Jan 22, 2016

Arvustus Andrei Makine romaanile „Ühe elu muusika“


Noodivõtit pole

Andrei Makine on Vene päritolu Prantsuse kirjanik. Sündinud 1957 ehk sügaval Nõukogude ajal, palus ta Prantsusmaalt 1987.aastal poliitilist varjupaika ja selle ka sai. Sellest ajast saati on ta kirjutanud prantsuse keeles, mistõttu peetakse teda Venemaal pigem Prantsuse kirjanikuks ja ega kriitikudki pole jõudnud üksmeelele, mis ta siis on, Vene või Prantsusmaa kirjanik. Küllap vist natuke mõlemat – Makine kirjutab küll Prantsuse keeles, kuid pea alati Vene inimestest. Eesti keelde on tõlgitud kolm Makine romaani – „Prantsuse testament“, „Tundmatu mehe elu“ ja minu arvustatav „Ühe elu muusika“.

„Ühe elu muusika“ räägib loo noorest Vene pianist Aleksei Bergist. On Teise maailmasõja aeg, terror, küüditamised, lähenev vaenlane, kõik see ja paljugi veel kokku on vallanud hirmuepideemia, kus sõber ei tunne sõpra ja kõik on reeturid. Paaniliselt hirmunud sõja-aastate ühiskonnas peab aga Aleksei Berg, õrn kunstnikuhing, veetma oma nooruse, andma esimese kontserdi, armuma, lapsed saama ja maha rahunema, kuid kõik läheb hoopis teisiti. Tema vanemad kuulutatakse rahvavaenlasteks ja Aleksei põgeneb Ukrainasse, kust edasi rindele. Ja sealt tagasi Moskvasse ja sealt omakorda vangilaagrisse. Ühesõnaga, üks traagiline lugu, mille sarnaseid oleme lugenud ja kuulnud palju, kuid mis mind kunagi ära ei tüüta. Ega ühtegi teist ajaloohuvilist.

Mulle tundub, et üks olulisemaid teemasid, mida „Ühe elu muusika“ käsitleb, on inimkonna ajaloo ja inimese eluloo seotus ja selle seotuse paradoksaalsus. Inimkond koosneb miljarditest inimestest, kellel kõigil on oma elulugu, mis kokku moodustavad inimkonna ajaloo. Nii võiks see ju olla, aga ajalugu muutub tihti millekski täiesti abstraktseks. Mingiks mõttetuks võitluseks vale nimel. Mõne suurushulluse käes kannatava inimese vahendiks. Ajalugu on tihti nii absurdne, et valus hakkab. Ja selle valu pärast ei saa mul kunagi küll sõjateemalisest ilukirjandusest. Igal inimesel on mõned küsimused, mida ei saa küsimata jätta. Ja on vastuseid, mida kuskil ei ole, aga mida me sellegipoolest väsimatult otsime. Ja põrume.

Üksikindiviid on samamoodi nagu ajalugu, absurdne. Noor pianist Aleksei Berg kaob ajaloo keerisesse. Tema asemele ilmub teise isikutunnistusega vapper ja tagasihoidlik vene sõdur. Sõjakoledused, kannatus ja valu panevad pianisti vaikima, nagu ka hirm saada paljastatud, kes ta tegelikult on („Ta oli samasugune nagu teisedki. Selle ainsa erinevusega, et aeg-ajalt kartis ta rohkem seda, et ütleb välja oma õige nime, kui seda et jääb püssikuulide ette. Selle hirmu tõttu,  valvsuse tõttu, millega ta esimestel nädalatel matkis teiste liigutusi, ei saanudki ta aru, et viibib sõjas. Ja kui ta siis lõpuks võis selle pidevalt pingul olnud keele vabaks lasta, leidis ta end vananenud ja sõnakehva sõduri nahast, keda hinnati tema külmaverelisuse tõttu. Ta oli üks tuhande omasuguse hulgast, eristumata mitte millegi poolest porisel teel tammuvast kolonnist, mis suundus otse sõjakeerisesse.“) – põgenema pääsenud rahvavaenlane. Rahvavaenlased viidi Siberisse ja Kaug-Aasiasse vangilaagritesse. Aleksei põgenes ja sattus rindele. „Põgenedes surma eest sõdurite sekka, seadis ta oma elu palju rohkem ohtu, kui ta oleks seda teinud parandusliku töö koloonias, kuhu ta oleks pärast vanemate arreteerimist saadetud. Ta oleks olnud palju rohkem kaitstud laagri okastraadi taga kui keset seda surmavatvabadust.“ Tobedalt paradoksaalne, ometi mitte naeruväärne, vaid nii inimlik. Ja nukker.

Ilukirjandus on alati täis sümboleid ja võrdpilte. Isegi kui autor seda soovinud ei ole. Kirjanik kaotab oma loodu osaliselt käest kohe, kui keegi seda lugema hakkab, sest lugeja on areenil ja annab oma panuse. Tekivad seosed, sümbolid, võrdlused, (taga)mõtted, mida kirjaniku peas polnud. Kogu kirjandust on seetõttu lõputult palju. . Eriti ilus sümbol oli minu meelest peategelase vanemate salajane viiuli põletamine. Pärast seda läks elu jälle lihtsamaks. Viiul kui looming, kui iseseisev mõtlemine, kui vaba tahe – jah, nendeta saaks vist totalitaarses ühiskonnas hakkama küll. Ära mõtle, ära arva, ära loo, ära taha midagi, mis haardeulatusest väljas ja sind jäetakse rahule. „Aleksei, kes luurab oma toa paokil ukse taga, kuuleb põlevate keelte kiiret arpedžot...“. Tekitas kägistava abituse.

Nagu ka lugu oravat tagaajavatest sõduritest, (kirjanduslikult) ilus võrdpilt inimese julmusest ja hellusest. „Ta vaatas sõdurpoisse, kes igavusest oravat taga ajasid. Surmani hirmunud loomake hüppas haavasalus puult puule ja rõõmust segased sõdurid raputasid puutüvesid, peletades teda üha edasi. Viimaks orav kukkus, kuid mitte see kukkumine ei saanud talle saatuslikuks, vaid tugev oksalöök. Sõdurid korjasid ta üles, keerutasid teda sabast hoides õhus, viskasid eemale“. Nüüd märkan, et see ei pruugi olla üksnes julmuse võrdpilt. Võib-olla on see orav tegelikult loominguline Andrei (ehk siis iga loominguline venelane tollal), keda kiusavad fanaatilised pimedusega löödud võimud, hirmutavad teda, ajavad kimbatusse, et peletada oma igavus, et viia ellu mõni oma kujutelm, õõvastav fantaasia, kuid lõpuks on see siiski miski muu, mis saab kunstnikule saatuslikuks. Sõdurid ei tapa oravat otseselt, seda teeb oksalöök. Mis rolli kannab see oks, või siis pigem kõik need puud, millel orav hüpleb, selles võrdpildis? Mul on tunne, et hakkan mingile tuumale päris lähedale jõudma. „..kuid mitte see kukkumine ei saanud talle saatuslikuks,“, s a a t u s l i k u k s, ei, ei, ei, mitte jälle see saatus! Puud on eluareen, on eksistentsivõimalus, on hapnik, on juhus, on lõpmatute juhuste juhus, mis on juhuslikult kujunenud selliseks nagu nad on, nagu nad edaspidi on. Ja sõdurid, julmurid, fanaatikud, kõik, keda nad sümboliseerivad ainult raputavad seda, aga lõppude lõpuks pole sel mingit tähtsust. Nad juubeldavad ja naervad ja orav on surnud. Ja siis tuleb Aleksei: „Aleksei korjas loomakse üles, tundis läbi kohevate peopesas pisut soojust. Sõdurid laskusid jõe äärde, janused pärast mängu. Aleksei aimas korraga, et temas elab veel keegi ja et see keegi on üllatavalt tundlik selle ükskõikse ja karmi koore all, mille ta oli endale päev päeva järel lahingutel kasvatanud. „Enne sõda....“. Kuskilt ilmub jälle miski, mis on inimlik ja kõigil on valus, sest loomulikult inimlik on hell, aga ikka raputatakse neid puid, saamata aru, et.. See kõik on lihtsalt juhus ja mäng ja mõttetus ja absurd.

Jah, ma ei hakka seda oravateemalist osa kohe üle lugema, sest tean, et nüüd kui sellest väljas olen, ei näe ma enam neid niidist hapramaid seoseid ja ebaloogilist loogikat, mis tegelikult on loogiline, sest kõik siin maailmas on ebaloogiline, järelikult on ebaloogilisus loogiline. Sest siis ma näen, et kaotasin selle olulisima jälle silmist, korraks oli see seal, tundsin, kuidas see kõmises, peibutas mind nagu alati. See jääb alati peibutama. Peibutab meid oma võluvate paradokside ja valutavate seostega.
S e e. Need on vastused, mida me kunagi ei saa. Aga see oli väga nauditav triivimine. Tänu sellele meeldib mulle „Ühe elu muusika“ veel rohkem. Uutmoodi tundlikkus. Ma olen väsinud. Mulle meeldis. Tunnen end lolliks tehtuna ja seeläbi targemana. „Ta mõtles sellele sageli, tajudes, et sellel elu ja surma, elu ja õuduse kaootilises voolul peab olema mingi peidetud tähendus, noodivõti, mis peaks kätte näitama traagilise, kuid särava harmoonia. Kuid ometi jäi kõik juhuslikuks.“


www.vanaraamat.ee / Eva-Elise Oll