Oi-oi-oi. Panin ennast raskesse olukorda, kui valisin arvustamiseks selle teose. Ma ei tea, kas peaksin rääkima midagi kirjanikust, tema eluaja Prantsusmaa olukorrast, kirjanikest ja filosoofidest, keda ta mõjutanud on. Kui ma seda teeks, upuksin faktide ja koolkondade tohuva-pohusse ja ei oskaks enam midagi arvata. See on see lõpuni mõtlemise võimetus. Mõnes mõttes ehk õnnistus – on võimalik end ümber häälestada vastavalt vajadusele, mis aga omakorda tõestab, et püsivaid väärtusi pole. Samas kui inimese vaated pole lõpuni mõeldud selliselt, et neid saab alati ja igalpool rakendada ilma igasuguste vastuoludeta, siis satub ta tihti (nagu mina praegu) parajasse kimbatusse, kui on vaja milestki midagi arvata, antud juhul siis „Vooruse õnnetustest“. Tõenäosus ennast lolliks teha on hirmutavalt suur. Aga proovime.
Markii de Sade oli Prantsuse kirjanik ja filosoof. Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas ta elas ajal, mil Prantsusmaal toimus kurikuulus revolutsioon ja levisid valgustusaja ideed, kuidas rõhujad löödi maha ja mahalööjad said ise rõhujateks, sest siis jääksingi sellest kirjutama, aga tarvis on ju tegelikult raamatut arvustada. Markii de Sade oli kõige puhtakujulisem libertiin, mida inimmõistus enda ajukäärudele projekteerida suudab – mees, kes ei hooli millestki vähem kui ühiskondlikest, moraalsetest, religioossetest ja seksuaalsetest normidest. Ja just nende normide materdamine toimubki „Justine“’i lehekülgedel. See räägib loo vooruslikust, jumalakartlikust ja naiivsest Justine’ist. Kui ta on 12-aastane, mõrvatakse tema ja ta õe isa, mille järel visatakse need lapsukesed nunnakloostrist tänavale. Töö ja peavarju otsingutel kohtub väike naiivitar varaste, pervertide, petiste ja mõrtsukatega, kuid miski ei suuda kõigutada tema usku kõige vägevamasse. Ükskõik, mis jälkusi temaga tehakse või milleks teda sunnitakse, mõtleb Justine, et küllap sel on mingi põhjus, küllap jumal teda teispoolsuses premeerib, voorus on ülim ja seda tuleb kaitsta, miks, seda ma tema lapsikutest ja jumalakartlikest arutluskäikudest aru ei saanud. Kõik need kurjamid ja verepilastajad ja homoseksuaalid ja mõrtsukad üritavad Justine’ile, pean möönma, et väga loogiliselt ja ratsionaalselt selgeks teha, kui mõttetu see tema voorus on. Teose ülesehitus on põhimõtteliselt selline – Justine kohtub kellegagi, palub abi, saab abi, vägistatakse ära või tehakse temaga midagi muud kuritegelikku, Justine üritab kurjamit ümber veenda, jumal on hea, voorus on hea, see, mis sa minuga teed, on patt ja vale, mille järel kurjam õelalt irvitab ja talle siis pika loengu peab sellest, kuidas sellel pole mingit tähtsust, sest jumalat ei ole ja loodus on kõige vägevam ja loodus lubab kuritegu, lubab kõike. Ja siis tehakse Justine’ile veel halba. Ja nii see ring käib umbes 150 lehekülge.
Kui ma kõlasin eelmises lõigus kuidagi halvustavalt, siis mitte tahtlikult. See pole mu lemmikraamat. Kas see on üldse kellegi lemmikraamat? Kuid sellegipoolest olen seda lugenud kolm korda. See on mõjuv. Provokatiivne. Nii vastik, et peab lähemalt uurima. Ja siis ei saa magada. Kuidas lükata ümber need ratsionaalsed-loogilised arutlused, mis lubavad põhimõtteliselt kõike? See on väga oluline raamat. Väga. Ja võib ka hukutav olla muidugi. Niiet fakt, et pärast selle lugemist mitu päeva magada ei saa, on hea, sest sel ajal inimene mõtleb. „Justine“ on nii häiriv, provotseeriv, vihale ajav, nõutuks tegev. Aga öösel mõtleme me välja. Mõtleme välja nime ja põhjuse või mille iganes, mis ei lase meil tahta maju maha põletada ja kümneka eest kedagi maha lüüa ja oma õega keppi teha ja piinata ja.. noh, olla vastik väike sadist. Kui mõtlemine on ära ununenud või teeb see valu või on lihtsalt laisk periood, on selle ravim „Justine“. Sest nii seda asja jätta ei saa. Keegi ei saa.
Justine’i teele sattuvate paheliste inimeste põhjendused enda tegudele on sarnased, kannavad sama ideed. „Vooruslikkus, olgu ta nii ilus kui tahes, on siiski kõige halvem hoiak, mille inimene võib võtta, kuivõrd see osutub liiga nõrgaks, et Pahega võidelda, ja et läbinisti laostunud sajandil on kõige kindlam teha nii nagu teisedki“. Kogu see pornograafiline-filosoofiline kirjatükk tõestab meile, et voorus jääb alati nagunii kaotajaks. Kui kõik oleksid vooruslikud, siis.. noh, siis oleks kõik lihtne ja hea. Aga inimene ei ole loomult vooruslik. Sade järgi on selle põhjus loodus. Loodus on kuningas. Looduses on kõik lubatud. Looduses on kõik tasakaalus. Looduses tapetakse, et saada söönuks, et siis oleks jõudu sigida. Ühe surm tähendab teise sündi. Üks kurjamitest räägib Justine’ile nii: „Loodus ei jäta meile võimalust saata korda kuritegusid, mis ajaksid tema majapidamise sassi; kas on võimalik, et kõige nõrgem võiks kõige tugevamat solvata? Mis oleme meie temaga võrreldes? Kas võis ta meid luues asetada meisse midagi, mis oleks võimeline teda kahjustama? Kas niisugune idiootlik oletus saab sobida kokku sellega, kui ülevalt ja vääramatult me näeme teda oma eesmärke saavutavat? Oh! Kui mõrv ei oleks inimtegevuse liike, mis viib kõige paremini looduse kavatsusi ellu, kas lubaks ta sel siis teoks saada? Kas siis tema imiteerimine saaks teda kahjustada? Kas ta saaks solvuda nähes, et inimene teeb sedasama, mida ta isegi iga päev teeb? Kuna on tõestatud, et ta ei saa ennast muul moel taastoota kui hävituse kaudu, kas ei tähenda lakkamatu hävitustöö temale meelepärast käitumisviisi?“. Loodus on olemise vundament. Aga ma ei saa nõustuda, et pean hävitama, sest loodus hävitab. Loodus on meile inimestele millegipärast andnud need inimlikud omadused, mida looduses pole, süütunne, armastus, moraal, ilumeel, väärikus, loomisiha, ühesõnaga keerukama mõttemaailma ja nüansirohkemad emotsioonid, kui „Tahan süüa, tal on süüa, löön maha, raisk“. Ja see ei tähenda, et ma kõige selle juures usuksin jumalat või kõige vägevamat või kõrgemat eesmärki. Või usuksin, et elul mingi mõte on. Kõik on ju lihtsalt juhus. Ja kaos. Aga ma lihtsalt ei taha kedagi maha lüüa, kui saab teisiti.. Kes see härra filosoof oli, kes ütles, et on parem olla kurb Sokrates kui õnnelik siga?
Markii de Sade on mõjutanud paljusid filosoofe ja kirjanikke. Camus näiteks jõudis „Mässavas inimeses“ selleni, et igasugune eitus kinnitab eelneva jaatuse, „Igasugune jumalateotus on pühaduse tunnistamine“ on täpne ja kuulus tsitaat. Tõsi. Nietzsche lõi Sade mõjul oma maailma ajalugu (vähemalt ühel juhul halvasti) mõjutanud Übermenschi. Aga see üliinimene on palju ilusam (halb sõna vales kohas, aga las olla) kui Sade kujutlus võitjast, kes tapab ja piinab ja põletab ja vägistab ja varastab ja ei tunne sellest midagi peale mõnu. Sade võitja on sotsiopaat. Nietzsche üliinimene aga loov ja tugev inimene, kes ei allu (kristlikule) orjamoraalile, vaid vaatab julgelt ringi, et luua uusi väärtusi ja mõtekusi ega pelga kogu seda paradokside segadust ja üleüldist kaost. Ilus ju tegelikult. Hitleri kujutlus üliinimesest oli tegelikult Sade sotsiopaat. Või oli ta lihtsalt maailma peale väga vihane ja hull. Aga see pole selle kirjatüki teema. De Sade’ga on seotud ka Dostojevski pisarad, teate küll, kogu maailma tarkus ei ole väärt laste pisaraid. Meenub veel Stendhal: „Jumalat vabandab vaid see, et teda pole olemas.“
Kunagi mingis essees või arvustuses, võib-olla isiklikus päevikus, ei mäleta kus, ega leia seda ka üles, kirjutasin, et de Sade filosoofia on lõpuni mõtlemata. Hmm. Liiga suur austusavaldus loogikale ja ratsionaalsusele, teadusele ja loodusele. On inimlikud väärtused, mis pole jumalaga kuidagi seotud. On asju, millel pole veel nime. Pole mõistet ega terminit. Sest maailm ja elu pole nii lihtne. Ratsionalism ja teaduse ja looduse kõrgeimaks ja ainuvõimalikuks pidamine on meie kaootilises ja absurdses maailmas täiesti kohatu, liiga must-valge ja liiga lihtsustatud. Ma loomulikult ei eita ega madalda viimaseid, kasutan loogilist mõtlemist ja teaduse saavutusi iga kuradi minut ja sekund, aga need on vaid vahendid. Mõtlesin enda jaoks välja koha, kus mul on seda tabamatut – ja olulisimat! – lihtsam jälgida. Silmanurgast. On üks väike mäega saar, mäe tipus on hüljatud majakas ja selle majaka tipus on „väike mina“, binokliga. Kõik mind ümbritsev: vesi ja kivid ja linnud ja tähed on „suur mina“. Ma vaatan seda oma binoklist, kõike, mis on väljaspool ja jõuan ringiga tagasi enda juurde, „väikse mina“ juurde. Kõik ümbritsev muutub kahest binokli torust paistvaks ringiks. Kõik jõuab tagasi algusesse. Väike ja suur on sama. See jõud, mis paneb mind binokliga vaatama välja ja sisse ja siis jälle välja ja siis sisse, igavesti, see jõud ongi see olulisim. See, mida loogika ja ratsionaalsus ei taba. Loogika ja ratsionaalsuse järgi ei saa välja vaadates samal ajal vaadata enda sisse, see pole ju mõistlik, kahest kohas korraga and all that shit. Ma vaatan oma tornist endast välja ja samal ajal sisse. Kuidas see saab nii olla? Paradoksid on kõige võti. Paradoksis on tõde. Mõeldamatuses on tõde. Me saame seda ainult eemalt jälgida, sest ta jookseb eest ära, kui me oma loogika-prillide või loogika-mikroskoobiga lähemalt uurima hakkame. Seda ei saa uurida. Ja ainult tunda, kuidas ta meist väikse tuuleiilina möödub või varjuna meie taldade küljes on. Selles pole midagi religioosset. Keelest sündis mõte ja mõte ongi meid kõiki hulluks ajanud.
Nii. Nüüd tegin ennast vist ikkagi lõplikult lolliks ja kirjutasin end puntrasse. Arvustuse formaat „Justine“’i jaoks on vist liiga piiratud. On nii palju, millele see mõtlema paneb, aga kõiki neid diskussioone ja kriitikat ja jaatust ja eitust kirja panna on võimatu. Las natuke jääb endale ka. Sest muidu ma ei tõusekski enam selle arvuti tagant, lahti Microsoft Word ja kõrval „Justine“. Lugege, aga ärge palun järgige.
www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll
