga kindlal hetkel sai Nirksilm aru, et tal ei jäägi muud üle, kui see madalam sooroll omaks võtta. Nad said ühel tobedal tee- ja koogikoosviibimisel halvad uudised, nuteti, pühiti pisarad, hingati sügavalt sisse ja mindi pea püsti tagasi daamide juurde ja tunti muret, kui kellegi kohvitass oli tühi ja pakuti põldmarjakooki. Sellele stseenile järgnes jutustaja mõttekäik: „Ma võtsin ettevaatlikult kandiku ja jõudsin õnnelikult missis Merriweatheri juurde. Kombekalt, nagu ma vähegi oskasin, küsisin ma temalt, kas ta ei sooviks küpsiseid. Lõppude lõpuks, kui tädi suutis sellisel silmapilgul käituda daamina, siis pidin ka mina suutma.”

Teos pani mind mõtlema sõnale ’inimlikkus’. Tagakiusamistest, genotsiididest ja orjandusest läbipõimitud ajalugu on sünnitanud inimesi, kel on kõrgenenud õiglustunne, aga neid on olnud vähem kui tagakiusajaid, orjapidajaid ja mõrvareid. Järelikult on need kolm inimesele rohkem omased kui õiglustunne. Kas on olla inimlik tappes ja sõdides ja orjastades? Sellisel juhul on mul häbi olla inimene. Kuid äkki kirjeldab sõna ’inimlikkus’ neid väheseid, kes headuse, võrdsuse eest võitlevad, nagu Atticus? Äkki ei olnud Maycombi elanikud üldsegi inimlikud on vigade ja eksimistega? Nirksilm ütles oma vennale nii: „E-e, Jem, minu meelest on kõik inimesed ühte sorti. Inimeste sorti” ja Jem vastas: „Kui on olemas ainult ühte sorti inimesi, miks nad siis üksteisega läbi ei saa?”. Jah, miks? Sest me leiame kõigele halvale, mis me teeme, õigustuse sõnast ‚inimlikkus’, sest me usume, et seesama inimlikkus annab meile õiguse „vigu teha ja eksida”. Inimlikkus on tegelikult see, mille poole inimkond vaikselt läbi ajaloo pürgib, andes naistele valimisõiguse, kaotades klassisüsteemi, rassismi, tagakiusamised ja nii edasi, nimekiri on lõputu ja muutused on geograafiliselt kakofoonilised. Kõik inimesed ei ole veel kaugeltki inimlikud. Ja ei tea, kas saavadki. Kuid pürgimine on olulisim.

Kokkuvõtvalt, teos oli omal ajal skandaalne, sest juhtis tähelepanu Ameerikas ja ka mujal valitsevatele absurdsetele kirjutatud ja kirjutamata reeglitele. See on raamat, mis materdab inimlikult (sõna selles tähenduses, milleni mina jõudsin), kirglikult ja kaastundlikult maha julma rassismi, tobeda klassisüsteemi ja on ehk ka pisut feministlik. Need 400 tõeliselt hästi kirjutatud lehekülge on mõneti isegi ehk õpetus inimväärikusest, austusest teiste omasuguste vastu ja sellest, kuidas silmakirjalikud, rumalad ja kurjad väärarusaamad ei tohiks valitseda maailma – kui need asjad jõuaks kõikidesse inimestesse nii põhjalikult, et muutuksid inimkonna universaalseks tõeks.. noh, siis oleks ehk päris hea. Kõik inimesed, olgu nad vaesed, poliitikud, homoseksuaalid, katoliiklased, juudid, mustanahalised, kes iganes, on laulurästad. Teose üks kuulsamaid tsitaate on Atticuselt: „..Pidage meeles, tappa laulurästast on patt!”.

www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Kas on olemas kaks erinevat asja – üks, mis meeldib, ja teine, mis on hea?

Arvustus Evelyn Waugh’ romaanile „Tagasi Bridesheadi. Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused.”

  Arthur Evelyn St. John Waugh (28. oktoober 1903 – 10. Arill 1966) oli äärmiselt kuulus briti kirjanik, biograaf, ajakirjanik ja Oxfordi ajal ka väikestviisi kunstnik. Ingliskeelsesse kirjandusse jäi ta eelkõige kui 20.sajandi suurim keelestilist. Eesti raamatukoidele on ta teada-tuntud autor, sest meie emakeelde on tõlgitud nii mõnigi Waugh’ teos – „Allakäik ja langus”, „Must murjan”, „Kallis kadunuke”, „Peotäis põrmu”, „Pommuudis” ja minu arvustatav „Tagasi Bridesheadi”, mis on ilmselt ka tema kõige kuulsam romaan, tema magnum opus.  „Tagasi Bridesheadi” alapealkirjaga „Kapten Charles Ryderi taevased ja maised mälestused”, koosneb struktuuriliselt kolmest raamatust, epiloogist ning proloogist. Väga kokkuvõtvalt öeldes on sisu ühe keerulise ja ilusa perekonna lugu läbi mina-tegelase Charlesi silmade läbi. Charles läheb Oxfordi ajalugu õppima ja tutvub seal kelmika Sebastianiga, kelle kaudu hakkab Charles suhtlema avangardliku sõpruskonnaga, kelle kunstilised, esteetilised ja vabameelsed veendumused talle sümpatiseerivad. Sebastian viib Charlesi oma perekonna elukohta (mida epiloogis nimetatakse näiteks piparkoogilossiks) Bridesheadi. Minategelasest saab peagi perekonna lähedane sõber, võib isegi öelda, et perekonnaliige, eriti ajal, kui ilmneb, et Sebastianil on tõsised alkoholiprobleemid. Teised olulised narratiivid on Charlesi ja Sebastiani õe Julia armastuslugu, viimaste luhtaläinud abielud, Charlesi kunstnikukarjäär ja perekond Flyte’i liikmete lood.  Lugesin pärast romaani lõpetamist natuke Evelyn Waugh’ elulugu ja on ilmne, et suuresti on lord Sebastian Flyte’i puudutav osa teosest Waugh’ Oxfordi ajast. Ilmselt väga paljudel lugejatel on tekkinud küsimus, kas Charlesi ja Sebastiani sõprus on ikka lihtsalt sõprus või on nad armastajad, sest kui trükkisin google’isse Brideshead Revisted, pakuti mulle ühe esimese laiendina „are they gay?”. Paula Byrne, kes on kirjutanud Waugh biograafia, ütleb, et jah, neil oli afäär, ja Sebastiani tegelane baseerub suuresti Waugh’ kahel meessoost armastajal kolmest. Byrne on veendunud, et Waugh on suurepärane biseksuaalne kirjanik. Kaldun ka seda uskuma, mis tekitab suure paradoksi, sest Waugh oli katoliiklane ja äärmiselt konservatiivsete vaadetega. Teoses on palju vihjeid, mille tõttu arvan, et Sebastian ja Charles olid armunud, kuid nende suhe oli platooniline. Näiteks ütleb perekond Flyte’i laste ise Alexandri pikaaegne armuke Cara nõnda: „Ma tean neid inglaste ja sakslaste romantilisi sõprusi. Ma arvan, et niisugune sõprus on väga tore, kui ta ainult ei kesta liiga kaua”. Waugh’ biograaf Paula Byrne ütleb, et Waugh’l oli Oxfordis akuutne homoseksuaalne faas, mis polnud sugugi ebatavaline, sest Oxford oli tollal vaid meessoost üliõpilastele.  Ehk hakkas Sebastian jooma just oma orientatsiooni pärast? Perekond Flyte oli vägagi katoliiklik. Neile on lapsest peale piiblitarkusi peale surutud ja homoseksuaalsus on katoliku kirikus surmapatt. Samamoodi Charlesi armulugu Juliaga, mis algas juba tollal, kui nad mõlemad olid abielus teistega. Julia oli küll õnnelik, aga samas näris teda kogu aeg valehäbi. Jah, mina kui ateist võin öelda, et see oli valehäbi. Lugedes tundub, nagu oleks kirjanik perekonna usuliste probleemide suhtes kergelt sarkastiline, sest minategelane on agnostik. Nii Julia kui Sebastian kaotavad väga pikaks ajaks Jumala; võib öelda, et Waugh küsib oma romaaniga, mis on inimeksistentsi mõte ilma jumalata. Täpsemalt oma jumala kaotanud inimeste eksistentsi mõte. Sebastian lõpetab eluaegse joomise tagajärjel väga haigena kloostris. Ta on taas väga usklik. Julia lõpetab suhted Sebastianiga, kui tema isa Alexander on saanud surmaeelselt viimase võidmise. Ja isegi terve elu patus elanud Alexander Flyte jõuab surivoodil tagasi jumala juurde ja otsib lunastust. Teose see osa, mis jutustab Lord Marchmaini suremisest, sisaldab väga tõsiseid usulisi küsimusi. Tsiteerin agnostik Charlesi, kui vaieldakse selle üle, kas kutsuda surevale patusele vanamehele preester või mitte: „Surijalt oodatakse teatud tahteavaldust; ta peab pattu kahetseema ja lunastust otsima. Aga ainult Jumal teab, kas surija on tõesti oma tahet avaldanud. Preester ei oska öelda; ja kui preestrit pole kohal ja surija teeb selle tahteavalduse ilma temata, siis on see ju niisama hea kui preestri juuresolekul. On ka täiesti mõeldav, et inimese tahe toimib ka siis veel, kui ta ise on juba nii nõrk, et ei suuda enam mingit välist elumärki anda. Ta võib lebada nagu surnu, aga tema tahe võib kogu aeg virge olla, võib lunastust otsida, ja Jumal mõistab seda”. Romaani lõpp on selliste arutelude ja küsimuste tõttu palju pretensioonikam lugemine, eriti ateistile, kui Oxfordi aeg veini, sigaretisuitsu, dändide, Sebastiani kaisukaru ja üleüldise pillerkaarega (mis oli tegelikult fassaad noore inimese eneseotingutele).  Peale dialoogide usulistel teemadel ei ole teoses palju otsest arutlust ja analüüsi. Sügavus, küsimused ja vastused ilmuvad lugejale läbi loo ja tegelaste. Armastan tavaliselt lugemise käigus intrigeerivaid ja huvitavaid lauseid-lõike alla joonida, kuid „Bridesheadi” nüüd lehitsedes näen, et allajoonitut on vähe. Teos terviklikuna oli intrigeeriv, lood ja inimesed tekitasid suuri küsimusi ja mõtteid, tundmata vajadust keskenduda ühele lõigule või mõttekäigule. Kõik oluline küsiti narratiivi käigus ja see on ilus. Pole ime, et Waugh’ kirjutamisstiili peetakse üheks 20nda sjajandi peenekoelisemaks. Selles on Inglaslikku reserveeritust, peenutsemist ja vaoshoitust. Toon näite (ei leia seda kohta raamatus üles, niiet jutustan oma sõnadega).– perekond Flyte läks jahile ja juba alkoholisõltlane Sebastian kasutas seda võimalust, et minna lähikülla kõrtsi jooma (majas oli kogu alkohol peidus ja luku taga). Kui Sebastian väga joogisena lõpuks tagasi koju õhtusöögile jõuab, kiidab ema Theresa sarkastiliselt, kuidas värske õhk on pojale hästi mõjunud ja kui hea too välja näeb ning võtku ta midagi joogipoolist, kokteilid on juba serveeritud. Waugh palub oma natuke nostalgilise ja sentimentaalse stiili pärast romaani eessõnas vabandust nõnda: „See oli igapäevase olmelise kehvuse ja ees ähvardava hukatuse kurb aeg (teos on kirjutatud Teise maailmasõja ajal), sojaubade ja elementaarse inglise keele ajastu, ja seetõttu on siin ka igal sammul tunda maiast ihalust toidu ja veini, lähimineviku võlude ilukõnelise ja lillelise stiili järele, mis mulle nüüd täiskõhuga tülgastav tundub”.  Paljud kirjanikud on pahandanud, kui nende teoste tegelastele otsitakse vasteid päirselust. Evelyn Waugh aga ütles nõnda: „You can only leave god out of fiction by making your characters pure abstractions.” Waugh kui konservatiivne katoliiklane püüdis oma loominguga kirjutada terviklikust inimesest, ehk siis inimesest, kellel on suhe jumalaga. Armastan just kõige rohkem raamatuid, kus otsitakse eksistentsi mõtet. Kõik inimesed leiavad (kui neil veab) selle kuskilt, Evelyn Waugh’ tegelased siis Jumalast. Otsing ja küsimused on kõige olulisemad. Tulemusega ei pruugi me alati nõustuda, nagu ei nõustu mina, et inimene pole jumalata terviklik, mida, nagu mulle näis, väljendasid „Bridesheadi” tegelased. Aga mõnikord on tore raamatuga vaielda. Mulle meeldis väga. Loen Waugh’d veel.

   www.vanaraamat.ee  Eva Elise Oll 

Täiskasvanud on napakad

Arvustus Marcel Pagnoli romaanile „Minu ema loss”


Marcel Pagnol (28. veebruar 1895-18. aprill 1974) oli prantsuse romaani- ja näitekirjanik ja vägagi edukas filmitegija. Esimene loominguline periood hõlmab näidendeid (mida on etendatud ka Eesti lavadel), teine filme (mille eest valiti ta ka Prantsuse Akadeemia liikmeks) ja kolmas mälestustel põhinevaid romaane.
Minu arvustatav romaan on järg tema teosele „Minu isa kuulsusrikkad päevad”, kuid on täiesti loetav ka eraldiseisvana. „Minu ema lossile” järgnes „Salatsemiste aeg”, mida kahjuks pole veel eesti keeles ilmunud. Need kolm moodustavad seeria Pagnoli lapsepõlvest, kus esimeses imetleb Pagnol puhtsüdamlikult oma isa, teises jällegi ema. Kolmas on teos Pagnoli noorukieast.
„Minu ema loss” nagu ka „Minu isa kuulsusrikkad päevad” räägib loo noore Marcel Pagoli lapsepõlvest perekonna suvilas. Võib öelda, et romaan isast ei varja, et selle kangelane on isa Joseph, kiidusõnu ja imetlust ei varjata eufemismide taha, see on ülistus, samas kui „Minu ema lossi” puhul ei ole väga palju otsest juttu emast, kuid mida rohkem lugeda ja kui samal ajal mõelda raamatu pealkirjale, saab selgeks, kuidas Marceli ja Pauli habras, pisut haiglane ja tundlik ema on tegelikult loo olulisim karakter. Salajane jõud, kes paneb kõik toimima. Käsi, mis paneb marionetid liikuma. Ta on ka ainus, kes tekitab kaheksa-aastases Marcelis süümepiinu ja kelle vastu kõigil on äärmuslikult õrnad tunded. Oma haavatavusega ei lase ta end unustada. Samas on temas ka naiselikku kavalust, mida ta kasutab näiteks pereisa Josephi ülemuse abikaasa sõbrannaks saamisel, et perekonnal oleks rohkem aega viibida oma sügavalt armastatud suvilas.
Tuntud frankofiil Lauri Leesi on öelnud, et Marcel Pagnoli kolm romaani oma lapsepõlvest on prantslastele sama, mis eestlastele väikse Illimari lood või Oskar Lutsu „Kevade”. Ma võin seda täitsa uskuda. Samas, kui ma mõtlen sellele, et „Kevade” on ilmselt enamus eestlastel juba üsna noorena kapsaks loetud ja kui me Arno ja Tootsi lugusid täiskasvanuna loeme, on see pigem magus meenutus ja nostalgia, mis võib tekitada üksnes õrna varjundi sellest tundest, mille me saime lapsepõlves „Kevadet” lugedes. Jah, me kõik armastame Lutsu lugusid, aga minu tagasihoidlik arvamus on, et olulisim selle armastuse juures on see natuke kurb tunne, kui kiiresti aeg läheb (palun vabandust säärase klišee eest), ja nii väikse Illimari lood kui ka „Kevade” on natuke nagu ajamasin, mis toob taas hinge selle erilise lapsepõlvemuretuse. Mina lugesin Pagnoli 26-aastasena ja ei kujuta ette, kuidas oleksin sellesse suhtunud näiteks algkooliõpilasena. Peaksin vist välja uurima, millal on Pagnol prantsuse kooliõpilaste kohustuslik kirjandus (seda ta kindlasti on, selles pole kahtlustki), aga ma ei usu, et prantsuse koolijütsid loevad seda nõnda noorelt kui eestlased „Kevadet”. Jah, lugu on jutustatud lapse silmade läbi, selles on lapsikuid mänge ja mõtteid-tundeid, lapsikud prioriteedid ja lapsik muretus, aga see on kuidagi erinev. Muidugi ei saa mina eestlasena teada, mis tunne oleks veeta suvi Lõuna-Prantsusmaa idüllilises maakodus, aga lapsikus on igapool samasugune. Ja nii „Minu isa kuulsusrikkad päevad” kui ka „Minu ema loss” on kuidagi teistmoodi, täiskasvanud Pagnol on alati kohal. Toredate küttimislugude ja vempude vahel on siiski analüüsiv ja skeptiline nostalgitsev kirjanik.
Lugedes „Minu ema lossi” tuli mul meelde kohe minu isiklik tänu nii elule endale kui ka kirjandusele kujunenud kujutlus ajast ja inimese kujunemisest selles. Esiteks on lapsepõlv, mil me avastame kõike seda, mida täiskasvanud ehk edasijõudnud (kui nii võib öelda) juba teavad – sõnavara, mis emotsioonid järgnevad teatud tegudele, mis on sõprus ja seiklus ja nii edasi. Siis tuleb noorukiiga, mil tekivad küsimused, millele on ä ä r e t u l t keeruline vastuseid saada, sest inimene pole veel piisavalt küps, et suudaks näha näiteks mõlemat äärmust ja on ka liiga enesekeskne. Tänu nendele eksistentsiaalsetele küsimustele hakkasin mina meeletult lugema nii ilukirjandust kui filosoofiat, et leida vastuseid, mida on nii väga vaja, sest nii kuradi valus on olla teadmatuses ja mõttetuses ja üksinduses. Sellele meeleheitlikule ja valulikule ajale järgneb tavaliselt totaalne krahh, inimene on küsides vanemaks saanud ja mõistnud, et kõigile küsimustele ei olegi võimalik vastuseid saada ja see on kulminatsioon, millele järgneb tavaliselt mingisugune arusaamine, valgustus või siis lihtsalt leppimine, aksepteerimine. Mina olen endiselt selles valu perioodis, sest ma ei suuda läbi närida nendest mõttekäikudest kirjanduses, mis krahhile järgnevad. Mitte ükski kirjanik ei ole suutnud nii must-valgelt kirja panna, mis see siis täpselt on, mis tekitab rahu. Aga ma olen ka veel noor ja on veel vaja palju elada ja lugeda ja mõelda ja tunda, ehk saabub mullegi nn valgustuse moment, mil sõlmin eksistentsiga rahu. Saan aru, et see on liiga pikk mõttekäik minust endast arvustuse jaoks, aga kuhu ma sellega jõuda tahtsin on see, et Pagnoli „Minu ema loss” on, nii mulle vähemalt tundub, kirjutatud ajal, mil ta oli vahetult eluga rahu sõlminud. Oma lapsepõlvemälestused kirjutas ta pärast oma kahe-aastase tütre surma. Arvan, et see võis olla päästik, mis viis teda eespool kirjeldatud krahhini, kust ta siis kuidagi (mulle veel arusaamatul moel) välja tuli ja leidis lootust ja sai ehk aru, et ainus, mis meil on, on minevik ja see tekitas temas ehk hirmu, ei, päris tõsise arusaama, et aeg möödub (jällegi banaalne väljend, aga mõte väljendi taga on nii suur, et.. kõigil hakkab hirm), ja tema loomingulisus hakkas sees märatsema ja tütar oli surnud ja aeg möödub (!) ja seetõttu sai aru, et on tarvis panna Lõuna-Prantsusmaal idüllilises suvilas veedetud aja lugu paberile, et jääks lavendlilõhn ja metsiku tüümiani pehmus pea all männi all pikutades ja küttimine ja et jääks tema vend Paul ja sõber Lili ja et ema ei sureks ja keegi ei sureks ja kõik jääks.
Romaani üsna viimasel lehel kirjutab Pagnol nii: „Selline on kord juba inimese elu. Mõned rõõmud, mida ununematud kurvastused on väga varmad kustutama. Lastele pole vaja seda öelda”. Kas see pole mitte tõestus minu ehk liiga emotsionaalsele mõttekäigule, et Pagnol oli teose kirjutamise ajal asja väljunud sellest nn krahhist, milleni viisid teda need ununematud kurvastused, mis kippusid põhjas olles teda panema unustama kõike head, mis on olnud ja see omakorda viis ta ehk isegi kinnisideeni, et kõik hea tuleb ruttu talletada, enne kui see täiesti kaob. „Mõned rõõmud, mida ununematud kurvastused on väga varmad kustutama”. Õigekeelsussõnaraamat annab sõnale ‚varmas’ vasted ‚kiire, nobe, kärmas’. Jah, Pagnol pidi kõik kiiresti talletama, et see elu ja valu ja meeleheite kiire ja nobe ja kärmas võime annulleerida hea võitu ei saaks.
See on teos inimese sellest eluetapist, mil tundub veel võimalik elada koopas, magada heinast asemel, süüa marju ja seeni ja küttida ja iga puu tundub erakordne ja torm on ilus ja hirmus samaaegselt ja kõik on uus ja lootusrikas.
„Siis ma taipasin esmakordselt, et täiskasvanud ei tee kunagi seda, mis neile meeldib, ja et nad on napakad.”
www.vanaraamat.ee Eva Elise Oll

Elu läheb surmaks ja surm üle eluks nii tontlikult lihtsalt

Arvustus Jack Kerouaci romaanile „Teel”

Sissejuhatuse kirjutan endale meeldetuletuseks, et ma Jack Kerouaci loomingusse liiga sisse ei läheks. See on kaos, vastutustundetus, hoolimatus, alkoholi ja droogide liigtarvitamine, püsimatus, enese selline piitsutamine, et igaüks põleks lõpuks läbi. Kõike on nii palju! Kõike on l i i g a palju, et see kirjandusest tagasi ellu tuua. Arvustatav teos on biit-põlvkonna testament (biitnikest ja Kerouacist võib lugeda mu eelmisest arvustusest).

„Teel” on kolme nädala jooksul kirjutatud hääletamise ja trippimise lugu, mille all on peidus midagi palju sügavamat. Minategelane Sal Paradise tutvub New Yorgis eriti laheda tüübi Dean Moriartyga ja lepitakse kokku, et Sal hääletab üksinda USA põhjarannikult lõunarannikule ja siis nad vaatavad koos, mida elul neile seal pakkuda on. See ühelt rannikult teise trippimine on romaani skelett. Luude ümber on lihas - vajadus kõike ja kõiki näha ja tundma saada, paar dollarit taskus, jazz, oskus vajadusel näpata ja pidev VAU-tunne, mis kõik liikuma paneb. Vereks aga.. sellest ma ei julge rääkida. Tegelikult sellest rääkimine ongi banaalsus. Kerouac ei ole pseudofilosoof, kes armastab suuri sõnu teha, tema filosoofia on loos. Selle tabamiseks on tarvis lugeda teost ennast, mitte loota minu tagasihoidlikule arvustusele. Arvan, et mul ei ole mõtet pikalt kirjutada nendest värvikatest karakteritest, keda „Teel” kohtasin, või rääkida detailselt, mis ja kus ja miks. Proovin kirjutada Kerouaci-vaimus – las voolab, las ma proovin nii vahedalt, kui suudan, kirjeldada seda, mis tunne mul oli tema raamatut lugedes, mis mõtted ja assotsiatsioonid mul tekkisid. Loodan, et see kedagi ei pahanda. Aga eks ole Kerouac’ki paljusid pahandanud.

Näiteks teine kuulus Ameerika kirjanik Truman Capote on tema kirjutamisstiili kohta öelnud: „That’s not writing, it’s typing”. See on mu meelest natuke liiga karmilt öeldud. Kerouac üritaski luua uut nn spontaanset proosat. Teda lugedes mõtlesin, et ehk on selle taga midagi sügavamat, kui lihtsalt tema ümber toimuva kaose sarnase tunde tekitamine stiili abil. Ehk oli see midagi sarnast, mida üritas Louis-Ferdinand Celine? Viimase nõudmine endale kui kirjanikule oli muuta keel taas tundlikuks. Celine pidas valeks piibli väidet, et alguses oli sõna, sest enne sõna pidi (ja ongi) olema emotsioon. Kogemushetke olevikus tekib tunne, millest sünnib sõna. Sõna on emotsiooni vari. Seetõttu mulle meeldibki Kerouaci kergelt toores, kaootiline, spontaanne kirjutamisstiil. See on sügavam kui meeletu filigraansuse tagaajamine, sest on vahetum ja tabab just seda õiget kohta. Koobas. Kõikjal on Platoni koobas. Sõnad on varjud koopaseinal ja lugu toimub hoopis väljas, seal kus on elu ja tunne ja mõte ja valgus. Kerouaci jazzilikult voolav ja kaootiline stiil tegid minu jaoks koopaseina varjud natuke värviliseks. Kerouaci, s.t. Sali Ameerika avastamine Dean Moriarty, püha Dean Moriartyga meenutasid mulle selliseid laulusõnu: „Three years down the line of being on an endless world tour, and mu memories of them were the only things that substained me, and my only real happy times”. Kui Sal oli leidnud mingisuguse rahualge, olid tal kohustused ja Dean jäi seljataha. Ja Sal teadis, et see on viga (my only real happy times..).

Kerouaci teos on minu meelest nagu bipolaarne inimene – maniakaalsed ajad vahelduvad depressiivsetega. Südikalt asutakse teele, kuid mingi hetk saab jõud otsa ja tahaks lihtsalt sooja tuba, magada ja süüa ja teada, mis saab homme. Inimesed ei tundu enam huvitavad, vaid tüütud. Maniakaalse poole kirjeldamiseks sobib hästi Sali mõte:”Kõik, mida mina teha tahtsin, oli vaikselt öhe hiilida ja kuhugi ära kaduda ja minna ja välja uurida, millega inimesed kõikjal, kogu maal, ametis olid”. Maniakaalne pool on inimkonda ja elu üldse nii jaatav, kui üldse olla saab. Ja see on ilus. Sal küsis alati naistelt, mis nad elult tahavad. Harva oskas keegi midagi vastata. Sal tahtis kõike tahta nii nagu tegi seda Dean Moriarty.

Oluline element romaanis on jazz. Ma pole üheski teises teoses nii hästi sõnadega edasi antud jazzi-elamusi saanud kui Kerouac’iga. Seal on lärm ja muusikasse sisseminevad mustanahalised, trompetid ja saksofonid ja alati ja igal pool Dean, kes on sama hullumeelne kui 40ndate jazz, kõige selle sees, midagi muud ei ole, kui muusika ja higi, higi, mis tekib organismi šokist, kui oled liiga lähedal SELLELE. Dean oli biitnik, kes ei osanud öelda, mis see SEE on, aga teadis, et see kusagil on, ja et selle leidmiseks on tarvis olla teel teel teel ja muusika, eriti just jazz, on ka tee, improvisatsioon; need odavates ülikondes mustanahalised oma trompetitega olid oma pillidega kuskil seal ja Dean jõudis tänu nendele kuskile lähedale, ja sellest higi. Šokk. Higi. Jazz. Sal jõudis üks kord (tänu kanepile) sarnase ekstaasini ja ta kirjutab: „Ja ma jõudsin vaid hetkeks ekstaasi, kuhu ma olin alati tahtnud jõuda, ekstaasi, kronoloogiliselt ajast samm edasi, ajatutesse varjudesse, imestusse viletsa sureva ilma üle ja tundeni, et mind sunnib edasi liikuma mu kandu nooliv surm, iseenda kandu talluv fantoom.”

Kerouac oli vihane, et ühiskond ei mõistnud, kui religioosne põlvkond biitnikud tegelikult olid. Võib näida, et „Teel” kangelased on lihtsalt moraalitud seiklejad, kuid tegelikult olid nad vaimsel otsingul. Sisekaemus, milleks sunnib neid pakitsev rahutuse valu. Hoolides mitte millestki hoolisid nad tegelikult kõigest. Kõik on võrdse tähtsusega. Varajane surm on Kerouaci elujaatuse kohapealt natuke paradoksaalne – jaatada elu nii väga, et magamatus, pohmell ja pidu kurnavad su varakult ära ja ongi kõik. Kerouac karjus elule vastu, tormas, nägi, kuulis ja tundis liiga palju ning suri seetõttu ka varakult. Läbipõlenuna. Tema ja biitnike elustiil oli aeglane enesetapp. „Teel” tõlkija Peeter Sauter on mu meelest päris õigesti öelnud:” Seal on sees paradoks, et kui sa ennast hulluks ei kirjuta, ei kõlba su kirjutamine kuhugi, aga kui end kirjutades hulluks ajad, ei kõlba varsti sa ise enam mitte kuhugi ega mitte kellelegi, jääb ainult see hull tekst, aga su elujõud on sinna sisse ära kadunud ja ise ei oska, ei taha, ei suuda enam miskit elus ette võtta ja viskad varsti sussi püsti.”

I was born to be the other woman,

Who belonged to no one, who belonged to everyone,

Who had nothing, Who wanted everything,

With a fire for every experience and an obsession for freedom that terrified me to the point that I couldn’t even talk about it, and pushed me to a nomadic point of madness that both dazzled and dizzied me.

(Lana del Rey „Ride”)

www.vanaraamat.ee  Eva-Elise Oll

Ja pole mul häda midagi

Arvustus Sandor Tar’i teosele „Meie tänav”



Minu arvustus kommenteerib Ungari kirjaniku Sandor Tar'i romaani novellides „Meie tänav”. Sandor Tar on Ungaris tunnustatud kirjanik, kuid internetis on tema kohta vähe materjali. Ta elas aastatel 1970-2005. Kirjandusajakirjades on tema sulest ilmunud luuletusi, novelle ja sotsiograafiaid. Ta on ka saanud mitmeid auhindu.


Tegelikult on raske öelda, kas „Meie tänav” on novellikogu või romaan; tegevuspaik on sama – perifeerne tänavküla, lihtsalt ei ole läbivat narratiivi, pigem erinevate külaelanike lood, mille käigus nad ka omavahel kokku puutuvad. Jah, arvan, et tegemist on novellikoguga, mis omab palju romaanitunnuseid. Romaanis põrkuvad erinevad ideed, see esitab küsimusi ja sisaldab erinevaid tõlgendamisvõimalusi (näiteks lugesin blogidest lugejate arvamusi antud teosest ja need läksid kaheks – kas on Sandor Tari romaan nii masendav, et vahepeal tuli midagi muud lugeda, teine seevastu kirjutas, et romaan oli nii naljakas, et ta soovitab seda kõigile (naljakas see minu meelest kindasti ei olnud)), romaan kujutab elu kui probleemi või mõistatust. Seda kõike „Meie tänavas” on. Samas on tekst novellilikult keskendunud peamisele, on tihe ja läbimõeldud, mõned peatükid lõppevad püändiga, teised on pisut hajusamad, mis on omane avatud novellile.


Tänapäeva eesti keeles on sõna ‚masendav’ omandanud teise tähenduse sellest, mida seee tegelikult tähendab; seda kasutatakse rohkem tähenduses halb või vilets. Kuid kui ma ütlen, et „Meie tänav” oli äärmiselt masendav, ei taha ma öelda, et see oli vilets lugemine, vaid lihtsalt meeletult rusuv. Sandor Tari kirjutamisstiil on masendav. Tema tegelased on masendavad. Tema novellilaadsed tekstid lõppevad masendavalt. Ja sellest hoolimata nautisin ma teost tõesti siiralt – järelikult polnud teos masendav sõna tänapäevases liigtarvitatud tähenduses, vaid raamatu lehtedelt vaatavad vastu nukrad, meeleheitlikud tegelased oma rusuvate probleemidega.


Teos jutustab riigikorra muutuse järel vaesunud meestest ja naistest, kes elavad piiriäärses külakeses, kellelgi pole tööd ega raha, majad, mida hakati suure entusiasmi ja uljusega ehitama, kui veel tööd oli, on pooleli ja räämas, naised löövad litsi, mehed joovad päevad läbi, noored luusivad niisama ringi, külas valitseb moraalitus (isa rahuldab oma täiskasvanud kopsuhaiget poega), laiskus (insener, hiljem töödejuhataja ja lõpuks siiski lihtsalt veetrassi ehituse valvur, kes istub päevad läbi oma putkas ja joob õlut), lootusetus (haige vanapaar, kes unistavad üksteise tapmisest, kuna neile määratud hooldaja neid alandab ja terroriseerib), meeleheide (üks tegelane karjub öösiti hoovi peal kui viinauim hakkab lahtuma ja oleks tarvis peaparandust ja ahastus temast võitu saab). Kellelgi pole raha, aga juua saab siiski, sellele andis üks tegelastest nimega Berez pea et mõistliku põhjenduse – „Joomine võtab tõesti palju raha, aga kui inimene vaatab, et ta hetkekski ei kaineneks, siis tuleb end nii-öelda ainult tasemel hoida, ja selleks ei ole enam palju vaja, aitab paarist õllest ja mõnest topkast. Ainult õhtul on vaja väikest kinnitust, et jääks magama.”. Ta ütleb küla pastorile, keda millegipärast kutsutakse Auväärsuseks, et „Kui siin ükskord kõik kaineks saaksid, ei jõuaks teie meid matta. Veame kihla. Läheksid kõik, rongi alla, konksu otsa, hüppaksid kaevu. Suur on siin kibestumus”.


Teoses tegelikult suurt midagi ei juhtu. Tegelaste jaoks on viimase aja suurimaks sündmuseks see, kui keegi saab uue ratastooli. Novellid on enamasti sel viisil üles ehitatud, et lugeja kujutlusvõime lavale manatakse äsja abiellunud noored, kes on saanud natuke maad selles veel mitte nii patusena tunduvas külas, nad seisavad oma maalapi kõrval, mehe käsi toetumas naise õlale, nad on noored, lootusrikkad, nad ehitavad suure maja suveköögi ja muude vajalike hoonetega, saavad terve posu tublisid ja terveid lapsi ning elavad siin vaikses armas külakeses rahulikult oma elupäevade lõpuni. Kuid siis kaotab mees töö; et aega sisustada, hakkab ta jooma, praegu pole veel tarvis tööd otsida, natuke on säästetud ka. Lõpuks on majast valmis ainult suveköök, naine lasi jalga, sest mees joob ning peksab ja lõpuks ongi mees üksi. Ärkab hommikul üleni külma higiga kaetult, värisedes ja meeleheites, läheb joob kõrtsis 300 grammi pea paranduseks, mis tänu taevale avatakse joodikuid mõistes väga vara. Esimene klaas ei taha edeneda, käsi väriseb, õnneks vaatab kõrtsiomanik mõistvalt mujale, siis võetakse teine 300 grammi, juba hakkab parem, süda läheb pahaks, tahaks oksendada - tähendab olen elus, kõik on veel võimalik. Siis võetakse hõlma alt kaheliitrine pudel ja lastakse see koduveini täis panna, siis saab poe avamiseni hakkama. Enne poe avamist on selle ukse ette juba kogunenud mitmeid saatusekaaslasi, kuigi päikegi pole veel tõusnud. „Nad kõõluvad siin halli, kortsus, pohmeluses näoga, ei räägi suurt üksteisega, anuvad vaid endamisi, et Sarkadi-mutt ja tädi Piroska ärkaksid juba, avaksid juba ukse. Sarkadi-mutt müüb koduveini, tuttavatele annab ka võlgu, ja siin on kõik tuttavad.” Ja nii päevast päeva. Vahepeal klohmitakse kedagi, lüüakse mõnele haigele koeraga jalaga, oksendatakse ja nutetakse küla ainsa puu, Bela, juures, pooleliolevate majade seinte vahel magatakse oma miniaga, räägitakse emaga nilbusi, samal ajal end rahuldades, rõõmustatakse, kui külla kolib üle linna lits ja muud säärast. „Meie tänavas on tolm, vaesus ja hulganisti poolelijäetud unistusi, elusid”.


Samas selles rusuvas pohmeluses ja peaparandamises ja keppimises ja laisklemises ja petmises ja varastamises valitseb siiski teatav sõbramehelikkus. Kedagi ei mõisteta hukka. Oli küll üks vanamees, kellel oli kopsuhaige poeg, mistõttu kummagagi ei suheldud, et mitte nakkust saada, kuid kui poeg suri, aitasid kõik matuseid korraldada ja kõik osalesid, pärast kõrtsis tinutades oldi kuidagi ebatavaliselt vaiksed. Ikkagi keegi oli surnud. Võib-olla ollakse natuke kadedadki, on ju küla mentaliteet ühes novellis üsna täpselt sõnastatud: „Ja pole mul häda midagi, saaks ainult selle jupikese aega mööda, mis veel ees on”. Külaelanikel pole kuidagi oma saatuse eest pääsu, nad on üksteise saatuste peegeldused. Koos ootavad nad postiljoni, kes toob neile kätte (invaliidsus)pensioni ja töötuabiraha, millega tasutakse Sarkadi-mutile ja Piroskale joomavõlg. Jah, on siiski sõbramehelikkus.


Arvan, et kokkuvõtteks sobib katkend Auväärsusest rääkivast jutust: „Tema auväärsus ei armastanud seda tänavat, see oli nii üksluine ja vaene, kõledate ja räpaste, räämas õuedega, kärbestega, haisvad sõnnikuhunnikud, ukseta käimlad, ja keegi ei käi kirikus. Ta oli oma päevikusse juba ammu kirja pannud, et selle tänava õhkkonda iseloomustab mingi laisk rikutus. Siin ei ole inimestel viitsimist nii suureks jumalavallatusekski, et maapõu neid neelaks. Aga nad joovad, petavad üksteist, vannuvad, pussitavad, rikuvad lapsi, tülitsevad, siis tüdinevad ka sellest ja lepivad ära”. „Meie tänav” räägib tavalistest inimestest, kes on lihtsalt meie ajaloole jalgu jäänud.



Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee

"Meie tänav" www.vanaraamat.ee veebipoes

Valetada, see tähendab rääkida tõde; Rääkida tõde, see tähendab valetada

 Arvustus Agota Kristofi kolmikromaanile „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale”.

Agota Kristof oli Ungari kirjanik, kes elas Šveitsis ja kirjutas prantsuse keeles. Šveitsi kolis ta 21-aastaselt, kui nõukogude sõjavägi hakkas Ungari kommunismivastast revolutsiooni maha suruma. Pärast viit aastat pagendust, üksildust ja üksluist tööd tehases jättis ta maha oma mehe ja lapse ning õppis selgeks prantsuse keele ning peagi hakkas just selles keeles ka kirjutama, esialgu vaid luulet ja näidendeid, kuid kirjandusmaailma tähelepanu sai ta just oma kolmikromaaniga. Ta on saanud mitmeid nimekaid rahvusvahelisi kirjandusauhindu. Eesti keeles on Kristofilt Loomingu Raamatukogus ilmunud ka jutustus „Eile”.

See kolmest osast koosnev romaan räägib kaksikvendadest Lucas ja Claus. Esimeses osas on nad veel lapsed, kes üritavad sõjaolukorras kuidagi ellu jääda; nende ema on nad suurlinnast viinud kolkakülla vanaema juurde. Nad kohanevad sõjaolukorraga, muutuvad julmaks, kavalaks, üliõiglaseks ja osavaks. Nad teevad vanaema aias rasket tööd, õpivad, kerjavad, harjutavad oma nahka paksemaks, meelekindlust, pime ja kurt olemist, nälgimist, julmust ja muud säärast, et poliitilise olukorra halvenedes olla valmis. Lugu on jutustatud lakooniliselt, ei mingeid mõtete ega tunnete avaldusi, lihtsalt laused, mis ütlevad lugejale, mis nende kahe poisiga juhtus. Ei mingeid omadussõnu, sest need oleks liiga isiklikud, ei mingeid looduskirjeldusi, tundepuhanguid, ei midagi poeetilist, lihtsalt lugu. Sest tõde ei peitu kuskil, eriti pateetiliselt ülespuhutud muinasjuttudes, sest "Sõnad, mis tähistavad tundeid, on üldse väga ähmased; parem on neid mitte kasutada ja kirjeldada hoopiski asju, inimesi ning iseennast, see tähendab: jääda truuks faktidele". Toon mõne stiilinäite „Kaustikust”:

„Me istume teineteise vasta köögilaua taha, vaatame teineteisele silma ja sõimame kõikide roppude sõnadega, mida teame.

Üks ütleb: „Pask! Perseauk”

Teine ütleb vastu: „Sitahunnik! Türapea!”

Nii jätkame seni, kuni ühtki sõna enam meelde ei tule ja meie kõrvad nendest enam välja ei tee.

Harjutame nii umbes pool tundi iga päev, siis lähme tänavatele patseerima. Me korraldame nii, et inimesed meid sõimama pistavad, ja viimaks jõuame niikaugele, et nende sõim jätab meid täiesti külmaks”.

See tsitaat kirjeldab Lucast ja Clausi pea et ideaalselt. Terve see osa kolmikromaanist on säärane. Julmus on lakoonilisusest olenemata kuidagi kaunis. Nad on kokkukasvanud, ei käi kuskil eraldi, kuid lõpuks on nad nii tugevad, et leiavad, et üks neist peaks minema vaatama elu teisel pool piiri, seal, kus pole sõda. Pagemine üle piiri toimub samuti julmalt, kalgilt, külmalt, selle käigus tapavad nad oma isa (täpsemalt lugege ise). Ja kui Claus on üle piiri, naaseb Lucas üksinda vanaema majja ja algab kolmikromaani teine osa „Katsumus”.

Teine osa kolmikromaanist räägib Lucasest, kes on jäänud pärast venna üle piiri põgenemist piinavasse üksindusse. Ta unustab kohustused, aja, elu üldse, ta ootab, ootab, et vend naaseks. Kuid tasapisi jõuab elu taas tema ukse taha ning ta laseb selle sisse. Tema juurde kolib Yasmine koos oma äsja sündinud poja Mathiasega. Lucas sõbruneb raamatukaupmees Victori ja parteis kõrgel kohal oleva Peteriga ning tärkab piinav armastuslugu Claraga. Kõik, mis toimub tema ja ta lähedastega, paneb ta kirja kaustikutesse; see on justkui kirjavahetus pagenduses oleva Clausiga. Et viimane ei jääks ilma millestki, mis Lucase ümber sünnib. Nende vaheline side on piinavalt tugev. Teist osa lugedes tuli mulle kohe meelde Platoni „Pidusöögist” Aristophanese kiidukõne armastuse tekkimisest: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest, kes olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohvrid neile saaksid jätkuda. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud - nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud.

Kui vennad olid koos, olid nad vägevad, olles ise lapsed, suutsid nad toime tulla sõja olukorra ja kõigi elu katsumustega. Kuid „Katsumuses” oli Lucas nõrgem. Ta ootas oma teist poolt. Kõik, mis ta tegi, tegi ta vennale. Aristophanese lugu oli küll armastajatest, kuid miks ei võiks see müüt kehtida ka Kristofi teose kaksikvenna puhul?

Triloogia viimane osa „Kolmas vale” pöörab aga kõik pea peale. Esimeses jaos tundub, et vend Claus on teiselt poolt piiri naasenud ja tulnud otsima oma venda Lucast. Viisa probleemide tõttu satub ta vanglasse, kus hakkab kirjutama oma üksildasest lapsepõlvest „vanaema” juures. Kõik läheb segaseks, kaob piir Clausi ja Lucase vahel, kas üks neist on välja mõeldud, kas äsja loetud lood juhtusid või olid Lucase või Clausi luul? Tõde on kuskilekadunud.Vanakreeka sõna alētheia tähendab siirust-ausust ja tegelikkust (faktuaalsust, tõsiasjalisust, reaalsust); Kõik, mis ma lugesin enne kolmanda jao algust, näis just siiras, aus ja tõene, kuid kui jõudsin „Kolmanda valeni”, tundsin kuidas pind kaob alt ära, saan muidugi aru, et tegu on ilukirjandusega, kuid minu jaoks on romaanides kirjutatu siiski kuskil toimunud, kirjaniku ja lugeja vahelises dialoogis, mis on kuskil väljaspool ruumi, loomingumaailmas. Kas see siis pole tõene? Kas kõik looming on tegelikult valetamine? Nagu Kaplinski juhtis filmis „Kaplinski süsteem” tähelepanu eesti keele kummalisele anomaaliale, et sõna „luuletama” tähendab nii luuletuste kirjutamist, s.t. loomist ja samas ka valetmist. Aristoteles kirjutas oma metafüüsikas: „Öelda oleva kohta, et see on või mitteoleva kohta, et seda ei ole, on tõene”. Kui mina mõnda raamatut loen, siis see on mu peas, silme ees, ümbrus kaob (see ongi imselt keskendumine), järelikult ei ole see luuletamine kui valetamine, vaid millegi loomine, justkui ebamateriaalne väli, kus võib toimuda kõik, mida kirjaniku ja lugeja hinged ihaldavad (iha on siin kohal oluline, see paneb meid valima raamatuid, mis meile tõenäoliselt meeldivad.).

Mulle meeldis väga üks Lucase sõber Victori mõte: „Olen nimelt veendunud, Lucas, et iga inimene on ilma selleks ainult sündinudki, et kirjutada üks raamat, ei millekski muuks. Tuleb see raamat geniaalne, keskpärane või kogunisti vilets, sel pole tähtsust, kuid see, kes üldse midagi ei kirjuta, on kadunud hing, ta kaob maa pealt jälge jätmata”. Ta räägib küll kirjutamisest, kuid usun, et tegelikult mõtleb ta loomingut ja eneseteostust üleüldse. Hinga endast välja.

Kristofi teose lõpus vennad näiliselt kohtuvad; või on see jälle lugu loos, mis omakorda on teises loos? Üks vendadest on luuletaja, teine kirjutab proosat. Kui hakkab kõnelema luuletaja, on teose tekst täis tundlemist, assotsiatsioone, nostalgiat, mida, nagu ma mainisin, „Kaustikus” ja „Katsumuses” tahtlikult oli välditud. Selgub, et üks vendadest sai lapsepõlves traagilistel asjaoludel raskelt vigastada, ta viidi taastusravikeskusesse, nende ema hullumajja, isa suri ja teine vend läks kasuperre. Nad mõlemad olid olemas, ootasid üksteist, kuid vanas eas kohtumine ei kujunenud just selliseks nagu nad terve oma elu lootnud olid, ei olnud mingisugust taasühinemist, nad ei muutunud selleks ühtseks vägevaks tervikuks, millest kõneles Aristophanes. Tsiteerin vendi:

„Nägemiseni, härra. Loodan südamest, et leiate oma tõelise perekonna üles. Soovin teile selleks edu.”

„Sa oskad kenasti oma osa välja pidada, Klaus. Oleksin ma teadnud, et oled nii kalk, poleks ma sind otsima tulnud. Kahetsen väga, et tulin”.

Kristofi teoses on olulisimad teemad sõda ja häving, armastus ja üksildus, valimatuse vältimatus, meeleheide, kokkupuuted inimestega (tihti läbivalt kummalise tähelepanu otsiva seksuaalsusega), soovid ja ihad ning kaotused ja muidugi minu poolt oskamatult lahatud tõde ja vale. Just viimase kahe puhul on Kristof väga provokatiivne; olin raamatu sulgemise järel eksinud kuskil unistuse ja reaalsuse vahel; kus on parem? (Meenub kohe Aristotelese „Poeetika”, kus filosoof kirjutab:”Eelistada tuleb pigem seda, mis on võimatu, kui tõenäoline, sellele, mis on võimalik, kuid pole veenev.”)

„Elust pole midagi leida. Mida sa sealt otsid?”

„Sind. Sinu pärast tulin ma ka siia”.

„Minu pärast? Sa tead väga hästi, et mina olen olemas vaid su unenägudes. Peaksid sellega leppima. Kuskil ei ole tegelikult mitte midagi.”


 Eva Elise Oll, www.vanaraamat.ee 

"Kaustik. Katsumus. Kolmas vale" www.vanaraamat.ee veebipoes